Eesti lapsed Soomes ja katkised pered.

Sattusin lugema blogi, kus noor pere kirjeldab oma elu Soomes ja räägib sellest KUI palju Eesti lapsi elab Soomes. Ka meie oleme sõitnud nende hommikuste laevadega ja imestanud kui palju neid eesti keeles rääkivaid lapsi tegelikult siin elab. Eesti riigist hakkab kahju, sest varsti polegi seal enam tööealisi inimesi, kõik on läinud mujale paremat elu otsima ja enamus on selle parema elu ka leidnud. Eesti lisandub aga vene keeles rääkivat rahvast. Sellest on kahju, sest me ise ju võitlesime ennast vabaks ja nüüd vabatahtlikult laseme oma inimestel ära minna ja võõramaalastel sisse kolida. Pean ennast küll väga suureks Eesti armastajaks, kuid see, mis seal toimub hakkab juba üle mõistuse kasvama.

Alles ma kirjutasin meeletust koduigatsusest ja sellest, et tahan Eesti tagasi. Istusime siis Androga üks õhtu maha ja arutlesime sellel teemal. Lõpuks jõudsime aga taaskord punkti, kus me mõistsime, et Andro palk Eesti mõistes peaks olema lausa ulmeline, et ära elada. Soome mõistes on see palk aga miinimum, mille eest saaksime Eestis ära elada niiet, millest me siis räägime.

Mu koduigatsus ei ole kuhugi kadunud, kuid püüan mõelda positiivselt ja mõelda sellele, et siin on meil mitmeid kordi suuremad võimalused normaalselt elada. Mul on sellest tegelikult südamest kahju, sest ma ei saa elada oma sünnimaal. Mu lapsed kasvavad üles siin, räägivad soome keeles ja neil on soome keelt rääkivad sõbrad/sõbrannad. Ja kui palju on tegelikult siin selliseid lapsi, kes käivad oma vanavanematel külas mõned korrad aastas, kes õpivad koolis Soome rahvalaule, tähistavad Soome riigipühasid, õpivad Soome kombeid ja tavasid kui tegelikult peaksid nad teadma peast Eesti laule ja teadma Eesti kombeid ja tavasid. Ma loodan, et ikka leidub ka siin vanemaid, kes asukohast hoolimata õpetavad oma lastele ikka Eesti asju, et kodune keel ei vahetu soome keele vastu, et alati tähistatakse Eesti sünnipäeva ja muid Eesti pühasid.

Ma ausalt ei mõista neid peresid, kes elavad eraldi- üks vanematest Soomes ja teine koos lastega Eestis. Ei mõista kuna ma ise elasin peaaegu aasta sedasi ja no minu meelest see ei ole normaalne pereelu. Mulle ja ka Laurale ei sobinud see, et nägime Androt keskmiselt iga 2 nädala tagant. Alguses oli küll natuke tore ka, sest tekkis igatsus ja taasnägemisrõõm oli ikka piiritu aga siis ühel hetkel hakkasid tekkima tülid alati kui Andro Eestis oli. Ma lihtsalt ei osanud enam temaga koos olla, ta keeras meie rutiini kõik sassi. Lenna hakkas teda võõrastama ja isegi kui olime Soome kolinud, võttis ikka paar kuud aega enne kui ta Andro uuesti päris omaks võttis. Ma arvan, et kui me oleksime edasi eraldi elanud, oleksime me Androga lahku kasvanud ja ka Liisud oleksid Androst liialt eemaldunud. Näen kuipalju õnnelikumad on lapsed, sest saavad igapäevaselt veeta aega koos issiga, minul on vastutust ja seega ka pinget vähem. Mina isiklikult arvan, et kui on vähegi võimalust elada kõik koos siis tuleks seda teha ja mitte mõelda vaid enda soovidele, vaid eelkõige mõelda sellele, mis on parim lastele. Olles lapsevanem, ei saa enam mõelda ainult sellele, mis on endale parim, vaid kõige olulisem on laste heaolu ja kui on näha kuidas lapsed tunnevad puudust sellest kaugel töötavast/elavast vanemast, tuleb teha otsuseid, mis mõjuvad lastele positiivselt. Meil oli algusest peale kindel teadmine, et me kolime Androle siia järgi, sest lapsed peaksid ikka kasvama koos mõlema vanemaga (juhul kui vanemad on ikka koos muidugi).

Kui palju peresid on lahku läinud, sest üks vanematest elab Soomes? Kui palju lapsi on jäänud ilma ühest vanemast? Kui palju on sellise elu tõttu rohkem stressi nii vanematel kui ka lastel? Kui palju Eesti riik hoolib sellest, et järjest enam Eesti lapsi kasvab Soomes? Kas nad tahavad kunagi Eesti tagasi minna? Ma arvan, et väga paljud valivad ka täiskasvanuks saades oma koduks Soome, sest neil on siin sõbrad, nad õpivad siin ja kui nad võrdlevad nii tudengite kui ka tööinimeste elu Eestis ja Soomes, siis ma hästi ei usu, et nad Eesti kasuks otsustavad. Need tähtsad inimesed seal mäe otsas võiksid nüüd oma palkade tõstmise ja muude mõttetuste vahel mõelda hoopis sellele, kuidas meelitada tagasi kõik need lastega pered, kes on olude sunnil kolinud elama siia Soome. Eesti on niigi väike ja kui veel pooled noortest peredest minema kolivad, siis mis sellest riigist saab?