Mitte väga kaua aega tagasi kirjutasin ma postituse kolmanda lapse saamise teemal. Juba siis sain väga positiivset vastukaja ja teadsin, et kolmas laps on õige otsus. Me oleme sellest palju mõelnud ja arutanud, mida ja kuidas me siis edaspidi tegema peaksime hakkama. Näiteks vaatasime suuremaid autosid, kuhu 3 last, meie ja meie pool elamist mõnusalt ära mahuks. Me uurisime neid vabkreid, kuhu saab panna 2 last korraga. Me oleme hoidnud alles kõik bebile vajaminevad asjad ja hunniku beebitüdruku riideid. Mul on alles kõik rasedusaegsed riided. Ühesõnaga oleme selle peale väga-väga palju mõelnud. Mõnikord mind natuke hirmutas see mõte, et siis on meil 2 lapse asemel 3 ja aega iseendale on veelgi vähem, kuid siis ma vaatasin siin neid peresid, kus kasvab 3 väikese vanusevahega last ja kõik tundus jälle nii hästi.
Ma tean, et on palju neid, kes ootavad juba meie titeuudiseid ja tahavad meile kaasa elada, kuid kahjuks peame me sed rõõmustamist siiski edasi lükkama. Põhjuseid on rohkem kui üks. Esiteks on Laural tekkinud võrreldes varasemaga veelgi suurem tähelepanuvajadus ja mu päevad mööduvad, teda keelates, sest ta teeb pahandust tähelepanu võitmiseks ja temaga mängides, et ta ei tunneks end kõrvalejäetuna. Ehk siis ei oleks see hetkel aus Laura suhtes kui meie peres oleks lisaks Lennale veel üks beebi, kes enamuse minu ajast endale võtaks.
Teiseks, ei ole meil jätkuvalt suuremat elamist ja 5kesi meie väikesesse 1-toalisse me lihtsalt ei mahuks. Tegelikult on juba praegu üsna raske ja tihtipeale on mul õhtuks juhe nii koos, et ainult see aitab kui lähen üksi rattaga sõitma. Aga see ei ole ka päris õige, et tuppa tagasi tulles, tekib juba koridoris tunne, nagu ma läheksin tagasi vanglasse.
Kolmandaks otsustasime, et ma lähen õppima, et mul oleks võimalik hiljem laste kõrvalt tööl käia ja ise oma aega planeerida. Alustasin soome keele õpimisega ja sealt edasi lähen personaaltreeneri koolitusele, mille järgneb toitumisspetsialisti oma ja kui ma leian siin mõnest ülikolist moestilistika eriala, lähen õpin veel seda ka :)
Meie kaasaelajatele teadmiseks, kolmas beebi-Sõber ei jää tulemata, ta lihtsalt ootab seda kõige õigemat hetke. Ma arvan jätkuvalt, et lapsed on võrratud, ma ei väida, et nendega koos on elu ainult lill, kaugeltki mitte. Nendega tuleb palju mängida ja tegeleda, neile tuleb õpetada elus vajaminevaid oskusi ja teadmisi, neile peab õpetama, mis on õige ja mis vale. Nad peavad kodust saama kaasa ühiskonnanormidele vastavad väärtushinnangud ja lisaks meie perele iseloomulikud hoiakud. Nad jonnivad ja katsetavad meie piire nii, et väjemalt korra päevas tahaksin ma peaga vastu seina joosta, KÕVASTI!!! Nad on mõnikord haiged, nad kukuvad ja nendega juhtub õnnetusi, sest nad on nagu väikesed marakratid, kes ronivad kõigisse võimalikesse ja mittevõimalikesse kohtadesse. Neil on omad soovid, mida nad püüavad, kas vaiksema või (palju) kõvema häälega läbi suruda. Nad ootavad ja vajavad tihti meie jäägitut tähelepanu ja alati palju-palju meie aega. Aga nendega koos saab ka palju naerda, avastada maailma, õppida tundma uusi külgi iseendas ja oma lastes, nende siirus ja armastus on need, mis annavad jõudu rasketest aegadest ülesaamisel. Kui ma tunnen, et enam ei jaksa nende kahe väikese inimesega võidelda ja silmad on pisaratest niisked, piisab sellest, kui Laura tuleb ja kallistab mind, see annab nii uskumatult palju jõudu ja tahtmist, olla veel parem ema ja anda oma lastele kõige õnnelikum lapsepõlv.
Me loodame, et kui see õige aeg kätte jõuab, on meil endiselt samapalju toetajaid ja kaasaelajaid kui praegu :)
