Elu koos meie kahe Liisuga- Laura-Liisa (17.09.2008) ja Lenna-Lisett (31.03.2012)
Tuesday, December 17, 2013
Meie uus blogipesa :)
Armsad lugejad, kuna mul siin tekkis probleeme fotode üleslaadimisega otsustasin ma meie armsa blogi kolida üle Wordpressi. Meie uus pesa on SIIN, loodan väga, et see ei tekita mingeid ebamugavusi ja saate meid ikka mõnusalt edasi lugeda :)
Thursday, December 12, 2013
Igapäevaelu kahe väikelapsega
Kui keegi teile ütleb, et elu koos kahe väikese lapsega on lihtne, siis ta ilmselgelt valetab teile, et teil ei tekiks hirmu saada ka endale kaks väikest präänikut. Kui teile aga öeldakse, et elu kahe väikese lapsega on pungil täis võrratult palju rõõmu ja füüsiliselt haigettegevat muret, naeru ja pisaraid, pikesi armsaid käsi ja varbaid, unustamatuid hetki ja avastamisrõõmu, segamini tube ja musti riideid, säravaid silmi ja naerul suud, rõõmu väikestest asjadest, musti nõusid ja lausa kirjeldamatut rõõmu kui laps küsib süüa juurde, heldinud pilke ja pisarates silmi, lapsemeelseid ettevõtmisi ja uuenenud maailmavaadet, piiritut armastust ja suurenenud empaatiavõimet, hellust ja lähedust, olematut vaba aega ja eriti hinnatud hetki iseendale, uusi oskusi ja täiesti uut lähenemist asjadele, pahandusi ja südamlikke vabaandusi, lõputuid küsimusi ja vaimukaid vastuseid, väikeste kätega tehtud kõige armsamaid kallistusi ja südamest tulevaid musisid, hirmu ja õnnelikke hetki, kui keegi teile seda elu just nii kirjeldab, võite teda uskuda ja usaldada, sest justtäpselt selline see elu nende pisikeste armsate kratiplikadega ongi. Ühesõnaga on elu lastega tegelikult parim, mis olla saab, sest nad näitavad välja oma emotsioone just sellistena nagu need parasjagu on, nad ei oska teeselda, nad on siirad ja kui midagi ikka ei meeldi siis nad seda ka ütlevad. Nad ei karda öelda kui neile mõni inimene ei meeldi ja nad ei karda välja näidata kui keegi neile kohe väga-väga meeldib.
Milline on meie igapäevaelu nüüd, kui meil on uus kodu, Lenna on uskumatult asjalik ja minu kõhus küpseb kolmas präänik? Aeg-ajalt on meie elu kaootiline, alati täis üllatusi ja mitte kunagi igav. Lenna on nüüd sellises vanuses, kus ta tahab kõike teha nii nagu Laura, kui Laura võtab endale sokid jalast ära, peab seda tegema ka Lenna, kui Laura joonistab, tahab seda teha ka Lenna. Kahekesi koos oskavad nad mõelda välja selliseid mänge ja asju, et tihtipeale ma tahaks peast kinni võtta ja küsida, et kes see neid siin salaja õpetamas on käinud. Nad naeravad koos ja kaklevad koos. Eriti armas on see, kui nad mingi asja pärast omavahel jagelevad ja Lenna Laurale haiget teeb, ja siis ta läheb ja paneb pea Laura õlale ja ohkab raskelt- Lenna viis vabandust paluda. Neil on omad mängud, millest meie Androga aru ei saa ja ega vist peagi saama, peaasi, et neil endal lõbus on ja keegi haiget ei saa.
Eelmisest nädalast alates magavad nad lõpuks ometi ühes toas ja teate, päris tore on see ikka :) Nad lähevad koos magama ja koos ärkavad, neil on oma tuba, kus on nende asjad ja mis ongi päriselt nende oma. Aga kui te arvate, et nad mängivadki ainult oma toas, siis eksite kohe väga väga. Kuna mina olen enamuse ajast alumisel korrusel, teen süüa, koristan, kirjutan blogi, loen raamatut jne, siis loomulikult tahavad ka nemad siin olla ja selleks oleme toonud mõned nende mänguasjad ka siia. Me oleme küll Androga püüdnud neid suunata mängima oma toas, oleme pakkunud ideid, kuidas ja mida teha aga enamuse ajast on nad ikka siin, vedelevad ja Laura vingub kuidas tal pole mitte millegagi mängida ja mitte midagi pole teha. Ma ei lase neil vahtida hommikust õhtuni multikaid ja vähemalt korra päevas käivad nad ikka õues ka ja kuigi nad alati vedu ei võta siis suunan neid siiski nende tuppa mängima ja annan neile üsna vabad käed :) Peaasi, et poleks tervisele ohtlik ja ei lõhuks asju, lastel peab ju ometigi lõbus olema. Ma ei mõista neid vanemaid, kes kardavad, et lapsed keeravad toa sassi, nad on ju lapsed ja nad peavadki seda tegema :) See kuulub kasvamise juurde ja ma eelistan iga kell õnnelikke lapsi korras lastetoale :) Meil on olnud nende toa põrand täis plastiliinitükke, lauad on guaššidega üle värvitud, nad teevad endale vildikatega tätoveeringuid, nad veavad kõik pleedid ja tekid laiali, et endale pesa ehitada, nad kisuvad kappidest välja oma riided, et siis meile moeshowd mängida, esiku põrand on igapäevaselt täis jalanõusid, sest Lennal on vaja neid jalga proovida ja niisama vaadata ja kui Laura tahab näiteks trikoos tulla lõunat sööma siis ma seda ka ei keela. Meile Androga tähendab kõik see muidugi lõputut koristamist aga teate, mõnikord ongi lastetuba segamini ja mõnikord on köögilaud täis nende meisterdamise asju aga ma olen rahul, sest meie kodu on lastesõbralik. So what, et ma ei jõua iga päev tolmu pühkida ja põrandaid pesta, mõnikord teen meie voodi ära alles peale lõunat ja mis siis, et meie kodu riivaks vist mingi puhtusefriigi silma? So what? Lapsed on õnnelikud, sest neil lubatakse mängida ka väljaspool oma tuba ja meie oleme ka rahul :)
Hommikud algavad meil enamasti kuskil 8-9 vahel, siis on kohustuslikud hommikused protseduurid ja sellele järgneb pudrukeetmine. Kui on mängurühma päev, on hommikud üsna hullumeelsed nagu nad seda ka varasemalt olid. Õnneks sööb Lenna täitsa iseseisvalt ja samal ajal saan ka mina süüa või neile riideid otsida. Kõik muu läheb meil hästi aga kui jõuame õueriiete selgapanemiseni tekib kaos, Lenna hakkab jaurama, sest ei taha kindaid kätte panna ja viskab pulgaks, kui ütlen, et jääd siis koju, hakkab röökima ja Laura paneb lihtsalt sisse tigukäigu. Kui ma nad mõlemad riidesse olen saanud, siis ma tahaks loobuda ja lihtsalt koju jääda. Õues on kõik juba kontrolli all ja saan natuke hinge tõmmata, kui me just hiljaks jäämas ei ole. Siis on mul paar tundi aega nautida Lenna seltskonda ja pakkuda oma tähelepanu ainult talle. Kui mängurühm läbi, on meil traditsiooniks saanud koos teiste emmedega minna mänguväljakule, et lapsed veel natuke õues mängida saaksid ja emmed saaksid ka seltskondlikud olla. Peale lõunasööki, tuleb minu puhkehetk, sest Lenna läheb magama ja enamasti läheb Laura siis mõnele oma sõbrannale külla või lähevad nad õue mängima. Õhtud on meil siin lõbusad, sest tihtipeale on Laural mõni sõbranna külas ja siis pole nende toast kuulda muud kui ainult kõva naeru ja õnneks võtavad nad ka Lenna endaga koos mängima, mitte ei viruta ust tema nina ees kinni. Võite ise ette kujutada, milline näeb nende tuba pärast neid välja aga see on tegelikult ainult tore ju, sest lapsed tunnevad end vabalt ja vähemalt siis naudivad oma toas mängimist. Liisude vannitamine on täielikult Andro teema hetkel veel ja siis on minul väike puhkus. Magamamineku traditsiooniks on see, et loeme neile unejutu siis head ööd kallid-musid ja tuli kustu. Võiks ju loota, et sellega ongi päev läbi aga kus sa sellega. Laural on iga õhtu vaja vähemalt 150 korda mind või Androt hüüda, et küsida, kas mina olen hommikul kodus- nagu ma mõni hommik kuskil ära oleksin, palub meil trepi tuli vaikselt ära kustutada- nagu me muidu teeks seda väga suure kolistamise saatel, hüüab meile, et armastab meid kuuni ja tagasi jne jne jne. Kui telekast mõni hea film tuleb siis me vähemalt üritame seda Androga vaadata kui lastetoas lõpuks vaikus valitseb aga see on lausa harv juhus kui me suudame filmi vaadata poole peale ja veel suurem haruldus on see kui me filmi lõpuni vaatame. Nüüd ma julgen küll öelda, et elu ühe lapsega oli lausa puhkus :)
Kuidas teistel lastevanematel kodus reeglid on? Lapsed mängivad ainult oma toas või on lubatud ka mujal mängida? Kas annate ka lastele võimalikult vabad käed või on teil ranged reeglid? Ja kuidas on magamaminekud? Jäävad kohe magama või on ka 150 küsimust ja muret enne kui silmad kinni panevad? Kui vanalt te olete oma lapsed üksi õue mängima lubanud ja siin pean ma silmas ala väljaspool oma koduhoovi. Ja millal on teie lapsed hakanud ise oma sõpradel/sõbrannadel külas käima?
Milline on meie igapäevaelu nüüd, kui meil on uus kodu, Lenna on uskumatult asjalik ja minu kõhus küpseb kolmas präänik? Aeg-ajalt on meie elu kaootiline, alati täis üllatusi ja mitte kunagi igav. Lenna on nüüd sellises vanuses, kus ta tahab kõike teha nii nagu Laura, kui Laura võtab endale sokid jalast ära, peab seda tegema ka Lenna, kui Laura joonistab, tahab seda teha ka Lenna. Kahekesi koos oskavad nad mõelda välja selliseid mänge ja asju, et tihtipeale ma tahaks peast kinni võtta ja küsida, et kes see neid siin salaja õpetamas on käinud. Nad naeravad koos ja kaklevad koos. Eriti armas on see, kui nad mingi asja pärast omavahel jagelevad ja Lenna Laurale haiget teeb, ja siis ta läheb ja paneb pea Laura õlale ja ohkab raskelt- Lenna viis vabandust paluda. Neil on omad mängud, millest meie Androga aru ei saa ja ega vist peagi saama, peaasi, et neil endal lõbus on ja keegi haiget ei saa.
Eelmisest nädalast alates magavad nad lõpuks ometi ühes toas ja teate, päris tore on see ikka :) Nad lähevad koos magama ja koos ärkavad, neil on oma tuba, kus on nende asjad ja mis ongi päriselt nende oma. Aga kui te arvate, et nad mängivadki ainult oma toas, siis eksite kohe väga väga. Kuna mina olen enamuse ajast alumisel korrusel, teen süüa, koristan, kirjutan blogi, loen raamatut jne, siis loomulikult tahavad ka nemad siin olla ja selleks oleme toonud mõned nende mänguasjad ka siia. Me oleme küll Androga püüdnud neid suunata mängima oma toas, oleme pakkunud ideid, kuidas ja mida teha aga enamuse ajast on nad ikka siin, vedelevad ja Laura vingub kuidas tal pole mitte millegagi mängida ja mitte midagi pole teha. Ma ei lase neil vahtida hommikust õhtuni multikaid ja vähemalt korra päevas käivad nad ikka õues ka ja kuigi nad alati vedu ei võta siis suunan neid siiski nende tuppa mängima ja annan neile üsna vabad käed :) Peaasi, et poleks tervisele ohtlik ja ei lõhuks asju, lastel peab ju ometigi lõbus olema. Ma ei mõista neid vanemaid, kes kardavad, et lapsed keeravad toa sassi, nad on ju lapsed ja nad peavadki seda tegema :) See kuulub kasvamise juurde ja ma eelistan iga kell õnnelikke lapsi korras lastetoale :) Meil on olnud nende toa põrand täis plastiliinitükke, lauad on guaššidega üle värvitud, nad teevad endale vildikatega tätoveeringuid, nad veavad kõik pleedid ja tekid laiali, et endale pesa ehitada, nad kisuvad kappidest välja oma riided, et siis meile moeshowd mängida, esiku põrand on igapäevaselt täis jalanõusid, sest Lennal on vaja neid jalga proovida ja niisama vaadata ja kui Laura tahab näiteks trikoos tulla lõunat sööma siis ma seda ka ei keela. Meile Androga tähendab kõik see muidugi lõputut koristamist aga teate, mõnikord ongi lastetuba segamini ja mõnikord on köögilaud täis nende meisterdamise asju aga ma olen rahul, sest meie kodu on lastesõbralik. So what, et ma ei jõua iga päev tolmu pühkida ja põrandaid pesta, mõnikord teen meie voodi ära alles peale lõunat ja mis siis, et meie kodu riivaks vist mingi puhtusefriigi silma? So what? Lapsed on õnnelikud, sest neil lubatakse mängida ka väljaspool oma tuba ja meie oleme ka rahul :)
Hommikud algavad meil enamasti kuskil 8-9 vahel, siis on kohustuslikud hommikused protseduurid ja sellele järgneb pudrukeetmine. Kui on mängurühma päev, on hommikud üsna hullumeelsed nagu nad seda ka varasemalt olid. Õnneks sööb Lenna täitsa iseseisvalt ja samal ajal saan ka mina süüa või neile riideid otsida. Kõik muu läheb meil hästi aga kui jõuame õueriiete selgapanemiseni tekib kaos, Lenna hakkab jaurama, sest ei taha kindaid kätte panna ja viskab pulgaks, kui ütlen, et jääd siis koju, hakkab röökima ja Laura paneb lihtsalt sisse tigukäigu. Kui ma nad mõlemad riidesse olen saanud, siis ma tahaks loobuda ja lihtsalt koju jääda. Õues on kõik juba kontrolli all ja saan natuke hinge tõmmata, kui me just hiljaks jäämas ei ole. Siis on mul paar tundi aega nautida Lenna seltskonda ja pakkuda oma tähelepanu ainult talle. Kui mängurühm läbi, on meil traditsiooniks saanud koos teiste emmedega minna mänguväljakule, et lapsed veel natuke õues mängida saaksid ja emmed saaksid ka seltskondlikud olla. Peale lõunasööki, tuleb minu puhkehetk, sest Lenna läheb magama ja enamasti läheb Laura siis mõnele oma sõbrannale külla või lähevad nad õue mängima. Õhtud on meil siin lõbusad, sest tihtipeale on Laural mõni sõbranna külas ja siis pole nende toast kuulda muud kui ainult kõva naeru ja õnneks võtavad nad ka Lenna endaga koos mängima, mitte ei viruta ust tema nina ees kinni. Võite ise ette kujutada, milline näeb nende tuba pärast neid välja aga see on tegelikult ainult tore ju, sest lapsed tunnevad end vabalt ja vähemalt siis naudivad oma toas mängimist. Liisude vannitamine on täielikult Andro teema hetkel veel ja siis on minul väike puhkus. Magamamineku traditsiooniks on see, et loeme neile unejutu siis head ööd kallid-musid ja tuli kustu. Võiks ju loota, et sellega ongi päev läbi aga kus sa sellega. Laural on iga õhtu vaja vähemalt 150 korda mind või Androt hüüda, et küsida, kas mina olen hommikul kodus- nagu ma mõni hommik kuskil ära oleksin, palub meil trepi tuli vaikselt ära kustutada- nagu me muidu teeks seda väga suure kolistamise saatel, hüüab meile, et armastab meid kuuni ja tagasi jne jne jne. Kui telekast mõni hea film tuleb siis me vähemalt üritame seda Androga vaadata kui lastetoas lõpuks vaikus valitseb aga see on lausa harv juhus kui me suudame filmi vaadata poole peale ja veel suurem haruldus on see kui me filmi lõpuni vaatame. Nüüd ma julgen küll öelda, et elu ühe lapsega oli lausa puhkus :)
Kuidas teistel lastevanematel kodus reeglid on? Lapsed mängivad ainult oma toas või on lubatud ka mujal mängida? Kas annate ka lastele võimalikult vabad käed või on teil ranged reeglid? Ja kuidas on magamaminekud? Jäävad kohe magama või on ka 150 küsimust ja muret enne kui silmad kinni panevad? Kui vanalt te olete oma lapsed üksi õue mängima lubanud ja siin pean ma silmas ala väljaspool oma koduhoovi. Ja millal on teie lapsed hakanud ise oma sõpradel/sõbrannadel külas käima?
Wednesday, December 11, 2013
Katsetame Holle beebitoite vol 1
Ma sain ühe väga toreda pakkumise proovida Holle beebitoite ja siis kirja panna arvamus nendest ja sellest, kuidas Lennale need maitsesid.
Tänaseks oleme proovinud näiteks õunapüreed metsamarjadega, seda segasin Lennale keefiri hulka ja talle maitses väga hästi. Nagu kodukootud jogurt, Holle püreedesse pole lisatud suhkrut ja lisaks on kõik komponendid orgaanilised, mis mulle eriti hästi sobib. Kui lastele keefir niisama ei maitse siis tasubki harjutada esialgu nii, et lisada selle sisse mõnda beebipüreed.

Päkapiku sussi sisse sobivad eriti hästi Holle Orgaanilised müsli-puuviljabatoonid. Kahe speltavahvli vahel on õuna-banaani püree koos kaera ja meega. Need on hetkel Lenna lemmikud ja neid on eriti mugav kaasa võtta kui on ees pikem poetuur, autosõit või jalutuskäik.
Mõlemad Liisud krõbistavad suurima heameelega Holle orgaanilisi speltaküpsiseid ja kui aus olla siis ma ise ka vahepeal krõbistan neid :) Nagu müslibatoone on ka neid küpsiseid hea ükskõik kuhu kaasa võtta, pole vaja lusikat ega pudipõlle ja laps saab näksida tervislikku vahepala. Kuna meil on mõlemal tüdrukul hambad väga hilja tulnud, ei oleks ma kummalegi saanud neid küpsiseid anda 8 kuuselt nagu pakil kirjas aga praegu sobivad need küll ideaalselt.
Need tooted, mida praeguseks proovinud oleme, maitsevad Lennale väga hästi. Ülejäänud püreedega on mul veel mõned plaanid aga nendest juba siis kui need retseptid on ka praktikas ära proovitud :) Igatahes olen väga rahul, et selle pakkumise vastu võtsin, sest avastasin laste jaoks need küpsised ja müslibatoonid, ning neid leidub mu käekotis ja kodus kindlasti ka edaspidi. Ja magusaid püreesid saab kasutada veel nii mitmelgi moel, lisaks tavapärasele.
Wednesday, December 4, 2013
1000+
Mul on väga hea meel, et nii palju inimesi, on meie tormise öö juhtumisest lugenud. Aitähh kõigile, kes selle läbi lugesid ja ka teistega jagasid. Ma loodan, et ehk see natukenegi avab teie silmi ja paneb teid mõtlema ja märkama ka teisi meie ümber. Märkama neid, keda muidu ei märgata, neid kes hädasti vajavad meie märkamist ja neid, kes vajavad meie abi. Olen saanud päris palju vastukaja nii oma sõpradelt/tuttavatelt kui ka minu jaoks täiesti võõrastelt inimestelt, mis on minu jaoks väga positiivne, sest see näitab, et ikka leidub inimesi, kes hoolivad :) Nii väike asi nagu märkamine võib muuta nii palju. Me ei pea ennast mingiteks suurteks heategijateks, me tegime lihtsalt seda, mida oleks pidanud iga normaalne inimene tegema, kellel süda õigel kohal on. Inimesed millegipärast kardavad selliseid juhtumeid ja seetõttu vaadatakse nendest mööda, tegelikult ei vaja see ju palju, paar telefonikõnet ja natuke hoolimist ning saadki asja paremaks muuta.
Selliseid lapsi on tegelikult Eestis palju aga sotsiaaltöötajate käed ei ulatu neid aitama, ma usun, et sellistel juhtudel on lapse heaolu arvestas parim see, kui võimalikult palju spetsialiste asjaga tegelevad, et nad saaksid üheskoos mõelda välja parima lahenduse. Seetõttu võtsin ma teisipäeval ühendust nii Lastekaitsega kui ka Lasteabiga ja ma loodan, et kõik need inimesed teevad nüüd koostööd, et seda tüdrukut aidata. Ta läks meile väga hinge ja me soovime talle vaid parimat, et ta saaks vajalikku abi ja toetust. Mitte ükski laps ei vääri hooletusse jätmist ja kiusamist, juba väikesest peale hakkavad lapsed tegema pahandusi selleks, et saada tähelepanu. Siis ei tasuks lastega riielda vaid mõelda hoopis sellele, MIKS ta seda tegi ja muuta enda käitumist ja suhtumist, mitte süüdistada last.
Kuna käes on jõuluaeg, siis on meil plaanis teha sellele tüdrukule jõulukingitus, midagi sellist, mida ta endale väga soovib, kui hetkel lubada ei saa. Ja ma arvan, et viiks neile lisaks ka head-paremat süüa jõuludeks. Kui meie lugejate hulgas on veel neid, kes soovivad koos meiega aidata, siis andke mulle julgelt teada :) Koos saame pakkuda sellele tüdrukule ja ta perele ilusamad jõulud :)
Selliseid lapsi on tegelikult Eestis palju aga sotsiaaltöötajate käed ei ulatu neid aitama, ma usun, et sellistel juhtudel on lapse heaolu arvestas parim see, kui võimalikult palju spetsialiste asjaga tegelevad, et nad saaksid üheskoos mõelda välja parima lahenduse. Seetõttu võtsin ma teisipäeval ühendust nii Lastekaitsega kui ka Lasteabiga ja ma loodan, et kõik need inimesed teevad nüüd koostööd, et seda tüdrukut aidata. Ta läks meile väga hinge ja me soovime talle vaid parimat, et ta saaks vajalikku abi ja toetust. Mitte ükski laps ei vääri hooletusse jätmist ja kiusamist, juba väikesest peale hakkavad lapsed tegema pahandusi selleks, et saada tähelepanu. Siis ei tasuks lastega riielda vaid mõelda hoopis sellele, MIKS ta seda tegi ja muuta enda käitumist ja suhtumist, mitte süüdistada last.
Kuna käes on jõuluaeg, siis on meil plaanis teha sellele tüdrukule jõulukingitus, midagi sellist, mida ta endale väga soovib, kui hetkel lubada ei saa. Ja ma arvan, et viiks neile lisaks ka head-paremat süüa jõuludeks. Kui meie lugejate hulgas on veel neid, kes soovivad koos meiega aidata, siis andke mulle julgelt teada :) Koos saame pakkuda sellele tüdrukule ja ta perele ilusamad jõulud :)
Tuesday, December 3, 2013
Ühine arstilkäik
Seekordne Eestiskäik oli alguses tegelikult lõbus ja pakkus nii armsaid hetki. Kõigepealt käisime me Liisul külas ja nägime ka lõpuks nende uue ja niiiii ilusa kodu ära. Siin on paar pilti ka sellest kodust. Saate aru, see on lihtsalt suppppper! See stiil ja need detailid ja üldse kogu see üldpilt on ikka megailus. Sellises kodus elaks isegi hea meelega :)
Põhjus, miks me üldse Tallinnas olime, oli aga see, et tehti esimene suurem uh ehk siis kuklavoldi oma. Nagu ma siin mõni aeg tagasi kurtsin, oli hirm ikka parajalt suur, kartsin kuulda, et midagi on valesti. Selgus aga, et kõik on kõige paremas korras. Alguses ei tahtnud meie pisike präänik õiget asendit võtta ja mõnules kõhuli aga suure sudimise peale saime ta lõpuks ikka sellili, et vajalikud mõõtmised ära teha. Nii mõnus oli teda seal siputamas vaadata ja kui saime kuulata ta südamelööke... Isegi Andro silmad lõid särama ja ma hakkasin suurest õnnest peaaegu nutma :) See on nii suur kergendus, et kõik on hästi. Nüüd jääb üle veel oodata seda aega, mil hakkan igapäevaselt liigutusi tundma ja siis on ka süda rahulikum kui ta endast ikka märku annab.
Selline see meie präänik on:
Võin vist vaikselt rõõmustada nüüd, et iivelduse aeg hakkab mööduma :) Vahepeal tuleb veel ette, et sees keerab aga see ei kesta enam 24/7 :) Whuuup whuup onjuuu :) Süüa saan ka jälle normaalseid asju ja paaaalju värsket. Kui öised pissipeatused ja ajuvabad unenäod välja arvata, saan normaalselt magada ka nüüd. Kõht ka vaikselt kasvab ja nüüd hakkab rasedus muutuma mõnusaks ajaks :)
Lõpuks on meie pikk otsimise saaga ka lõppenud- me saime endale vahvlimasina. Selle õige vene vahvlimasina. Homme teeme esimese katsetuse ka ja ma kardan, et söön ennast raseduse lõpuks ikka mõnusaks palliks :D Lohutuseks on see, et kohe kui võimalik, hakkan uuesti jõusaalis käima ja lisaks lähen ka ujuma iganädalaselt. Ma tahaks oma rasedusaegse kaalutõusuga ikka normide piiresse jääda nagu Liisudegagi aga raske on ju kui tulevad jõulud ja siis muudkui küpsetaks ja katsetaks vahvleid ja kooke ja küpsiseid jne. Kodukanaks hakkan muutuma :D Aga teised ei kurda niiet pole vist hullu siis. Peaksin hoopis rõõmustama, et nüüd on energiat ja jaksu ja tahtmist vaaritada.
Põhjus, miks me üldse Tallinnas olime, oli aga see, et tehti esimene suurem uh ehk siis kuklavoldi oma. Nagu ma siin mõni aeg tagasi kurtsin, oli hirm ikka parajalt suur, kartsin kuulda, et midagi on valesti. Selgus aga, et kõik on kõige paremas korras. Alguses ei tahtnud meie pisike präänik õiget asendit võtta ja mõnules kõhuli aga suure sudimise peale saime ta lõpuks ikka sellili, et vajalikud mõõtmised ära teha. Nii mõnus oli teda seal siputamas vaadata ja kui saime kuulata ta südamelööke... Isegi Andro silmad lõid särama ja ma hakkasin suurest õnnest peaaegu nutma :) See on nii suur kergendus, et kõik on hästi. Nüüd jääb üle veel oodata seda aega, mil hakkan igapäevaselt liigutusi tundma ja siis on ka süda rahulikum kui ta endast ikka märku annab.
Selline see meie präänik on:
Lisaks pidin käima arsti juures ja kui ma natuke eeltööd tegin ja tema kohta netist uurisin, leidsin vaid väga negatiivset vastukaja. Ja siis jäin ma veel loomulikult hiljaks, olin kindel, et saan korralikult sõimata aga tegelikult polnud asi üldse nii hull :) Üllatusin positiivselt, sest ta polnud üldse nii ebameeldiv kui lugenud olin. Sain vastused oma küsimustele ja nüüd olen ka sünnituse osas natuke rahulikum, pean lihtsalt kohe haiglasse minema kui tunnen, et asi on õige, pigem varem kui liiga hilja nagu arst ütles. Ei ole mul mingit kodus valutamist ja viimasel minutil haiglasse minekut.
Lõpuks on meie pikk otsimise saaga ka lõppenud- me saime endale vahvlimasina. Selle õige vene vahvlimasina. Homme teeme esimese katsetuse ka ja ma kardan, et söön ennast raseduse lõpuks ikka mõnusaks palliks :D Lohutuseks on see, et kohe kui võimalik, hakkan uuesti jõusaalis käima ja lisaks lähen ka ujuma iganädalaselt. Ma tahaks oma rasedusaegse kaalutõusuga ikka normide piiresse jääda nagu Liisudegagi aga raske on ju kui tulevad jõulud ja siis muudkui küpsetaks ja katsetaks vahvleid ja kooke ja küpsiseid jne. Kodukanaks hakkan muutuma :D Aga teised ei kurda niiet pole vist hullu siis. Peaksin hoopis rõõmustama, et nüüd on energiat ja jaksu ja tahtmist vaaritada.
Monday, December 2, 2013
Tormise öö juhtumised...
Selle postituse jaoks polegi vist õiget algust... Ma juba pikemat aega alustan ja mõtlen ja siis kustutan ja alustan uuesti. Eilne juhtum on mul endiselt veel selgelt silme ees ja ka öö möödus enamalt jaolt sellele mõeldes.
Alustan siis pärs algusest, veetsime nv Jõgeval ja kuna hr Sõber käis õhtul veel Tartus mängimas, jäi meie Tallinnasse sõit väga hilja peale. Nagu enamus eestlased kindlasti juba teavad, olid eilsed teeolud mitte just kõige paremad. Kuna me sõidame Jõgevale alati mööda Piibe mnt, valisime selle tee ka seekord. Olime just Järva-Jaanist läbi sõitnud ja Tallinna poole keeranud kui ma märkasin, et tee ääres on mingi suur tume asi maas. Kui sellest mööda sõitsime nägin, et tegu on inimesega ja ütlesin seda ka kohe Androle, kes siis kohe pikalt tagurdas kuni õigesse kohta tagasi jõudsime. Olin kindel, et mõni joodik on sinna kokku kukkunud ja enam jalgu alla ei saa aga minu ehmatus oli suur, ei mitte suur, vaid lausa meeletu kui nägin, et tegu on noore tüdrukuga. Kohe valisin Andro telefonis 112 ja Andro läks välja asja uurima. Ta püüdis seda tüdrukut teadvusele tuua, kuid ta ei reageerinud mitte millelegi, kuna mina olin autos siis nägin seda kõike pealt ilma, et oleks saanud Androlt kohe küsida kuidas olukord on. Mind valdas kergelt öeldes paanika, sest mulle tundus, et temaga on kohe väga väga halvad lood.
Ühel hetkel ta siiski reageeris ja mingi kummaline rahulolu valdas mind hetkeks, no lihtsalt see teadmine, et ta süda endiselt lööb ja ta on võimeline veel välismaailmale reageerima. Edasi istus see tüdruk seal lumisel teepervel ja mulle tundus, et ta nuttis ja ei saanud vist hästi aru, mis toimub, Andro püüdis temaga rääkida ja samal ajal oli telefoniteel endiselt ühenduses ka kiirabiga. Ühel hetkel haaras Andro selle tüdruku sülle ja tõstis autosse sooja, ise aga jäi õue külmetama ja kiirabi ootama. Senikaua kuni Andro õues seda aina tõusvat tormi trotsides sooja saamiseks ringi jalutas, püüdsin mina selle noore tüdrukuga rääkida.
Ta ei osanud öelda oma nime ega seda, kus ta elab. Ta nuttis lohutamatult ja sain teada, et ta ema on alkohoolik, isa on surnud ja tal pole kedagi, kes temast hooliks ja tema eest hoolitseks. Ta rääkis mulle, kuidas teda koolis kiusatakse ja koeraks noritakse, kuidas talle sisendatakse, et ta on kole ja ta elul pole mõtet. See lõikas südamest läbi, sest ma tean ka ise, mida tähendab koolikiusamine ja seda mitmeid-mitmeid aastaid järjest, nii füüsiline kui vaimne, ma tean mida see võib teha enesehinnaguga ja kuidas see muudab suhtumist iseendasse ja ellu. Ma püüdsin teda lohutada ja veenda, et need inimesed, kes temaga nii käituvad, on tegelikult ise rumalad ning nad ei mõista, millist kahju tekitavad nende sõnad.
Seal tee ääres lamas ta sellepärast, et endalt elu võtta, ta ei tahtnud enam elada, sest ta tundis ennast üksi ja koledana. Ta korrutas mulle mitu korda, et ta ei taha enam elada, et miks me ei lasknud tal seal lihtsalt surra. Ausalt öeldes pole ma kunagi nii lähedalt näinud sellist olukorda ja ma ei teadnud kuidas ja mida oleks kõige õigem öelda. Ma tundsin abitust ja samas nii tohutult suurt soovi seda tüdrukut aidata, et ta suudaks näha elu uuesti ilusamates värvides. Ma rääkisin talle kuidas ka mind kooliajal kiusati ja ikka palju, ma rääkisin talle, et mu enesehinnang oli madalam kui muru ikka üsna pikka aega, kuid ma sain sellest üle ning nüüd on mul ülivõrdes parim mees ja võrratud lapsed, kes on andnud mu elule uue mõtte, uue ja ilusama mõtte. Ma püüdsin teda veenda, et tal on veel palju ees, mille nimel elada.
Ühel hetkel hakkas mul Androst kahju ja ma loovutasin talle enda koha ning ennast pressisin talle sülle, sest õues tõusis tuul iga hetkega ning mu süda ei lubanud tal seal sedasi edasi külmetada. Siis püüdsime juba koos sellesse tüdrukusse positiivsust süstida, ka Andro rääkis, et tal on kindlasti veel palju ees ja mõlemal tekkis hetkeks täielik nagu halvatus kui ta hakkas rääkima, et tahab lihtsalt surra ja ta ei taha koju minna. Seda oli nii kohutavalt valus kuulata, sest nii kaugele jõudmiseks on pidanud ta elus juhtuma ikka väga palju väga ebameeldivaid asju.
Kas te olete kunagi näinud tõsiselt alajahtunud inimest? Mina varem ei olnud. Tal olid krambid ja ta ei suutnud ennast iseseisvalt liigutadagi, seda oli õudne pealt vaadata. Ma lausa lugesin minuteid, et millal see kiirabi ükskord kohale jõuab ja ta saab lõpuks proffesionaalset abi, see aeg tundus igavikuna. Ja kui me poleks autoga seal olnud, oleks ta pidanud veel 45minutit seal õues tuule käes külmetama. Saate aru- 45 pikka minutit. Minge sellise ilmaga õue ilma õigete õueriieteta ja proovige istuda 45 minutit ühe koha peal (lume peal), ma usun, et te olete lõpuks juba üsna kanged külmast ja nüüd kujutage ette, et te olete enne seda umbes 2 tundi maganud kuskil lume peal, seljas vaid teksad ja mitte väga soe jakk. Ei tundu ahvatlev ega ju?!
Lõpuks saabus see hetk kui kohale jõudis kiirabi, nad tõstsid ta autosse ja kui me rääkisime, mida ta oli meile seal varem korrutanud, jäi mul selline paha tunne hinge, sest see arst ütles kuidagi nii ükskõikse ja natuke isegi üleoleva tooniga, et jajah, Nagu ta tahaks sellele tüdrukule kõrvakiilu anda ja veel tänitada, et kuule katsu nüüd ennast kokku võtta ei hakkama saada. Selline suhtumine aga ei tee head, pigem muudab olukorra veelgi hullemaks, sest taaskord saab ta kinnitust, et teiste meelest ei saa ta millegagi hakkama.
Terve tee sealt edasi ja ka terve öö mõtlesin ma, et mis temast küll saab. Meie olime seal sel korral, kuid mis juhtub homme-ülehomme, mis saab nädala või paari pärast? Kas ka siis leidub selliseid inimesi, kes märkavad? Kas need inimesed märkavad õigel ajal? Kas ta saab kunagi tagasi eneseusu ja selle teadmise, et ta pole tegelikult kole, et tegelikult on inimesi, kes hoolivad, et tal on veel palju ilusaid hetki ees, mille nimel elada? Ma ei saanud terve öö magada, sest tuhat mõtet oli peas. Ma isegi mõtlesin, et uurin kuhu haiglasse ta viidi ja palun, et nad tema eest hästi hoolitseksid, et nad ei saadaks teda lihtsalt niisama koju vaid saadaksid ta ravile kuhugi, kus korrastatakse tema nägemus iseendast ja teistest. Ma siiani mõtlen ta peale ja sellele kui õudne tunne võib olla see kui sul pole kodu, kuhu sind oodatakse ja kuhu sa tahad minna. Minul aitaski seda jubedat aega üle elada minu pere ja need üksikud sõbrad, kes ei hoolinud sellest, mida teised minust arvavad. Nad olid olemas minu jaoks alati, ükskõik kui madalana ma ise ennast tundsin.
Mul on meeletult vedanud, et minu kõrval on mees, kelle süda on suurem kui ma seda varem arvatagi oskasin. Tänu tutvustele sain ma teada, kes see tüdruk on ja Andro pakkus, et ta võib iga kell meie poole pöörduda kui ta rääkida soovib. Saate aru, seda ütles mees, kes seda tüdrukut isegi ei tunne, ta lihtsalt päästis ta külmumisest ja ta soovib talle tuge pakkuda ka edaspidi. Mul on ausalt öeldes ikka väga uhke tunne, sest ma nägin, et Andro oli nõus tegema peaaegu mida iganes selle tüdruku nimel, et ta tunneks end taas väärtuslikuna, et ta tunneks, et ta pole üksi, et maailmas tõesti leidub ka neid, kes tahavad aidata.
Ma tahan kõigile praegustele ja ka tulevastele lapsevanematele südamele panna, et rääkige oma lastega kiusamisest. Rääkige kui palju valu võib see teisele inimesele põhjustada. Kõik lapsed ei olegi ühesugused, kõik ei ole ühtemoodi ilusad, kõigil ei ole raha, et osta firmariideid ja uhkeid asju, kõigile ei pea meeldima samasugused asjad. Mõni laps on natuke pontsakam ja mõni väga peenike. Kõik see on aga normaalne ja see ei tohiks olla põhjus, et kedagi alavääristada. Ma usun, et mitte keegi meist ei taha elada teadmisega, et meie armas laps on põhjustanud kellelegi ni kohutavat valu, et ta mõtleb enesetapule või veelgi hullem- teeb seda. Mõelge, mis tunne oleks teil kui teie laps tuleb koolist koju nuttes, et kõik narrivad ja kiusavad ja ta ei taha enam kooli minna. See ju murraks teie südame, kas pole? Meie räägime oma Liisudega piisavalt tihti, et mitte kunagi ei tohi teiste kohta halvasti öelda, isegi siis kui ta riided on mustad või ta haiseb. Lapsed ei ole süüdi selles kui vanemad peavad alkoholi tähtsamaks kõigest muust või kui neile ei lähe korda see, milliste riietega laps koolis või lasteaias käib. Lapsed ei ole süüdi selles kui vanematel pole raha, et osta neile viimase moe mänguasju ja muid vidinaid. Lapsed on lapsed ja seda püüame õpetada ka meie lastele, et nemad oleksid sallivad, sest vaimset ja füüsilist vägivalda on maailmas juba niigi palju ja vähemalt lapsed võiksid sellest pääseda.
Alustan siis pärs algusest, veetsime nv Jõgeval ja kuna hr Sõber käis õhtul veel Tartus mängimas, jäi meie Tallinnasse sõit väga hilja peale. Nagu enamus eestlased kindlasti juba teavad, olid eilsed teeolud mitte just kõige paremad. Kuna me sõidame Jõgevale alati mööda Piibe mnt, valisime selle tee ka seekord. Olime just Järva-Jaanist läbi sõitnud ja Tallinna poole keeranud kui ma märkasin, et tee ääres on mingi suur tume asi maas. Kui sellest mööda sõitsime nägin, et tegu on inimesega ja ütlesin seda ka kohe Androle, kes siis kohe pikalt tagurdas kuni õigesse kohta tagasi jõudsime. Olin kindel, et mõni joodik on sinna kokku kukkunud ja enam jalgu alla ei saa aga minu ehmatus oli suur, ei mitte suur, vaid lausa meeletu kui nägin, et tegu on noore tüdrukuga. Kohe valisin Andro telefonis 112 ja Andro läks välja asja uurima. Ta püüdis seda tüdrukut teadvusele tuua, kuid ta ei reageerinud mitte millelegi, kuna mina olin autos siis nägin seda kõike pealt ilma, et oleks saanud Androlt kohe küsida kuidas olukord on. Mind valdas kergelt öeldes paanika, sest mulle tundus, et temaga on kohe väga väga halvad lood.
Ühel hetkel ta siiski reageeris ja mingi kummaline rahulolu valdas mind hetkeks, no lihtsalt see teadmine, et ta süda endiselt lööb ja ta on võimeline veel välismaailmale reageerima. Edasi istus see tüdruk seal lumisel teepervel ja mulle tundus, et ta nuttis ja ei saanud vist hästi aru, mis toimub, Andro püüdis temaga rääkida ja samal ajal oli telefoniteel endiselt ühenduses ka kiirabiga. Ühel hetkel haaras Andro selle tüdruku sülle ja tõstis autosse sooja, ise aga jäi õue külmetama ja kiirabi ootama. Senikaua kuni Andro õues seda aina tõusvat tormi trotsides sooja saamiseks ringi jalutas, püüdsin mina selle noore tüdrukuga rääkida.
Ta ei osanud öelda oma nime ega seda, kus ta elab. Ta nuttis lohutamatult ja sain teada, et ta ema on alkohoolik, isa on surnud ja tal pole kedagi, kes temast hooliks ja tema eest hoolitseks. Ta rääkis mulle, kuidas teda koolis kiusatakse ja koeraks noritakse, kuidas talle sisendatakse, et ta on kole ja ta elul pole mõtet. See lõikas südamest läbi, sest ma tean ka ise, mida tähendab koolikiusamine ja seda mitmeid-mitmeid aastaid järjest, nii füüsiline kui vaimne, ma tean mida see võib teha enesehinnaguga ja kuidas see muudab suhtumist iseendasse ja ellu. Ma püüdsin teda lohutada ja veenda, et need inimesed, kes temaga nii käituvad, on tegelikult ise rumalad ning nad ei mõista, millist kahju tekitavad nende sõnad.
Seal tee ääres lamas ta sellepärast, et endalt elu võtta, ta ei tahtnud enam elada, sest ta tundis ennast üksi ja koledana. Ta korrutas mulle mitu korda, et ta ei taha enam elada, et miks me ei lasknud tal seal lihtsalt surra. Ausalt öeldes pole ma kunagi nii lähedalt näinud sellist olukorda ja ma ei teadnud kuidas ja mida oleks kõige õigem öelda. Ma tundsin abitust ja samas nii tohutult suurt soovi seda tüdrukut aidata, et ta suudaks näha elu uuesti ilusamates värvides. Ma rääkisin talle kuidas ka mind kooliajal kiusati ja ikka palju, ma rääkisin talle, et mu enesehinnang oli madalam kui muru ikka üsna pikka aega, kuid ma sain sellest üle ning nüüd on mul ülivõrdes parim mees ja võrratud lapsed, kes on andnud mu elule uue mõtte, uue ja ilusama mõtte. Ma püüdsin teda veenda, et tal on veel palju ees, mille nimel elada.
Ühel hetkel hakkas mul Androst kahju ja ma loovutasin talle enda koha ning ennast pressisin talle sülle, sest õues tõusis tuul iga hetkega ning mu süda ei lubanud tal seal sedasi edasi külmetada. Siis püüdsime juba koos sellesse tüdrukusse positiivsust süstida, ka Andro rääkis, et tal on kindlasti veel palju ees ja mõlemal tekkis hetkeks täielik nagu halvatus kui ta hakkas rääkima, et tahab lihtsalt surra ja ta ei taha koju minna. Seda oli nii kohutavalt valus kuulata, sest nii kaugele jõudmiseks on pidanud ta elus juhtuma ikka väga palju väga ebameeldivaid asju.
Kas te olete kunagi näinud tõsiselt alajahtunud inimest? Mina varem ei olnud. Tal olid krambid ja ta ei suutnud ennast iseseisvalt liigutadagi, seda oli õudne pealt vaadata. Ma lausa lugesin minuteid, et millal see kiirabi ükskord kohale jõuab ja ta saab lõpuks proffesionaalset abi, see aeg tundus igavikuna. Ja kui me poleks autoga seal olnud, oleks ta pidanud veel 45minutit seal õues tuule käes külmetama. Saate aru- 45 pikka minutit. Minge sellise ilmaga õue ilma õigete õueriieteta ja proovige istuda 45 minutit ühe koha peal (lume peal), ma usun, et te olete lõpuks juba üsna kanged külmast ja nüüd kujutage ette, et te olete enne seda umbes 2 tundi maganud kuskil lume peal, seljas vaid teksad ja mitte väga soe jakk. Ei tundu ahvatlev ega ju?!
Lõpuks saabus see hetk kui kohale jõudis kiirabi, nad tõstsid ta autosse ja kui me rääkisime, mida ta oli meile seal varem korrutanud, jäi mul selline paha tunne hinge, sest see arst ütles kuidagi nii ükskõikse ja natuke isegi üleoleva tooniga, et jajah, Nagu ta tahaks sellele tüdrukule kõrvakiilu anda ja veel tänitada, et kuule katsu nüüd ennast kokku võtta ei hakkama saada. Selline suhtumine aga ei tee head, pigem muudab olukorra veelgi hullemaks, sest taaskord saab ta kinnitust, et teiste meelest ei saa ta millegagi hakkama.
Terve tee sealt edasi ja ka terve öö mõtlesin ma, et mis temast küll saab. Meie olime seal sel korral, kuid mis juhtub homme-ülehomme, mis saab nädala või paari pärast? Kas ka siis leidub selliseid inimesi, kes märkavad? Kas need inimesed märkavad õigel ajal? Kas ta saab kunagi tagasi eneseusu ja selle teadmise, et ta pole tegelikult kole, et tegelikult on inimesi, kes hoolivad, et tal on veel palju ilusaid hetki ees, mille nimel elada? Ma ei saanud terve öö magada, sest tuhat mõtet oli peas. Ma isegi mõtlesin, et uurin kuhu haiglasse ta viidi ja palun, et nad tema eest hästi hoolitseksid, et nad ei saadaks teda lihtsalt niisama koju vaid saadaksid ta ravile kuhugi, kus korrastatakse tema nägemus iseendast ja teistest. Ma siiani mõtlen ta peale ja sellele kui õudne tunne võib olla see kui sul pole kodu, kuhu sind oodatakse ja kuhu sa tahad minna. Minul aitaski seda jubedat aega üle elada minu pere ja need üksikud sõbrad, kes ei hoolinud sellest, mida teised minust arvavad. Nad olid olemas minu jaoks alati, ükskõik kui madalana ma ise ennast tundsin.
Mul on meeletult vedanud, et minu kõrval on mees, kelle süda on suurem kui ma seda varem arvatagi oskasin. Tänu tutvustele sain ma teada, kes see tüdruk on ja Andro pakkus, et ta võib iga kell meie poole pöörduda kui ta rääkida soovib. Saate aru, seda ütles mees, kes seda tüdrukut isegi ei tunne, ta lihtsalt päästis ta külmumisest ja ta soovib talle tuge pakkuda ka edaspidi. Mul on ausalt öeldes ikka väga uhke tunne, sest ma nägin, et Andro oli nõus tegema peaaegu mida iganes selle tüdruku nimel, et ta tunneks end taas väärtuslikuna, et ta tunneks, et ta pole üksi, et maailmas tõesti leidub ka neid, kes tahavad aidata.
Ma tahan kõigile praegustele ja ka tulevastele lapsevanematele südamele panna, et rääkige oma lastega kiusamisest. Rääkige kui palju valu võib see teisele inimesele põhjustada. Kõik lapsed ei olegi ühesugused, kõik ei ole ühtemoodi ilusad, kõigil ei ole raha, et osta firmariideid ja uhkeid asju, kõigile ei pea meeldima samasugused asjad. Mõni laps on natuke pontsakam ja mõni väga peenike. Kõik see on aga normaalne ja see ei tohiks olla põhjus, et kedagi alavääristada. Ma usun, et mitte keegi meist ei taha elada teadmisega, et meie armas laps on põhjustanud kellelegi ni kohutavat valu, et ta mõtleb enesetapule või veelgi hullem- teeb seda. Mõelge, mis tunne oleks teil kui teie laps tuleb koolist koju nuttes, et kõik narrivad ja kiusavad ja ta ei taha enam kooli minna. See ju murraks teie südame, kas pole? Meie räägime oma Liisudega piisavalt tihti, et mitte kunagi ei tohi teiste kohta halvasti öelda, isegi siis kui ta riided on mustad või ta haiseb. Lapsed ei ole süüdi selles kui vanemad peavad alkoholi tähtsamaks kõigest muust või kui neile ei lähe korda see, milliste riietega laps koolis või lasteaias käib. Lapsed ei ole süüdi selles kui vanematel pole raha, et osta neile viimase moe mänguasju ja muid vidinaid. Lapsed on lapsed ja seda püüame õpetada ka meie lastele, et nemad oleksid sallivad, sest vaimset ja füüsilist vägivalda on maailmas juba niigi palju ja vähemalt lapsed võiksid sellest pääseda.
Subscribe to:
Posts (Atom)


