Kaks südant löövad ühes kehas

Eile oli lõpuks mu kauaoodatud visiit mu maailma kõige toredama ämmaemanda juurde. Oii kuidas ma pabistasin, juba üleeile kodus oli selline ebameeldiv ärevus segamini meeldiva ootusärevusega. Kuna olen viimasel ajal kuulnud ja lugenud mitmel korral sellest, kuidas arstile minnes selle täpikese süda lihtsalt ei löö või pole ta kasvanud või pole seal üleüldse mitte midagi enam, siis oli mu hirm ikka väga suur. Öö oli üsna magamata suurest ärevusest ja kui hommikul rongis istusin, hakkas kõhus keerama ja mõtted muudkui tormasid mu peas ringi.

Kui jõudsin kohale ja nägin kõiki neid naisi seal oma suurte ja niiiiiii armsate kõhtudega, siis käis jälle hingest selline jõnks läbi, et mis siis kui minu täpikesega polegi kõik nii nagu peab, mis siis kui tema süda ei löö ja minu kõht ei kasvagi selliseks, kui ma ei tunnegi kunagi tema liigutusi ja ei saa teda kunagi süles hoida? Ootamise ajal suutsin ma ennast nii üles kruttida, et süda tahtis välja hüpata ja kõhus hakkas veelgi rohkem keerama, kuid siis lõpuks oligi minu kord... Minu suure pabistamise tõttu oli mu tavaliselt keskmisest madalam vererõhk lausa 130/80, mis minu puhul on ikka päris kõrge, sest enamasti ei tõuse see 100 kõrgemale. Pärast kõikide andmete täitmist, sain ma oma kauaoodatud uh, hetk vahetult enne seda oli vist kõige hullem, sest ma kartsin ja samas nii ootasin seda vastust. Ja siis ma nägingi teda, meie nüüdseks juba väikest krevetikest. Ta isegi lehvitas mulle ja ma oleksin suurest õnnest peaaegu nutma hakanud, ma nägin kuidas süda lõi ja nägin kuidas ta liigutas, saate aru, temaga oli/on kõik korras ja mu hirmud olid olnud asjatud, see oli kahtlemata kogu visiidi parim osa.

Pärast seda olin nagu kuskil oma väikeses maailmas, hinges oli rahu ja südames niiiii suur rõõm, et seda on raske sõnadesse panna. Jalutasin läbi vanalinna ja naeratasin omaette ning mõtlesin, et ma ei jalutagi enam üksi, mind on 1,5 ja see imepisike inimene on minuga alati kaasas ja tema süda lööb ka. Nüüd on rasedus minu jaoks lõpuks reaalne, sest ma nägin teda ja sain isegi pildi kaasa, mida muudkui imetlen ja mis tuletab mulle meelde seda, et ma ei ole enam oma kehas üksi, mis on lihtsalt niii imeline. Mina olen õnnelik ja Andro on õnnelik ja me ootame juba suure huviga, milline väike inimene seekord meid õpetama ja rõõmustama tuleb :)