Meie hobid ja trennitamised päras Liisude sündi

Väga paljud naised jätkavad vähemalt esialgu oma hobidega kui saavad teada oma rasedusest. Kuna mulle meeldib üle kõige tantsida ja üldse trenni teha, siis tahtsin ma sellega jätkata ka kogu raseduse ajal. Kui me hakkasime planeerima, et võiks nüüd teine laps tulla siis ma juba kujutasin ette, kuidas ma edasi oma tantsutrenne annan ja kuidas ma igasugustes rasedatele mõeldud trennides käin, sest Laura ootuse ajal ei saanud ma seda väga teha, kuna mul ei olnud veel lube ja Harkust oli bussidega reisimine sel hetkel minu jaoks üsna keerukas. Raseduse lõpus käisin küll Arcticus joogas aga see oli ka kõik. Seekord mõtlesin juba varakult kui mõnus saab see rasedus olema, sest mul on vabadus liikuda. Esialgu ma käisingi oma tantsutrennides edasi, joosta küll ei julgenud trenni alguses, kuid kõike muud tegin oma tüdrukutega kaasa. Augusti lõpus käisin isegi esinemas veel :) Aga üsna pea selgus, et Andro läheb Soome ja sinna kadus ka mu lootus seekord rohkem aega endale saada. Kuna tööpäevad olid väsitavad ja peale tööd pidin Laurale lasteaeda järgi minema, siis ei tulnud minu trennitamisest ka seekord mitte midagi välja.

Nüüd, kui Lenna on kohe-kohe 4 kuune, ei ole ma endiselt trenni tagasi saanud, sest mul ei olnud autot alates aprilli keskpaigast ja kuna praegu on Laural lasteaiast puhkus siis ma ei ole veel viitsinud seda ette võtta, et nende kahega trenni minna. Ja kui Andro kodus on siis tahan ikka perega koos olla, sest seda kvaliteetaega on meil nii kohutavalt vähe. Praegu on minu hobiks mänguväljakul käimine ja Lennale meeldib kui ma temaga koos peegli ees kükke teen, see paneb ta kõva häälga naerma, niiet vähemalt natukenegi saan ennast liigutada. Laura ajal oli see põhiline trenn, et käisin metsas kõndimas, panin aga jalaraskused külge ja muudkui kärutasin ja nii see kaal kadus. Lennaga oli varem see mure, et pidin koguaeg arvestama tema söögiaegu, et jõuaksin Laurale normaalsel ajal järgi minna, niiet tihtipeale jäi pikk jalutuskäik tegemata. Ja nendel päevadel tundsin ma ennast kohe eriti halvasti,sest värskes õhus liigutamine teeb enesetunde ikka alati palju värskemaks. Ja praegu ei saa ma neid pikki kärutamiseringe teha, sest Laura on ka koguaeg kodus ja tema ei jaksa ja ei viitsi nii pikalt kõndida või rattaga sõita.

Aga kuidas on Andro trennidega? Tema jaoks ei ole mitte midagi muutunud seoses Liisudega. Pärast Laura sündi tegi ta ise trenni ja andis lisaks trenne ühele naiskonnale ja ühele meeskonnale, niiet kodus teda pm ei olnudki. Päeval tööl ja õhtul trennides, nv möödusid mängudel. Ja nüüd ei ole ka palju muutunud, Soomes sai ta trenni teha ja nv kui ta koju tuli, möödusid endiselt mängudel. Mulle meeldib väga see, et Andro nii sportlik on, sest mulle meeldib ka sporti teha ja see on meie üks suur ühine kirg, kuid meil on tema saalihoki pärast ka palju tülisid olnud, sest tihtipeale rikuvad mängud meie plaane ja ühiseid üritusi. Ja eks ma praegu olen natuke kade ka, sest tema saab seal Soomes oma vaba aega kasutada täiesti enda äranägemise järgi ehk siis saab trenni teha siis kui tal selleks tuju tuleb. Aga minul ei olegi vaba aega, sest pean 24/7 olema olemas oma Liisudele, mis iseenesest ei ole ju midagi halba, sest sellepärast nad meil ju ongi, et oma aega ja armastust ja tähelepanu ja hoolt neile pühendada, kuid ma usun, et iga ema nõustub minuga, et vahepeal oleks vaja ka neid hetki vaid iseendale. Neid hetki, et tegeleda millegagi, mis viib meie mõtted kasvõi hetkeks mujale, mis laseb meil ennast välja elada ja annab juurde uut energiat lastega tegelemiseks. Mõne jaoks on see näputöö, mõne jaoks jälle kokkamine ja mõni tahab rahulikult vannis vedeleda. Minu jaoks on see energiat andev tegevus trenn, kõige parema meelega jätkaksin ma oma tantsutrenne, sest tants on see, mis aitab kõik mured unustada ja see annab mulle uskumatult palju energiat ja elurõõmu. 

Mehed enamasti ei loobu oma hobidest pärast laste sündi, nad väidavad, et neil on vaja ennast välja elada, kuid millegipärast unustavad nad selle, et ka naised vajavad seda aega. Pärast Laura sündi hakkasin ma uuesti korralikult trenni tegema siis kui Laura oli natuke üle aasta. Siis hakkasin käima jooksmas ja liitusin Spartaga. Ma olin tõsine trennihoolik, Sparta oli nagu mu teine kodu. Tihtipeale algasid ja lõppesid mu päevad seal ja ka nv ei jäänud vahele. Ma tundsin ennast supperhästi, energiat oli palju ja nägin kuidas keha hakkas võtma mulle palju paremini meeldivaid mõõtmeid ja vorme. Nüüd plaanin augustis vaikselt jälle trennitamisega algust teha, sest see tunnike iseendale seal spordisaalis, annab uskumatult palju positiivset energiat ja veel suuremat tahet oma Liisudega aktiivselt aega veeta. Kõik sõltub muidugi sellest, kuidas Lenna seal lastetoas vastu peab, sest kui talle ikka üldse ei meeldi ja ta seal väga õnnetu on, siis jätan ma selle trenniplaani veel mõneks ajaks katki, sest laste heaolu on siiski esmatähtis ja küll mina ka ühel ilusal päeval jälle need hetked iseendale tagasi saan.

Poole kohaga üksikema ehk minu elu kahe Liisuga vol 2 - Puhkusele

Kuna Andro on nüüd 3 nädalat järjest ära, otustasin, et tahaks hirmsasti ema juurde Haapsallu puhkama. Haapsalus on hoopis teine õhk ja siin on igal ajal ütlemata mõnus ja hea olla, eriti aga suvel, sest siis saab kõik ilusad päevad veeta rannas ja päevi saab alustada ja lõpetada rõdul mõnuledes. Alati kui oleme siin käinud tekib vimasel päeval see tunne, et nagu ei tahagi enam ära minna, mis iseenesest on ju hea, sest siia saame ikka ja alati tagasi tulla ja nüüd on üks koht, mis tervele meie perele väga meeldib.

Kõik need, kellel on vähemalt 1 laps, teavad kindlasti, mida tähendab perega nädalaks kuskile sõitmine.  See on lihtsalt uskumatu KUI palju asju üks väike inimene vajab, kahe lapsega on see asjade kogus veel topelt. Ja mida väiksem ta on, seda rohkem asju on vaja kaasa pakkida. Tegin endale lausa nimekirja, et midagi olulist koju ei unustaks aga nagu mulle kombeks siis üks elutähtis asi ARVUTI jäi siiski koju. Õnneks leidub ka ema juures üks niiet päris arvutivõõrutust ma siin siiski ei tee :D Nimekiri oli nii pikk, et ma hakkasin kahtlema, kas kõik asjad ikka autosse ka mahuvad ja kui asjad autosse olen pakkinud, kas siis meie ka veel sinna kuskile istuda saame. Kuna kolmapäeva päev oli kiire ja tegemist täis siis ei jõdnud ma väga pakkimisele keskenduda. Liivia käis koos Steni ja Kaspariga külas ja küpsetasin kohupiimakaraskit meile kaasa ja tundsin, et no mitte kuidagi ei viitsi neid asju kottidesse pakkima hakaa. Seega jätsin selle tähtsa töö hommikuks.

Ära plaanisime sõita kella 11-12 ajal, enne seda oli vaja asjad pakkida, toad ära koristada, nõud pesta, asjad autosse tassida, Liisudega tegeleda ja kuskile vahepeale oli vaja ära mahutada ka söömine. Seega, ärkasin kell 5, söötsin Lennal kõhu täis ja sõin ise ka paar ampsu. Kell oli 5.45 kui ma mõtlesin, et kas ma nüüd hakkan pakkima või pikutaks veel natuke, püüdsin mõned asjad veel kokku panna aga siis sai väsimus siiski võitu ja pikutasin veel 30min. Kell 7 ärkasin uuesti selle peale, et Laura puges kaissu. Ajasin ennast siis voodist välja, andsin Laurale a astelpajumarjad ja kamapallid ja hakkasin ise pakkima. Pooled riided, mis ma olin kapist välja võtnud, läksid sinna sama targalt tagasi. Enda riided pakitud, hakkasin Liisudele garderoobi valima. Kuna meie pesamuna peale igat söömist vabaneb üleliigsest piimast siis riideid kulub päevas ikka päris palju. Laura jälle sööb jäätist nii, et kõik ta riided ja nägu on sellega koos, kaasa arvatud ninaagud. Lõuks olid riided kottides ja siis rändasid kohvrisse veel Laura raamatud, Lenna mänguasjad ja muu lastega hädavajalik. Lisaks riietele ja mähkudele oli vaja kaasa võtta ka Laura reisivoodi, Lenna vanker, vanniiste, kaamera ja seisulaud ja igasugust pudi-padi veel. Kui ma lõpuks Lenna hommikuunne sain, hakkasin asju auosse tassima. Meie uus auto on küll suurem kui eelmine aga sialgu tundus mulle, et meil oleks lausa järelkäru vaja. Õnneks on tagumised istmed liigutatavad ja sain veidi pakkimisruumi juurde. Tassimist oli üksjagu ja tundsin ennast nagu saunalaval.

Kui auto oli ääreni täis pakitud, oli vaja turbokiirusel nõud pesta ja siis Liisud autosse pakkida ja sõitma hakata. Enne tundsin, et tahaks veel dušši alt ka läbi hüpata, mille peale Laura hakkas protestima, et miiiiiks. Ütlesin siis, et ma käin nii kiiresti, et ta ei saa arugi kui ma juba valmis olen. Käisin siis jooksuga ära ja kui välja tulin, säras Laura ukse peal: "Emme ma ei saanudki aru!" :D Lõpuks olime kõik riides ja võisime autosse istuda. Kui me olime umbes 15-10min sõitnud tuli esimene "Emme millal me vanaema juude jõuame?" küsimus. Veel 10km ja sellele lisandus "Ma ei jaksa enam oodata" Ja edasi siis umbes iga 10min tagant. Lõpuks olime kohal ja mõtlesin, et saan äkki süüa ja natuke rahulikult olla aga kõik need asja oli ju vaja tuppa ka tassida, küll mul on hea meel, et me elame esimesel korrusel ja ema elab teisel, niiet mitte väga kõrgel aga kuna ma olin juba väga varakult ärkvel, tassisin asjad autosse ja viimane söök oli olnud kell 6 umbes siis olin juba üsna läbi omadega. Kui ma sain viimased asjad ka tuppa tassitud olin nii läbi, et suutsin veel vaevu püsti seista. Ja siis sain taaskord oma veendumusele kinnitust, et emmed peavad ikka ühed ütlemata tugevad naised olema.

Unekool

Rääkisime Helenaga üks õhtu meie pätude magamisest ja sellest, kuidas nad meil magama jäävad, eriti just ööunne ja siis saatis ta mulle väljavõtte ühest raamatust, mis jäi mind kummitama

Meetod: Jäta laps voodisse nutma üha pikemaks ajaks. Ka selle meetodi põhimõtteks on asjaolu, et lõpuks annab laps alla ja jääb magama.

Enne alustamis otsusta, kui pikakas ajaks suudad lapse üksi nutma jätta. Kõige parem, kui see oleks umbes viis minutit, kuid kasu on ka ühest minutist. Pärast lapse voodissepanekut lahku toast ja ära mine tagasi enne otsustatud aja möödumist. Pärast lapse rahustamist jäta ta üksi veidi pikemaks ajaks. Kõige parem oleks viie minuti võrra eelmisest pikem periood, kuid abi on ka vähemalt minut pikemast ajast. Korda protseduuri, kuni laps on saanud esimesel õhtul vähemalt 20minutit üksi nutta. Sarnaselt võib toimida ka järgnevatel õhtutel, kuid lapse üksi nutmise aja kestust võib ka järk-järgult pikendada. Seega ära mine teisel õhtul tema juurde enne, kui on möödunud 10minutit ning pikenda üksi nutmise aja kestust maksimaalselt 25minutini. Kolmandal õhtul ära mine tema juurde enne, kui on möödunud 15minutit ning pikenda intervalli maksimaalselt 30minutini jne.

Võimalikud tagasilöögid:
- Võid muretseda, et nutmise ajal teeb laps ehk endale viga. Kuid uuringute käigus pole avastatud ühtegi seda tõestatavat asjaolu. Hoopis vastupidi: kuni pole tegemist haigusega, valu või ebamugavustundega, on nutmine märk sellest, et laps on terve ja tubli ning võmeline suhtlema.
- Laps võib nutmise tagajärjel hinge kinni hoida või oksendada. Tavaliselt tehakse seda siiski vaid publiku olemasolul ning kui sa lapse juurde tagasi ei lähe, siis tal lihtsalt pole publikut. Hinge kinni hoides võib laps lõpuks minestada, kuid kui ka nii juhtub, normaliseerib see hingamise ja laps on mõne sekundi pärast taas normaalses seisundis.
- Laps võib end iiveldusse karjuda. Kui nii juhtub, mine ta juurde kahe rätikuga: üks okse pühkimiseks ja teine niiske koha peale laotamiseks. Puhasta lapse voodi sõnatult, ilma talle otsa vaatamata. Seejärel soovi tavapäraselt head ööd ja lahku toast.

Kui ma seda viimast osa lugesin, tekitas see minus ääretult ebameeldiva tunde. Kas keegi tõesti suudab oma lapsele nii teha? Ma ei kujuta küll ette, et ma laseksin oma lapsel nutta oksendamiseni, lähen tema juurde ilma talle otsagi vaatamata, teen voodi puhtaks ja jätan ta uuesti sinna üksi nutma. See tundub minu jaoks täiesti südametu, hoolimatu ja tundetu inimese käitumisena. Arvan samamoodi nagu Helena, et sellist meetodit kasutades hakkab lapsel magamisega seostuma oksendamine, minestamine ja see, et tema enda ema teeb seda kõike talle. 


Lenna on mul juba pikemat aega väga hästi ööunne jäänud. Söödan kõhu täis, panen ta voodisse, unemuusika mängima ja tulen ära. Ta kuulab oma muusikat, lutsutab rusikat ja sikutab tekki aga seda kõike ilma nututa, kuni ta lõpuks ära kustub. Alguses ma sain ikka päris mitutuhat sammu õhtuti teda magama kussutades teha kui ma mööda korterit temaga ringi kõndisin. Aga mul ei tulnud pähegi, et ma jätaksin ta üksi tema voodisse nutma. Laura jäi magama tissitades ja mul ei olnud ka selle vastu midagi, sest järelikult oli talle seda lähedust ja turvatunnet vaja ja kuna ma sain ta ilma teda äratamata, tõsta tema voodisse ei näinud ma selles probleemi. Kui ta oli juba piisavalt suur, hakkasime kõigepealt harjutama seda, et ta jääks oma voodis magama ja siis mõne aja möödudes seda, et ta jääks üksinda oma voodis magama. Mõlemad võtsid aega ja ka mõned närvirakud, kuid ma usun, et laps jäi ilma emotsionaalse traumata. Mäletan, et ma mõtlesin, et proovime ka seda, et laseme tal 10min nutta, kuid ma murdusin alati juba pärast paari minutit, sest lihtsalt nii raske oli tema nutmist kuulata. Praegu magab ta juba ammu oma toas ja magama jääb nututa.
Nagu ma juba eelnevalt mainisin, jääb Lenna üldiselt ööunne ilma suure nututa, kuid tihtipeale eelneb päevastele unedele kõva kisa ja aegajalt lausa nii kõva kisa, et ta on näost tumepunane ja läbimärg, kui ta mõistab, et ma ei võta teda siiski sülle, jääb rahulikuks ja mõne aja pärast magab juba sügavalt. Aga ma ei lase tal kunagi sedasi pikka aega röökida, võtan ta vahepeal sülle, rahustan maha ja alles siis panen uuesti vankrisse. 


Ma mõistan sellist unekooli, kus sa jätad lapse tema voodisse ja tuled ise ära ja ei lähe iga jorina peale sinna kussutama, vaid kui vaja, lähed sätid tekki vms aga ei võta last sülle ega ei hakka temaga rääkima aga see tundub ikka eriti julm kui lased lapsel oksendamise või minestamiseni nutta. Eriti julm on see kui nii käitutakse päris pisikese beebiga, sest temal ei ole veel tekkinud seda turva- ja kindlustunnet. 

Tean emmesid, kelle lapsed ei jää rahulikult magama ei süles, kaisus ega ka oma voodis, sellisel juhul ma näen unekoolil mõtet, kuid isegi siis mitte nii julmal meetodil nagu selles raamatus kirjeldatud on. Ja enne unekooli rakendamist peaks minu meelest kõik muud mured/probleemid, mis võivad seda õhtust nuttu tekitada, välja selgitama ja nendest põhjustest vabanema. Näiteks kui laps on haige või tal tuleb hammas, kui on parjasti toimunud või toimumas suur muutus lapse elus (kolimine, üks vanematest on ära, uue lapse sünd jms).


Mõistmatuks jääb see, kas selle raamatu autor on tõesti enda lastele sellist unekooli teinud ja tekib ka küsimus, kui palju on neid noori emmesid, kes samamoodi teevad. Kui laps ikka oksendamiseni röögib või lausa minestab siis, mis on lõpuks tähtis- kas see, et laps jääks oma voodis magama, maksku, mis maksab või on siiski oluline ka lapse heaolu, turvatunne ja ema hoolitsus? Ma olen selle poolt, et laps peaks magama oma voodis ja kui vähegi võimalik siis jääma iseseisvalt magama, kuid minu süda ei lubaks mitte mingil juhul sellist meetodit rakendada.

Mänguväljakute võlu

Mänguväljakud on ühed ütlemata tänuväärsed paigad, eriti veel need, mis on ümbritsetud aiaga. Kui me veel Harkus elasime ja ma Lauraga kodune olin, olime üsna tihedad Männipargi külastajad. Mulle meeldis seal see, et oli palju erinevaid atraktsioone, kuid kuna see ala polnud ümbritsetud aiaga, pidin koguaeg Laural silma peal hoidma ja jälgima, kuhu ta läks ja mis ta tegi. Mitte, et mul oleks olnud seal ka midagi muud teha olnud peale temaga mängimise ja tema järgi vaatamise aga kuidagi kindlam tunne on kui on aed ümber ja ei pea iga sekund kartma, et ta kuskile auto ette jookseb või lihtsalt ära kaob.

Mänguväljakud on mõnusad kohad, sest seal on lastel piisavalt tegevust, nad saavad ennast seal tühjaks joosta, mängida, ronida ja kiikuda. Ja sama mõnusad kohad on nad ka vanematele, eriti emmedele, sest seal saab jutustada endasugustega ja kui hästi läheb siis võib mänguväljakutelt leida toredaid noori emmesid, kellega ka edaspidi kohtuda. Minu üks nn mänguväljaku sõbranna on Liivia, kellega saime kiiresti jutusoonele ja kui selgus, et ka nende peres on issi Soomes tööl, oli meil teineteise jutte kuulates palju äratundmisrõõmu. Laura oli ka äärmiselt õnnelik, sest edaspidi kohtusime me nendega peaaegu iga päev, läksime koos lasteaeda, tulime sealt tagasi ja väga tihti veetsime paar tundi veel mänguväljakul. Lastel oli lõbus ja emmedel ka :) Ja mulle meeldib väga, et meie sõprus on ka mänguväljakust kaugemale arenenud.

Suur aitähh Saku Lõvidele, kes tegid Saku lastele ühe väga mõnusa mänguväljaku, millel on aed ümber ja puha. Pärast seda kui Laura seal esimest korda oli käinud, mööduvad kõik meie hommikud ja õhtud seal mängides. Eile õhtul pakkisin kaasa teki, mõned mänguasjad ja taaskord viis meie tee sinna mänguväljakule. Hea on minna kui juba kaugelt kuuled laste naeru ja näha Laura rõõmsat nagu kui me kohale jõuame. Nende 3 päevaga on ta seal mängides juba mitu uut asja selgeks saanud ja see, kui ma näen sära tema silmis kui ta saab mulle oma uusi oskusi demonstreerida, paneb ka minu silmad särama. Mänguväljakul õpitakse ka jagamist ja koos mängimist. Lasteaias on lasteaia mänguasjad ja nende teistega jagamine on hoopis teine asi kui jagada oma isiklikke asju võõraste lastega. Seal õpitakse ka seda, et mõnikord peab ootama, et saaks oma lemmikkiigel kiikuda või liumäest alla lasta.

Lennale meeldis seal ka väga, natuke aega vaatas oma mänguasju, kuid siis nõudis sülle ja uudistas peaaegu tund aega ringi.Lõpuks väsis nii ära, et jäi mul süles magama.

Täna hommikul olin ma seal samal mänguväljakul ühe veidi ebameeldiva vahejuhtumi pealtnägija. Tuli mänguväljakule üks poiss koos isaga, tundus, et umbes sama vana kui Laura. Issi läks aiast välja telefoniga rääkima ja poiss ja üksi mängima, mõne aja pärast tuli ta tagasi, kuid endiselt rääkis telefoniga. Sela mänguväljakul on üks rong, kus on 2 vagunit, esimeses on rool ja pink ja teises 2 pinki. See poiss istus seal ja roolis, üks väike tüdruk tahtis minna sinna teise vagunisse istuma, kui see poiss seda märkas, tormas ta rooli tagant välja, sinna teise vagunisse ja sõna otseses mõttes tõukas seda väikest tüdrukut. Poisi isa seisis seal kõrval ja ei teinud teist nägugi. Tüdruku ema siis ütles ise sellele poisile, et nii ikka ei kõlba. Minu meelest peaksid vanemad ikka oma lapsi jälgima ja kui vaja siis neid korrale kutsuma. Oleneb muidugi ka olukorrast, kui 2 ühevanust last omavahel mingit probleemi ilma vägivallata lahendavad ei pea vanemad alati vahele sekkuma, sest lapsed peavad õppima ka ise oma asju lahendama, kuid sellises olukorras nagu seal rongis täna hommikul oli, peaks ikka sekkuma.

Kui sellised vahejuhtumid välja arvata on mänguväljakud siiski ühed väga mõnusad kohad, kus lapsed saavad arendada oma sotsiaalseid, mängulisi ja füüsilisi oskusi ja kodused emmed saavad samuti oma sotsiaalsust suurendada.

3 kuuseks saamise pannkoogipidu

Suur tänu Lenna vanatädi Aet'ile, kes ei unusta mitte ühtegi minisünnipeva. Isegi kui me ise muidu vb ei tähistakski väga siis tänu talle teeme ikka iga kuu väikese istumise, pakume kooki ja kohvi ja imetleme seda väikest inimest :)
Seekord oli meil pannkoogipidu :) esialgsed plaanid nägid küll ette grillimist vanavanade juures, kuid kuna vihma hakkas sadama, otsustasime siiski meie juures toas seda pidu pidada.
Andro oli nn grillmaster, kuid millegipärast lasi ta lausa 2 pannitäit liha ahjus kõrbema aga kõik söödi siiski ära :D Liha ja vahepeal pannkooke maasikatoormoosiga ja siis jälle liha.
Nagu ühele viisakale sünnipäevalapsele kohane, oli preili Lenna enamuse ajast üleval kui välja arvata üks väike iluuni :) Kui kõht oli uuesti täis söödud, võlus ta meid kõiki oma imearmsa hambutu naeratusega.

Väga mõnus õhtu oli ja suured tänud vanatädi Aetile, vanaemale, tädi Liisile ja Mardile :)

Poole kohaga üksikema ehk minu elu koos kahe Liisuga vol 1- lasteaiapäevad

Lasteaiapäeva hommik: Ärkan kell 6, et Lennale süüa anda, peale söömist tahab ta jutustada ja ma püüan vägisi silmi lahti hoida, et imetleda, seda pisikest inimest, kes mulle kaisus naeratab. Kui Lenna on uuesti magama jäänud, ajan ennast voodist välja, et natukene rahulikult süüa enne kui mõlemad Liisud ärkavad. Kui olen oma kaks ampsu ära söönud mõtlen, et võiks hetkeks veel pikali visata Lenna kõrvale. Teen silmad uuesti lahti ja vaatan, kella 8.12, olgu öeldud, et Laura peab olema lasteaias kell 9, et ta seal süüa saaks, lasteaeda jalutamine võtab aega 15-20min ja lisaks on enne seda vaja nad mõlemad riidesse saada, Lennal kõht täis sööta ja siis õue ka jõuda. Mõtlen hetkega, et mis järjekorras ma asju tegema peaksin, et võimalikult vähe asjatult aega kulutada. Plaan paika pandud, asun seda täitma- kõigepealt lähen ajan Laura üles, otsin talle riided valmis, panen topsi sisse natuke kamapalle ja panen multikad käima, sätin riided diivanile ritta, et ta saaks need sealt ise selga panna, seejärel võtan Lenna ja tõstan ta mähkimislauale, mispeale kuulen sealt kurja urinat, võtan ta kiirelt riidest lahti ja selle peale kuulen juba temapoolset häälekat riidlemist. Panen ta riidesse ja loodan, et ei pea pärast söötmist uuesti tal riideid vahetama hakkama.

Vahepeal kiirustan Laurat tagant, sest ta jääb unistama ja multikaid vaatama. Söödan Lennal kõhu täis ja hoian hinge kinni kui ta diivanile tõstan, et ta ennast piimaseks ei tee kui ennast ka riidesse panema lähen. Laura hüüab mulle, et Lennal tuli piima välja, nonii on mu esimene mõte, mis ma talle siis nüüd selga panen või saab ehk ikka ilma riietevahetuseta hakkama seekord?! Õnneks on õlal vaid väike laik ja jätan hetkel samad riided selga talle.

Lenna söödetud, oleme kõik riides ja peaaegu valmis minema. Palun Laural tennised jalga panna, kui tennised jalas, küsib, kas on õigesti. Ei ole, vales jalas on, sellele järgneb jonn. Tunnen kuidas hakkan juba vaikselt hulluma. Saan ta maha rahustatud ja lõpuks on tennised õiges jalas. Lenna röögib juba vankrikorvis ja ma püüan võimalikult kiiresti meid õue transportida, kell näitab juba 8.50. Helistan lasteaeda, et Laura jõuab JÄLLE natuke hiljem.

Laura sõidab rattaga aga jääb pidevalt unistama. Ta ei suuda rääkida ja sõita samaaegselt, kuna tal on alati vaja palju seletada siis pean iga 2 meetri tagant teda tagant kiirustama. Lõpuks kell 9.10 jõuame lasteaeda, kõik lapsed juba söövad, kuid õnneks on ka Lauraga arvestatud niiet peale riietevahetust saab tema ka sööma minna.

Koduteel mõtlen juba kuidas ma saan nüüd paar tundi puhata. Enne kui jõuan koduukseni, on Lennal silmad lahti ja vankrist kostab nuttu. Niipalju siis minu vabast hetkest, kiirustan tuppa ja tegelen selle väikese nutva inimesega. Pärast veel paari söögikorda on kell juba piisavalt palju, et teha üks lõunane pikem jalutuskäik. Eesmärgiks on saada vähemalt 15 000 sammu, poolel teel hakkab Lenna vankris nihelema ja ma juba mõtlen, et kus ja kuidas ma sellise tuulise ilmaga teda söötma hakkan. Õnneks jääb ta pärast paari äginat uuesti magama.

Kell 16.15 jõuan koju tagasi, kuna tegin kiirkõndi, olen piisavalt higine, et minna enne riietevahetust pessu, jõuan maja ette, sätin vankri ilusti akna alla ja mis ma näen, ühed suured ja üldse mitte unised silmad vaatavad mulle vankrist vastu. No hästi, võtan ta siis vannituppa kaasa. Taaskord pean arendama oma kiirpesu oskusi, sest Lennal läks äkitselt kõht kohutavalt tühjaks ja nagu talle kombeks, annab sellest väga häälekalt märku.

Vahetan tal mähkud ära, söödan kõhu täis ja kui uuesti kella vaatan, tõden, et pean juba jooksma tagasi lasteaeda, sest Laura oleks vaja ju koju ka tuua. Saan meid uuesti valmis ja juba jookseme lasteaia poole, Sinna jõuan kell 17.15, teised lapsed on ka veel seal ja see tähendab, et Laura tahab veel mängida. Nii ma siis istun seal kella 18.20ni. Riided vahetatud, hakkame kodu poole sõitma/jalutama. Tunnikese mängime veel mänguväljakul ka. Juba antakse vankrist märku, et söögiaeg on käes, tassin meie asjad tuppa ja annan Lennale süüa.

Terve õhtu kuulen ma Laura suust, et tal on kõht tühi või mida ta süüa saab või miks ma talle seda või teist süüa ei anna. Kell 20.00 panen asjad valmis, et mõlemad Liisud puhtaks pesta. Lenna pikutab pesumasina pealsel mähkimisalusel kuni ma Laurat pesen, kuivatan, kreemitan. Üks laps puhtaks pestud, lasen Lennale vanni vett täis ja tõstan ta sinna sisse. Ei kulu just palju aega kui hakkab pihta protest, tõstan ta tagasi mähkimisalusele ja hakkan teda kiirelt kuivatama ja kreemitama, kõik see möödub kõva kisa saatel. Lõpuks on ka see laps pestud, kuivatatud ja kreemitatud.

Viin Laura voodisse ja panen talle Mõmmi Puhhi jutu käima. Luban, et kui Lenna on söödetud ja magama pandud lähen ja loen talle unejuttu. Viin Lenna voodisse ja panen talle unemuusika mängima. Natuke aega sahmib seal omaette ja siis jääb magama. Lähen ja loen Laurale unejuttu, teeme musid ja kallid ja lõpuks vajun diivanile, et nautida neid hetki minule. Kui arvan, et mõlemad juba magavad, kuulen Laura toast karjumist: "emmmeeeee, armastan sind kuuni ja tagasi", vastan, et mina ka. Paari minuti pärast uuesti :Emmmeeee, ma lähen pissile" voodisse tagasi minnes kuulen jälle tema häält: "emmeeee, ma võtan juua". Natukese aja pärast kõlab sealt taas: "emmmmmeeee, ma armastan sind kuuni ja tagasi" vastan, et mina ka aga nüüd aitab. Ei lähe minutitki mööda kui ta hüüab mulle: "emmmeee, ma armastan sind kuuni ja tagasi aga nüüd aitab".

Kui voodisse panekust on möödunud 1,5h magab ta lõpuks ometi. Saan nüüd hakata oma aega nautima, vaatan kella ja pean taaskord ebameeldivalt üllatuma- 22.50. Loen veel kiiresti pereklubist, mida teised on päeva jooksul kirjutanud, vaatan üle oma meilid ja fb ja tunnen kuidas silma hakkab kinni vajuma, kuid enne veel kui ma magama saan jääda, pean panema paika öiste söömist kellaajad, et hommikul õigel ajal lasteaeda jõuda. Äratuskell helisema pandud vajun voodisse ja magan hetkega.

Sõnad mina, tema ja meie pärast lapse sündi

Ma ei taha selle postitusega mitte kedagi solvata, kuid lihtsalt tekitab see teema minus mõningaid küsimusi.

Ma usun, et kõik on kuulnud/lugenud kuidas noored emmed kasutavad sõna MEIE. Me sööme nüüd korralikult. Me magasime pika lõunaune. Meile meeldib vankris magada. Me hakkasime keerama. Meil tuli esimene hammas jne jne. Ma tahaksin iga kord nende emmede käest küsida, et kas nemad magavad ka vankris koos lapsega, kas nad õppisid ka alles nüüd keerama ja kuidas nad küll siiani ilma hammasteta hakkama on saanud.

Ma mõistan ja tean, et kui sünnib laps, siis vähemalt alguses keerlebki kogu elu tema ümber. Tema söögi-ja uneajad, tema tujud ja tervis mõjutavad kogu igapäevaelu. Eneselegi märkamatult räägime me enamasti lastest ja kõigest nendega seonduvast ja see on minu jaoks täiesti mõistetav, kuid arusaamatuks jääb see, miks mõndade naiste jaoks kaob siis ära nende enda MINA. Minu jaoks oleme mina ja mu lapsed kõik eraldi isiksused ja sõna meie kasutan ikka ja ainult siis kui me tõesti koos midagi teeme.

Tõsi, et kui sünnib laps siis sünnib ka ema. Ema õpib lapse kõrvalt kannatlikkust, hoolimist, aja planeerimist ja armastust, millel pole piire. Võin julgelt öelda, et minu lapsed ongi minu kõige suuremad õpetajad, sest pärast esimese lapse sündi muutusid nii minu maailm kui ka maailmavaade totaalselt, kuid siiski jäi alles see MINA, kes ma olin ka enne emaks saamist. Minul ei ole vaja enam õppida keerama, istuma, sööma ja kõndima, hambad on mul juba ammu suus ja potil oskan ka täitsa ise käia. Jah, emad teevad kõiki asju koos lastega aga kui te ise lähete näiteks jooksma, veedate aega oma meestega või vaatate telekat kui lapsed magavad siis kuidas te küsijatele vastate? Me jookseme, me veedame aega mehega jne? Laps ja ema on koos kasvanud juba sellest hetkest, kui ema näeb seda pisikest tuksuvat südant, kuid milleks kaotada ära nii enda kui ka lapse MINA? Ma õpin ja arenen koos oma lastega, nad on minu maailma nabad ja ma teen kõike koos nendega, kuid siiski suhtun neisse kui eraldi isiksustesse.

Tahaksin väga kuulda nende noorte emade vastuseid mu küsimustele, kes nii räägivad, vb on sellisel meie kasutamisel ka minu jaoks mõistlik selgitus olemas. 

Lapsesuu

• Hommikul enne lasteaeda minekut käis Laura käsi pesemas ja dressikas läks eest natuke märjaks. Hakkas omale tenniseid jalga panema kui vaatas oma dressikat ja ehmatas: "Oih, piima hakkas tulema" 

• Peale sünnipäevapidu tulime koju ja kuna me Androga tassisime asju tuppa siis püüdis Laura ise oma jopel lukku lahti teha, pusis ja pusis ja äkitselt hüüdis kõva häälega: "Täitsa pekkis, ma ei saa seda lahti!" 

• Sõitsime reede õhtul Roccasse sünnipäevaks süüa ostma, olime juba poolel teel kui ma avastasin, et olin Lenna kõhukoti koju unustanud, natuke torisesin selle pärast aga siis leppisin olukorraga. Paari hetke pärast hüüdis Laura tagant: "Kurat küll, ma unustasin oma rahakoti koju!"

Esimene mini-sünnipäev

30. aprillil tähistasime Lenna 1 kuuseks saamist ja minu sünnipäeva koos minu sugulastega. Aga nagu meile kohane ei möödunud ka see päev ilma ebameeldivate vahejuhtumiteta. Tundsin juba mitu päeva, et mul ei ole seal kõhus ikka päris kõik korras.

Läksin siis erakorralisse ja selgus, et mul oli emakapõletik. Ma ei suutnud uskuda, et pärast kõiki neid muresid ja jamasid ei saa me ikka veel rahulikult olla. Arst kirjutas AB ja õnneks sai asi korda.

Pidu möödus rahulikult, Lenna magas suurima hea meelega vanaema süles ja oli seltskondlik ikka ka :)

Rinnaga toitmine- üks loomulikumaid asju peale sünnitust

Ootasin juba raseduse lõpus seda imetamise aega, sest see on lihtsalt nii armas. Sünnitustoas sain ta rinnale  10 minutiks, kuid siis viidi ta ära ja edasised päevad ja ööd möödusid suuresti piima lüpstes/pumbates.

Kui lõpuks oli käes see kauaoodatud päev, mil Lennal võeti nabast need pisikesed voolikud ära, sain ta rinnale. Kuna ta esialgu sai piima sondist ja hiljem pudelist, et ta uuesti õpiks imema ja neelama, siis oli ta ära unustanud õige imemisvõtte, pudelist sai piima kätte ka lihtsalt igemeid kokku surudes kui rinnal olles selline võte ei toimi. Olin seda hetke ju juba päevi oodanud, kuid kahjuks ei laabunud taaskord kõik nii nagu olin lootnud. Imemisvõte oli vale ja ta väsis kiiresti, see tähendas aga seda, et ta ei saanud rinnast piima kätte. Tihtipeale lahkusin intensiivist pisarad silmas, sest imetamine ei õnnestunud. Tänud toredatele ämmaemandatele ja õdedele, kes mind seal toetasid ja abistasid.

Kui olin Lenna enda juurde saanud, tulid imetamisnõustajad meid aitama. Proovisin talle topsist piima anda ja muudkui üritasin teda õigesti rinnale saada. Loobusin lutipudelist ja edasi veetsin enamus ajast Lennat söötes. See tekitas veel lisapinget, et pidin enne ja pärast igat toitmist teda kaaluma. 

Ka kodus ei sujunud imetamine koheselt, 1 korra pidin veel piimapaisu üle elama, kuid seekord möödus see kiiremini. Esimene öö oli raske, 1,5 tundi püüdsin teda rinnale saada, lõpuks oli närv nii krussis, et andsin ta natukeseks vaneaema sülle, et ise maha rahuneda. Lõpuks saime meie koostöö korda ja imetamine hakkas sujuma.

Aga, et alguse jamadest veel vähe oli, siis mai lõpus sain korraliku piimajuhade ummistuse. Siinkohal tahan tänada oma kalleid sugulasi, kes mind sel ajal toetasid ja aitasid. Käisin 4 päeva järjest imetamisnõustajate juures ja 2x UH soojenduses, et sellest suurest ummistusest lahti saada. Kui ummistus oli kõrvaldatud oli Lenna samale rinnale 3 vesivilli imenud, mis läksid katki ja tegid põrguvalu. Nahk tuli maha ja imetamine oli totaalne piin. Tänu astelpajuõlile ja tihedale õhutamisele, sain õnneks juba mõne päevaga asja korda.

Just siis kui olin arvanud, et nüüd on lõpuks imetamine korras, olin endale nibuummistuse hankinud. Pöördusin taaskord ITK suurepäraste imetamisnõustajate poole, kes selle nõelaga torkides likvideerisid.
Imetamine muutus aga uuesti valusaks ja kõik sümptomid viitasid soorile niiet hakkasin uuesti Daktraini geeliga määrima ja vaatasin ka oma menüü kriitilise pilguga üle.

Imetamine peaks ju ometigi olema üks loomulikumaid asju peale lapse sündi, kuid millegipärast tekitab see hulganisti muresid ja ebameeldivaid tundeid nagu valu, hirm ja mure.

Ma ei taha nüüd küll ära sõnuda, kuid tundub, et lõpuks sujub meil toitmine/söömine ilma suuremate probleemideta :)

Järgmised päevad haiglas ja esimene päev kodus

Esimesed päevad möödusid nagu kuskil vati sees. Iga kord kui mõtlesin meie väikese pesamuna peale, ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida ja ma ei suutnud mõista MIKS! Miks pidi see kõik meiega juhtuma?! Sellised asjad juhtuvad ju alati kellegi teisega. Ma olin läbi nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Ma olin ju kõike seda hoopis teisiti ette kujutanud. Mõtlesin kuidas Laura tuleb koos vanaemaga meid haiglasse vaatama ja kuidas me kõik koos koju lähme, kuid kõik läks hoopis teisiti. Lenna oli meist eemal ja haige, mina mõtlesin vaid sellele, kuidas see küll juhtuda sai ja süüdistasin ennast, Laura ei saanud aru, et miks emmel enam suurt kõhtu ei ole ja kus siis Lenna on. See ei teinud ka olukorda kergemaks, et ümberringi olid kõik oma titadega, kuulsin koguaeg nende nuttu ja nägin neid koridoris.

Pühapäeval tegime otsuse, et Andro läheb Soome tagasi ja mina kolin ühispalatisse. Alguses lubati, et saan ühte palatisse naisega, kellel ka laps intensiivis on, kuid selle aja peale kui ma olin valmis kolima, oli minu asemel sinna palatisse juba sünnitusosakonnast keegi viidud. Kui ma ühispalatisse läksin ei suutnud ma taaskord pisaraid tagasi hoida. Nii ma siis sattusingi ühte palatisse ühe vene naisterahvaga, kes oli haiglas olnud juba nädal, sest laps oli kollane. Seal ta siis hädaldas, et ta nii väsinud, sest laps peab öösiti päevitama. Oleksin tahtnud talle virutada selle jutu peale, sest mina ei tohtinud oma last isegi silitada, süles hoidmisest rääkimata ja tema sai oma beebiga 24/7 koos olla. 
 
Ja siis alles läks "lõbusaks". Esiteks oli ta üsna tüse ja öösärk oli tal täpselt nii pikk, et vaevalt ulatus üle ta suure tagumiku. Hommikumantel oli täpselt sama pikk. Nii ta siis jalutas seal koridoris ja upitas külmkapist asju võtta. Ma usun, et nii mõnigi noor issi sai šoki kui seda vaatepilti nägi. Nagu sellest veel vähe oleks, haises ta jubedalt. Ilma minult küsimata tuli talle sinna kari sugulasi külla, kes haisesid samamoodi nagu ta isegi. Kuna palatis oli kohutavalt palav siis see veel võimendas seda jubedat haisu. Seal ma siis pidin piima välja lüpsma tema mehe ja sõbranna ja ema ees. Pärast rääkis mulle, et tal suurem laps (kes ka haiglas külas käis) oli alles 2 päeva tagasi haige olnud, palavik oli üle 38 :O No hallloooo, kas inimestel pole enam üldse mittemingisugust vastutustunnet? Seal on ju nii palju väikeseid beebisid, kes võivad mingi viiruse endale saada. Lisaks läkastas ja tatistas ta ise ka koguaeg. Õnneks läks tema järgmisel hommikul koju.

Pühapäeva õhtul sain ma kummastki rinnast vaid paar tilka piima kätte ja see tekitas lisastressi, sest tahtsin Lennale ju vaid rinnapiima anda, et ta võimalikult kiiresti kosuma ja paranema hakkaks. Tänud supperarmsale õele Aet'ile, kes mind sel ajal lohutas ja kinnitas, et küll see pärispiim ka ikka varsti tuleb ja juba järgmisel päeval oligi kõik jälle korras :)

Esimestel päevadel Lenna olukord oluliselt paremaks ei läinud vaid püsis stabiilne. Peale esimest kahte päeva suutsin juba rõõmu tunda sellest kui tema juures käisin ja ta varbast kinni hoida sain. Raske oli siis kui sünnitsosakonnast toodi uusi naisi koos oma titadega minu palatisse, sest just need esimesed hetked koos lapsega on ühed erilisemad. Kes ise selle läbi on teinud, teavad kindlasti, millest ma räägin. Need esimesed tunnid koos, see imearmas pisike olevus sinu kaisus, kui ta sulle oma süütute silmadega otsa vaatab ja sind pingsalt jälgib.

4 päevaselt võeti hapnik ära ja vaikselt hakkas tema seisund paranema :)

8 päevaselt sain ta enda juurde palatisse ja juba 10 päevaselt lubati mul ta endaga koju viia :)
Päev oli soe ja päikesepaisteline aga tuuline. Vanaema ja suur õde Laura-Liisa tulid meile haiglasse järgi. Olin võtnud 2 erinevat komplekti riideid kaasa, kuid mitte ükski neist asjadest polnud talle paras, ta uppus kõikidesse oma riietesse ja eriti suur oli kombekas, mille sisse ta lihtsalt ära kadus.

Koju jõudes magas Lenna enamus päevast mul kõhu peal ja mul ei olnud selle vastu otseloomulikult mitte kõigevähematki, sest ma olin ta ju alles saanud enda juurde ja see lahusoldud aeg oli ometigi vaja tasa teha :)
10 päevaselt kaalus ta 2810g ja oli pisem kui Laura beebinuku.

Esimesed tunnid

Esimene pilt meie pesamunast.

Ma ei suuda sõnadesse panna seda õnnetunnet kui ta mul lõpuks kaisus oli. Ta nägi välja täpselt nagu Laura. Ta oli nii pisike ja nii imeliselt armas. Saime rahulikult kolmekesi seal tutvuda ja sõpru-sugulasi teavitada meie pesamuna sünnist.

Ühel hetkel hakkas ta väga kõvahäälselt oigama, mõtlesime küll, et kas ta peabki nii tegema aga ei näinud selles ka suurt probleemi, sest ei osanud midagi karta. Siis tuli lastearst Lennat üle vaatama ja kohe kui ta sisse astus, küsis, kas ta on meil koguaeg sedasi ägisenud. Vaatas ta kiirelt seal üle ja siis viis lastetuppa kontrolli. Kui ta mõne minuti pärast tagasi tuli, ütles, et nad jätavad ta sinna hommikuni jälgimisele. Mina ei lugenud arsti näost midagi välja, vb sellepärast, et ma ei mõistnud veel päris täpselt, et mis toimub, Andro aga oli kohe aru saanud, et me ei saa teda ka hommikul enda juurde ja see jälgimisele jätmise jutt oli vaid selleks, et meid mitte hirmutada.

Varsti viidi meid sünnitusjärgsesse osakonda perepalatisse. Kuigi ma olin omadega läbi, tahtsin ma minna Lennat vaatama. Küsisime ratastooli ja sõitsime meie pesamuna juurde 3. korrusele. Seal ta siis lamas soojendusega voodis ja endiselt ägises. Keegi ei osanud veel midagi öelda tema seisundi kohta ja nii me sealt ära tulime, ikka endiselt teadmatuses, mis meie pisikesel viga on.

Palatis oli väga tühi tunne, sest olin ju sünnitanud aga last ei olnudki. Magada ma ei suutnud, olin mures ja igatsus oli suur.

Kell 7 hommikul läks Andro teda uuesti vaatama ja viis talle ka paar ml piima, mille olin suutnud välja lüpsta. Siis oli ta olnud juba kuvöösis ja hapnikutorud ninas, selle selgituseks oli öeldud, et nende torudega saavad nad tal kopsust vedeliku välja. Ä/e ütles, et rohkem ma ise piima lüpsma ei pea, sest lõuna ajal saan ta juba rinnale. Ootasin, et kell saaks juba 12, et saaksime Lenna juurde minna. Kell 11.15 tõi ä/e mulle siiski väikese topsi ja ütles, et rinda ma anda ei saa veel. Siis tekkis suur hirm, et mis temaga siis valesti on.

Kui me kell 12 intensiivi jõudsime, ei lubatud meid alguses Lenna juurde, sest talle tehti protseduure ja röntgenit. Istusime seal diivanil kui tuli Reet Raukas, väga tõsise näoga istus ta meie juurde ja ütles, et meie lapse seisund on väga raske. Siis tundsin, et kogu maailm varises lihtsalt kokku. Ma hakkasin nutma ja ei mäleta tema edasisest jutust muud kui, et meie pisikesel oli kopsupõletik. Kui meid lõpuks Lenna juurde lubati, ei suutnud ma end ka seal tagasi hoida ja nutsin lohutamatult. Näha oma last seal kuvöösis kõigi nende juhtmete ja voolikutega on üks kõige hirmsam asi, mida ma oma elus läbi olen pidanud elama. Suured torud tema väikeses ninas, 2 peenikest voolikut nabas, kanüül käes ja lisaks mitu erinevat andurit, mis mõõtsid temperatuuri, pulssi, hingamise sagedust ja hapnikutaset, kuvöösi kõrval aparaadid, kus sees olid süstaldega 2 erinevat AB, rahusti ja glükoos, ekraan millel jooksis 4 erinevat värvi joont ja lisaks veel hapnikumasin.
Üle kõige tahtsin ma sel hetkel ta sealt võtta, teda kaisutada ja kinnitada, et kõik saab korda, et emme on seal ja me mõtleme tema peale, kuid meil ei lubatud teda isegi mitte katsuda. Tundsin end seal seistes nii abitu ja saamatuna. Mõtlesin, et ta on ju minu laps, minu kõhus kasvanud ja nüüd ei saa ma tema aitamiseks mitte midagi teha.
Tänud imetoredatele õdedele seal intensiivis ja loomulikult kõige suurem tänu Androle, kes mind lohutas ja toetas.

Uus katse ehk tagasi haiglas

Reede (30.03) hommikul olid taaskord kerged valud, kuid ebaregulaarsed. Kuna ma olin otsustanud, et selle nv jooksul peab ta välja kolima kuna mees pidi muidu pühap õhtul Soome tagasi minema siis tegime kõik, et teda sealt välja meelitada. Jõin teed ja tegin kükke ja üks nendest SSS sai ka järgi proovitud :D Lõuna ajal läksime Harku metsa jalutama, seal "liivamägedes" oli päris mõnus jalutada, tempo oli ka taga ja mäest alla tulles hüpitasin seda preilit veel allapoole. Kui enam jalutada ei jaksanud, käisime Roccas ja ostsime õhtuks head paremat süüa, et seda pettumust natukene leevendada. Kui poest välja minema hakkasime siis tundsin taaskord valusid ja need ei kadunud ka autosse istudes. Seekord olid valud juba hoopis teistsugused, meenutasid esimest sünnitust ja taaskord tekkis hinge ärevus, et kas tõesti nüüd lõpuks?! 

Koju jõudes organiseerisime lapse taaskord mu tädipoja juurde, pakkisime veel viimased asjad haiglakotti ja tegin kiirkorras ka tolmuimejaga toad puhtaks. Läksime Laurale lasteaeda järgi ja saatsime ta ilusti Sigle auto peale koos poistega.

Haiglasse jõudes oli seal ees üsna pikk järjekord ja ootama pidime u 45min enne kui ktg tehti, valud olid regulaarsed ja üsna valusad juba. Väga hea pilt oli siis kui ä/e tuli küsima, et mis meil mureks on ja kui olin rääkinud, et ma juba 1 öö veetsin sünnitusosakonnas ja teine laps tulemas siis need teiste ootajate pilgud on mul siiani meeles. Nad vist arvasid, et hakkan kohe sealsamas sünnitama ja sain ka kaastundlikke pilke. Seekord mõõdeti avatust juba all vastuvõtus- 3cm, ei midagi märkimisväärset aga kuigi emakakael polnud ei lamenenud ega pehmenenud piisavalt, saadeti meid siiski sünnitustuppa. 

Õnneks saime suppertoreda ämmaemanda, kellega klappis kohe algusest peale. Ta lohutas, et enam meid koju tagasi ei saadeta. Nii ma siis valutasin seal, käisime dušši all ja jalutasin ringi. Ä/e käis iga natukese aja tagant uurimas, et kuidas on, kas valud lähevad ka valusamaks juba või kas eraldub limakorki. Valud valusamaks ei läinud ja midagi ei eraldunud ka kuskilt.

Kella 23 ajal kontrollis ä/e uuesti avatust ja ainult 4cm, ta natuke surkis seal, et asja kiirendada. Endiselt polnud emakakael täiesti lamenenud, ütles, et kui 2 tunni pärast edenemist pole siis teeb veed lahti. Nagu arvata võis siis ei edenenud midagi ja kell 00.40 tegi ta veed lahti, avatust oli siis endiselt 4cm. Ja vot siis läks alles valusaks. Kannatasin mõned valud ära ja siis läksime dušši alla, vahepeal seisin püsti ja vahepeal istusin, mees lasi vaheldumisi kõhule ja seljale vett. Valud läksid ikka aina hullemaks ja tegin juba üsna kõva häält. Lõpuks ronisin dušši alt välja ja istusin sünnitustoas toolil ja valu ajal pigistasin Andro randmeid, valu vaheaegadel ei jaksanud ma oma kätt ülevalgi hoida aga nii kui tuli valu, tuli ka meeletu jõud.

Ajataju oli totaalselt kadunud, valud olid meeletult valusad ja tundus, et see ei lõpegi mitte kunagi. Lõpuks saatsin Andro ämmakat kutsuma, et ma epiduraali saaksin, sest tundsin, et enam lihtsalt ei jaksa. Ämmakas tuli palatisse ja ta oli juba kohe Androle öelnud, et ei saa ma enam midagi, et ta juba koridori kuulis, et ma hakkan kohe sünnitama juba. Üks valu tuli veel ja selle ajal sättis ä/e juba järi ja asjad valmis. Ütles, et nüüd hakkame pressima, mul oli totaalne hämming, et mis mõttes nagu-mul pole ju presse, valud on ainult. Esimese valu/pressi lasingi pm mööda, sest mulle endiselt ei jõudnud kohale, et ma peaksin pressima. Teise pressiga lõikus pea ja vot see oli kogu sünnituse juures kõige jubedam hetk. Pea oli kinni ja pidin ootama järgmist valu. Ma tahtsin püsti tõusta ja lihtsalt minema jalutada, sest mulle aitas sellest valust. Andro ja ä/e hoidsid mind kinni ja õnneks tuli üsna pea ka uus valu, siis võtsin ennast kokku ja pressisin nii kõvasti kui jaksasin, tundsin kuidas sündis pea ja siis keha ja siis ta juba pandigi mulle sülle Kell 2.12, 2858g ja 47cm

Andro ja ä/e aitasid mu voodisse ja varsti sündis ka platsenta. Seda kartsin ma enne hirmsasti, sest olin kuulnud/lugenud hirmujutte kuidas platsenta ei taha kuidagi välja tulla ja siis trambitakse kõhu peale või tehakse lausa narkoos, et see kirurgiliselt eemaldada. Aga õnneks toimus kõik loomulikult. Issi lõikas nabanööri läbi ja saime meie väikest imelist preilit imetleda. Mulle tehti paar ilupistet ja jäeti meid sinna mõnulema. Lenna võttis ilusti rinda ja arvasin, et kõik on lihtsalt suurepärane.

Hambaarsti juurest sünnitama ja koju tagasi

Kuna Andro töötas/töötab Soomes siis pidi mul olema valmis mõeldud ka varuvariant, et mis siis saab kui ta sünnituse ajaks kohale ei jõua. Üks oli kindel- mina üksi sünnitama ei lähe. Õnneks on mul olemas imearmas ja kallis Mammu, kes oli valmis tulema mind toetama kui juhtub, et Andro on sünnituse hetkel Soomes.

28.märtsil tuli Mammu mulle koos oma Miiaga külla, et saaksime kokku leppida, et mida ja kuidas ma tahan ja ootan jne.Tegime siis ahjus kalapulki ja küpsetasin isegi väikseid õunapirukaid. Juba paar päeva varem oli üks hammas valu hakanud tegema ja see valu läks aina hullemaks. Tükk aega mõtlesime, et mida teha ja lõpuks jõudsime kokkuleppele, et ma pean ikka seal Tõnismäel ära käima. Sõitsin meie autoga Mammu juurde ja tema kallis meheraas Tõnu viis mind hambaarstile ja pärast tuli järgi ka. Kuna ma kardan hambaarste väga siis oli mul üsna paanikaosakond, et mida nad selle hambaga teevad. Istusin siis seal kabineti ukse taga kui kuulen kuidas seal sees 2 naist ja 1 mees räägivad- naised küsisid mehelt, et kas tal on väga halb ja kas nad peaksin kiirabi kutsuma. Natukese aja pärast ütleb üks naistest uuesti, et ta ikka kutsub kiirabi, sest patsient tunneb ennast väga halvasti. Tundsin kuidas mul kõhus hakkas keerama, õhku jäi väheks ja pea hakkas ringi käima. Õnneks midagi väga hullu ei olnud, patsient oli süstiv diabeetik ja kõik sai korda. Selgus, et mul oli hamba all tugev põletik, nad puurisid selle hamba lahti, puhastasid kanalid ära ja käskisid võimalikult kiiresti minna enda hambaarstile.

Peale seda tuli Tõnu mulle järgi ja läksin Mammu juurde, kuna mul kodus polnud midagi teha ja me polnud ammu näinud siis jäin sinna jutustama. Kella 17-18 ajal hakkas kõht üsna tihedalt kõvaks tõmbama kui nii oli kestnud u tund hakkasin ma vahesid mõõtma- 3-4min. Rääkisin oma kahtlasest olekust ka Mammule, kes arvas, et peaksime ikka ära käima ITKs. Ootasin veel natuke ja siis helistasin ka Androle, et ta valmis oleks kui ma helistan, et siis viimase laevaga Eestisse tulla.

Kell 19 jõudsime ITKsse, kusjuures ma ise sõitsin sinna kohale :D Pandi mulle siis KTG külge ja nii ma seal istusin, emakas tegi juba korralikult tööd iga 3-4min tagant ja kokkutõmbed läksid vaikselt tugevamaks. Sain siis selle ilusa haiglakleidi selga ja läksin sünnitustuppa. Mammu jäi alla mu tädipoega ootama, kes pidi Laura Sakku viima.

Kellaaegadest ei mäleta ma enam midagi, igatahes üsna varsti tuli arst avatust mõõtma- 2cm :O Lugematu arv kordi pidin olema KTG aparaadi küljes. Püüdsin natuke puhata ja vahepeal ka ringi jalutada. Valud ei olnud väga tugevad ja sain need ilusti üle hingata.

Andro jõudis tänu oma kiiretele jalgadele viimasele laevale, jäin siis teda enda juurde ootama. Kell 22.32 sain temalt järgmise sõnumi : Nii kurb kui see ka ei ole, ei oska ma täpset saabumisaega öelda. Mingi kutt hüppas meie laevalt üle parda ja nüüd käib päästeoperatsioon :( aga loodan, et jõuan ikka õigeks ajaks. Musi sulle
See päev muutus iga hetkega aina ebareaalsemaks.

Mingil hetkel jõudis kohale mu ema, kes oli Sakust ka mu pakitud koti kaasa võtnud. Mammu läks siis koju ja edasi valutasin koos emaga.

Valud otseselt tugevamaks ja pikemaks ei läinud samas ära ka ei kadunud. Kuna alles reedel pidi saama täis 37 nädalat, ei tahtnud arstid protsessi kiirendada, sest ta oleks olnud 1 päev enneaegne. Siis anti mulle küünal,. mis pidi valud ära võtma ja seda see ka tegi, mitte küll 100% aga siiski. Sain vähemalt korralikult magada. Hommikul tuli uus vahetus ja no selliste krõnksudega ma ei oleks tahtnudki sünnitada. Pandi KTG ja sellepeale arst teatas väga ebameeldiva hääletooniga, et mina küll veel sünnitama ei hakka ja seega otsustas meid koju tagasi saata. Mina ei olnud sellest just erilises vaimustuses aga ei tahtnud väga vaidlema ka hakata. Kui see nähvitsast ä/e tagasi tuli, käisid mul ikka iga 4min tagant kokkutõmbed edasi ja siis hakkas paanitsema, et ta ikka läheb räägib arstiga, et mind vähemalt sünnituseelsesse jäetaks aga siis tahtsin ma juba koju ära minna. Võite ise ette kujutada minu pettumust, ma ei tahtnud see päev enam mitte kellegagi rääkida ega kedagi näha.

Kodus püüdsime puhata ja mina muudkui mõtlesin, et mida teha, sest ma tundsin, et ega ta enam kaua mul seal kõhus ei püsi ja enne pühap peab välja kolima, sest muidu läheb Andro Soome tagasi ja olen jälle üksi.

Perekondlik haiglasviibimine

Kõik algas sellest, et Laura sai lasteaiast mingi imeliku viiruse. Kõigepealt tuli palavik ja järgmisel päeval tekkis ka jube nohu. Kuna Andro oli Soomes siis ei olnud muud varianti kui, et pidin teda ise ravima ja temaga ninapidi koos olema. Juba teisip tundsin, et hakkan vist ise ka haigeks jääma ja kolmap oli mul juba palavik. Enesetunne läks iga tunniga aina hullemaks kuni lõpuks neljap hommikul ei suutnud ma enam voodistki välja tulla. Terve mu keha valutas, kui liigutasin ennast siis tuli üle keha kananahk, mis tegi valu, nohu oli jube, palavik tõusis üle 38, magada ei saanud ja tunne oli nagu oleksin rongi alla jäänud-mitu korda järjest. Neljapäeva õhtul kutsusin kiirabi, sest ma ei suutnud enam olla ja kuna rasedust oli selleks hetkeks 35nädalat kartsin ma, et see haigus võib põhjustada enneaegse sünnituse. Kiirabi vaatas mu üle ja ei teinud midagi, soovitas võtta ibumetini ja jälgida palavikku, kui ikka alla ei lähe siis minna haiglasse. Siinkohal suur suur tänu mu armsale õele, kes meid põetama tuli, ilma kelleta ei oleks me küll hakkama saanud.

Kuidagimoodi suutsin 1 öö veel üle elada. Reedel tuli perearstiõde koju verd võtma ja kui vastused tulid, saatis perearst meid kiirelt Merimetsa haiglasse. Õnneks tuli reede hommikul ka Andro koju, ta aitas meil asjad pakkida ja viis meid haiglasse. Ma olin juba täitsa läbi ja ega Lauragi end just väga hästi ei tundnud, kuid nagu meie haiglatele kohane, saime me seal umbses ruumis oodata natuke üle tunni enne kui hakati pabereid vormistama, et meid haiglasse võtta, õnneks oli seal võimalus ka pikali olla, sest mul kippus pilt vägisi tasku minema. Meie õnneks sai ka Andro sinna jääda, Laura hooldajana, sest mina ei suutnud ennastki liigutada, rääkimata siis veel haige lapse eest hoolitseda.

Kuna ma polnud seal nakkushaiglas veel varem viibinud siis ma ei teadnud, et seal ei tohi üldse koridori peal liikuda, vaid peab nuppu vajutama ja siis õde tuleb, Andro sai selle eest ühe korra riielda. Mulle tundus esialgu kuidagi imelik sedasi õde kutsuda aga lõpuks harjusime ära. Toodi meie paberid, mida pidi täitma hakkama kellaajaliselt pidi panema sinna kirja kogu söögi ja joogi ja lisaks kõik wc käigud pidid ka olema kellaajaliselt seal kirjas :D Lisaks pandi meile mõlemale kohe ka tilguti ja see vaikselt tegi enesetunnet paremaks. Laural läks kiiresti paremaks aga minu põletikunäitaja tõusis 128ni (norm peaks olema 5 kui ma ei eksi), selgus, et mul oli äge põskkoopapõletik, tehti ka röntgen, mis minu teada raseduse ajal tegelikult väga soovitatav ei ole. Aga kohe kui sain õiged rohud, hakkas enesetunne märgatavalt paranema.

Ma lihtsalt ei mõista, miks peavad haiglates nii ebameeldivad söögid olema. Laupäevaõhtune piimasupp nägi välja nagu makaronipiimasupipuder, piima makaronide ümber ei olnud, see oli pigem nagu tarretis seal vahel. Võileivad olid äärtest ära kuivanud ja rääkimata nende kattest. Õnneks sai Andro käia vahepeal poes meile süüa toomas.

Õed olid seal üldiselt väga toredad ja arstid ka, välja arvatud üks. Pühap öösel vastu esmasp ei saanud ma taaskord magada. Nagu ikka oli metsapeatusi rohkem kui üks. Tavaliselt ärkas väike kõhuelanik üles iga kord kui ma ennast keerasin või wc käisin. Siis aga polnud ta juba mitu-mitu tundi ennast liigutanud. Jõin külma vett, keerutasin ennast voodis, togisin teda, rääkisin temaga aga ei midagist, ikka endiselt vaikus. Andro siis helistas kella, et õde või arst sinna tuleks, sealt oli kuulda, et meesarst oli valves. Õde tuli sinna ja me siis rääkisime oma murest, et pole juba mitu tundi lapse liigutusi tundnud ja, et kas arst saaks lihtsalt kuulata, kas tital ikka süda lööb, õde läks siis ära ja meie jäime ootama. Istusime voodi serval, minul muidugi pisarad voolasid ja hirm muudkui kasvas ja kasvas. Umbes 15min pärast tuli õde tagasi ja ütles, et arst ei tule, sest tema ei oska kuulata lapse südametööd :O No mida veel, isegi Andro oleks osanud seda teha ja selle asemel, et ise kohale tulla saatis ta õega mulle palderjani, et ma maha rahuneksin. Ma usun, et kõik, kes on kunagi rasedas olnud võivad ette kujutada kuidas ma ennast tundsin sel hetkel. Pidin ootama hommikuni kuni arst tuli oma ringkäigule, et tema siis otsustab, mis edasi saab. Vahepeal õnneks sain ma paar õrna müksu ka ikka aga kuna ta tavaliselt oli ikka korralik aktivist mul kõhus siis see mind ikkagi maha ei rahustanud. Arst oli supppper, sest ta võttis mu muret väga tõsiselt ja soovitas helistada mu ä/e. Hommikul helistasin siis ITKsse ja sain lõpuks rääkida Mailaga, kes käskis mul võimalikult kiiresti kohale minna. Õnneks oli meie pesamunaga kõik korras ja sain veel Mailalt kiita, et oskan jälgida ja usaldan oma sisetunnet, et midagi on korrast ära. Eks ta tundis ennast minu haiguse ja rohtude pärast ka natuke halvasti.

Kuna olime seal terve perega ei hakanud meil ka väga igav. Kui Laura ennast juba väga hästi tundis, muutus ta samasuguseks duracelli jänkuks nagu ta tavaliselt on. Mürasid ja möllasid issiga ja tantsisid Päikeseratta laulu järgi nagu baleriinid mööda palatit :D

Nii palju kui mina tean, ei meeldi lastele haiglas olla. Kõige vähem meeldivad neile tavaliselt igasugused nõeltega torkimised aga meie Laura on hoooopis teistsugune. Talle meeldib kui pannakse kanüül ja oleks te näinud tema pettumust kui talle polnud enam tilgutit vaja aga mulle toodi. Ta küsis väga õnnetu häälega, et aga kus tema oma siis on.
Koju lubati meid 21. märtsil.

Veel mõtteid ja tundeid raseduse ajast

 22.nov 2011

Igatahes- triple test oli korras, risk madal ja lisauuringuid teha pole vaja aga eks väike hirm ikka närib hinge, kui saaks nüüd selle LA ka tehtud siis oleks ehk süda rahul.

Olin vahepeal kõhuvaludega 5 päeva haiglas ja seal tehti ka uh enne kui koju sain, arst ütles, et platsenta on ees aga ma hakkan selles juba väga kahtlema, sest nii palju kui ma tean siis platsenta eesasetus tähendab seda, et liigutusi hakkatakse tundma hiljem ja vähem. Aga mul on üks tõsine aktivist siin kõhus kasvamas, teeb sellist möllu, et isegi kõhu pealt on näha neid mükse. Eile mu kodutee möödus koos kõhubeebi elava möllamisega ja samamoodi õhtune magamaminek ja hommikune ärkamine. Aga ohh kui hea tunne see ikka on


Mees on mul nüüd 4x Soomes tööl (esmasp või pühap läheb ja reede või laup tuleb ja st, et tal siis 4. nädal seal nüüd). Ta on seal ka varem elanud-töötanud kui 3 aastat seal spordiga tegeles. Aga minu jaoks on see uus, et pean olema lapsega üksi. Päeval ei ole hullu, sest ikka helistame jne aga õhtud on rasked, sest tahaks ju kellegi kaissu ja kuna väsimus on meeletu siis tahaks õhtuti puhata rahulikult ilma süümepiinu tundmata. Praegu olen vahepeal pannub lapsele multikad ja ise siis natuke tukkunud, sest lihtsalt ei suuda silmi lahti hoida. Ja natuke hirmutab see, et mis siis kui öösel midagi juhtub, kas minuga või lapsega, mida ma siis teen?! Kuigi ma usun, et saan ka iseseisvalt hakkama aga väike hirm on ikka. Ja siis loomulikult see, et ta jääb nii paljudest rasedusega seotud asjadest ilma, need liigutused jms. Kui talle seal pakutakse ka nv tööd siis ta jääb pikemalt sinna ja tulegi iga nv koju. Siiani on tal iga nv mängud olnud niiet siis on ikka 2 päeva kodus ka olnud vahepeal. Ja kuna ta vähemalt aprilli alguseni plaanib seal töötada siis kõikide nende rasedusaegsete murede-rõõmudega pean üksi olema. See teeb kurvaks, sest me planeerisime seda rasedust ja mõtlesime kui mõnus see saab olema, sest nüüd tema teab ja oskab ka rohkem toeks olla aga kahjuks läks natuke teisiti.

Oma tavalised riided enam selga ei lähe, teksadel ei mahu isegi lukud enam kinni, peab vist üks nv selle Soome reisi ette võtma ja minema ostma mõned rasedariided Üks, mis mulle äärmiselt meeldib on see, et rinnad muudkui kasvavad Muidu ma ei olnud just "pesulaud" aga millegagi hiilata ka ei saanud aga nüüd

Üldiselt on kõik väga hästi L-L on äärmiselt tubli juba Temaga saan juba asjalike asju ka arutada Ja käib ja silitab mu kõhtu ja räägib titaga, eile õhtul küsis, et mis tita teeb, ma vastasin, et ei tea aga tema teadis- Tita pesi hambaid ja siis läks tuttu Kui ei oleks muresid/hirme tita tervise osas siis oleks praegune aeg lausa lust

Ja kui nüüd veel lumi ka maha tuleks ja jääks Ma muidu ootan ka jõule, sest mulle nii meeldib see aeg, saab panna igasugused jõuluasjad koju ja igalpool on seda jõulusaginat tunda ja jõululaulud ja need jõulutoidud ja see aeg on üldse kuidagi nii ilus Aga see aasta on see ootus kordi suurem kui muidu, juba novembri alguses ma ootasin kannatamatult, millal see lumi ükskord tuleb ja millal saaks juba need jõulukaunistused välja võtta jne.

Kui kõik ei ole päris nii nagu peaks

 26.okt 2011

Eelmine nädal sain kõne, mida olen kartnud. Double test ei olnud päris korras. Pean minema triple testi jaoks ka verd andma. Aga ma ei teagi, et alates, mis tulemustest loetakse seda korras olevaks?! Mina nendest numbritest suurt midagi ei tea. Ja nüüd on ikka hirms päris suur. Eelmise rasedusega selliseid muresid ei olnud. Siis alguses oli küll katkemisoht ja 15. nädalal toidumürgitus, kuid kõhuelanikuga oli kõik suurepärases korras.

Iga päev on nutuvõru suul ja raske on olla, sest ma ei tea, kas kõik on korras ja muretsen põhjuseta või ongi midagi pahasti ja siis peame vastu võtma otsuse, kas me ikka suudame hoolitseda lapse eest, kes vajab pidevat järelvalvet ja abi igapäevatoimetustes.

Räägitakse sellest, et tihti teeb loodus omad korrektuurid juba raseduse väga alguses ja meie ei saa siin midagi otsustada. Aga kui palju on neid vanemaid, kes peale sellist uudist loobuvad lapsest?

Mina olen vist väga isekas ja egoistlik ja vb ka natuke südametu, kuid ma ei suudaks hetkel oma elu ohverdada, sest ma olen näinud neid peresid, kus kasvavad need erilised lapsed. Ome elu pm kaob täiesti ära. Kuna ma tegelen aktiivselt tantsimisega, käin esinemas ja plaanisin peale teise lapse sündi minna kooli ja paar ideed teostada siis seoses erilise lapse sünniga peaksin ma kõik need asjad lükkama väga kaugele tagaplaanile. Kardan, et ma ei suudaks olla siis enam nii hea ema, sest ma tunneksin, et minu vabadust piiratakse sellisel moel, milleks ma valmis ei ole.

Minu suuur RESPECT nendele vanematele, kes on selle tee ette võtnud. See nõuab minu meelest ääretult suurt pühendumust ja ohverdust, sest kogu elu peab sättima selle lapse järgi.

Oma septemberis kolmeseks saanud preiliga ma olen kõike koos teinud. Arstide juures oli ta minuga kaasas, õppesõitu tegin koos temaga, koolis isegi olen käinud koos temaga, ta käib mul trennis kaasas ja ka issi trennides, kui issil on mängud siis on ta seal kaasas. Ma ei pea oma elu niipalju muutma, saan teha endiselt asju, mida varemgi tegin.

Aga kui palju ikkagi on neid emmesid, kes sellel hetkel loobuvad lapsest? Ma ei karda seda hukkamõistu, sest see on siiski minu elu ja ma arvan, et ka laps ei saa ju elada päris täisväärtuslikku elu. Ja ma saan ühel hetkel uuesti proovida ja siis saada terve beebi.

Kui ma suvel olin oma preiliga haiglas siis nägin seal ühte 10.aastast poissi, kellel minu meelest oli üsna rasek puue. Ta ei rääkinud, vaid häälitses ja karjus, ta ei suutnud iseseisvalt ennast riidesse panna ega süüa... Ja ma vaatasin seda ema, kes oli temaga nii rahulik ja mõistev. Minult nõuaks see üsna suurt pingutust, sest mul on vaja pidevalt midagi teha, midagi uut proovida, oma unistusi teostada. Selline elu oleks ääretult raske nii minu kui selle lapse kui mu ülejäänud pere jaoks. Me oleme liikuvad inimesed, pidevalt võistlused kuskil Eestis või välismaal, esinemised ja muud üritused.

Raske on ikka, sest see pisike on meil nii oodatud. See nädal ootamist on täielik piin. Aga loodan, et ka seekord on meie kõhubeebiga kõik korras ja nädala pärast näitavad analüüsid juba natuke paremat tulemust.

Küsiks seda ka, et kellel veel on sarnast muret olnud, mis Teie double testi tulemused olid? Ja kas sündis siiski terve laps? Tahaks kuskilt mingit kinnitust, et alati ei näita need analüüsid päris õigeid vastuseid ja et on inimesi, kellel vaatamata halbadele vastustele on siiski kõik hästi läinud.

Rasedad trennis ja klubisaalis

 12.okt 2011

Kõik on kindlasti näinud rasedaid aeroobikatreenereid, kes ka suure kõhuga käivad trenne andmas, on seal ülienergilised ja jaksavad terve tund karata ning samal ajal ka tervet saalitäit inimesi ergutada.

Arvatavasti olen üks nendest, sest kevadel võtsin vastu otsuse, teha päris enda tantsugrupp. Kuna esinemisi on palju, siis peavad tüdrukud pidevalt ka uusi tantse õppima. Aga selleks, et neid mõelda ja õpetada, pean ennast sellest "mul on paha olla" kestast välja ajama. Iseenesest on see muidugi väga hea, sest siis ei teki seda musta masendust kui paari nädala möödudes avastan, et issand, ma ei mäletagi, millal ennast viimati liigutasin ja kaalu peale astudes tahab silme eest mustaks kiskuda. Aga mõnikord tahaks ju puhata ka ja nautida seda kõhukese paisumist.

Tants on mulle alates lasteaiast olnud väga hingelähedane tegevus. Ja mu ema on palju aastaid tegelenud rahvatantsuga. Ka mind sünnitama sõitis ta otse ühelt tantsijate peolt, kus ta poole ööni tantsu vihtus. Eks see on vist geenidega edasi antud.

Eile üle pika aja käisin oma tüdrukuid vaatamas trennis. Ja ei suutnud vastu panna kiusatusele ka ise tantsida. Nii hea oli. Kuigi mõned liigutused olid natuke ebamugavad juba pisut paisunud kõhukese tõttu, kuid ikkagi- suppper tunne oli taas tantsida. Koju sõites hakkasin mõtlema, et olen kuulnud, et rasedad käivad isegi klubides, ka siis kui juba nähtav kõhuke ees on. Mul otseselt ei saaks vist kõik arugi, et rase olen. Eriti need, kes nii täpselt ei tunne/tea. Arvaksid ilmselt lihtsalt, et olen natuke vähe trennile aega pühendanud ja rohkem söönud

Peale eilset trenni tekkis nii suur isu veel mõned korrad esinema minna, kuid samas miski hoiab siiski tagasi. Kardan natuke sellele väiksele imelisele olevusele liiga teha... Aga soov on nii suur, sest varsti on kõht juba kõigile nähtav ja õigesti mõistetav ning ma ei tea kui kaua seekord sünnitusest taastumine aega võib võtta ja seega mõtlen, et võiks veel võimalust kasutada. Samas mõtlen, et kas see ikka on eetilises mõttes ilus, et rase tantsutüdruk esineb Niiet olen kahevahel...

Mäletan ühte korda kui käisin Tallinnas klubis, sellises, kus alaealised ja alles täisealiseks saanud noored ei käi. Ja seal naiste tualetis tuli mulle vastu noor naine ja ikka kohe nähtav rasedakõht ees. Ma ei osanudki kohe kuidagi reageerida, sest minu jaoks on see aeg ikka alati olnud selline, kus siis naine pühendab rohkem aega oma perele ja tehakse muid toredaid asju sõpradega. Klubis käimine on minu jaoks tabu raseduse ajal. No kui kõhtu pole veel nähagi ja naisel enesetunne ok siis muidugi palun väga aga kui ikka kaugelt näha, et naine on rase... Ei tea, mulle jätab kuidagi halva mulje Kui on selline koht, kus toimuvad nö tantsuõhtud vms, siis on hoopis teine asi, sest seal ei ole muusika nii kõva ja ei töllerda mingid purjus eneseimetlejad ringi ja õhkkond on üldse kuidagi rasedatele sobivam kui ööklubis.

Olen isegi mõelnud sellele, et minna koos mehega mõnda sellisesse kohta, kus on mõnus muusika, saad istuda ja nautida ja kui soovi siis ka mõned uued tantsusammud selgeks õppida. Kus ei ole mingit trügimist ja inimesed ei joo selle eesmärgiga, et võimalikult kiiresti purju jääda, vaid lihtsalt naudivad Sest tantsuta ma olla ei suuda ja kuna klubid on välistatud, kodus tantsimine pole ka ikka päris see ja vahel tahaks ju ennast ikka üles lüüa siis ma loodan, et avastame mõne sellise koha, kus saab mõnusalt aega veeta

Hirm sünnituse ees

10. okt 2011

Nüüd on mul kätte jõudnud see aeg kui ma kardan sünnitust ja kõike seda, mis on pärast...

Kuna esimene on mul veel siiani väga hästi meeles, siis on hirm päris suur. Mul olid ka esimesed sünnitusjärgsed nädalad nagu õudusunenägu. Enesetunne oli täpselt selline nagu oleks keegi bussiga minust üle sõitnud, mitu korda järjest.

Esiteks oli sünnitus nii kuradi valus aga ma ei kasutanud ühtegi valuvaigistit. siis kui oli pm täisavatus nõudsin ma seljasüsti aga siis ei tehtud enam midagi. Ja need pressid Ma olin täiesti omas maailmas, sest see valu oli lihtsalt väljakannatamatu. Ja kui selgus, et meie pisikese päikesekiire südametöö oli halb siis hakati mind seal keerama ja pöörama ja lõpuks tehti siiski vaakum.

Pärast sünnitust oli mul tunne, et kogu 9 kuu ära jäänud päevad tulid korraga kohale. Ja sedasi pm nädal aega. Rinnad olin nii valusad ja lõhki, et isegi pluusi ei saanud seljas hoida, rääkimata siis rinnahoidjatest. Enne igat rindumist ma nutsin ja värisesin, sest see oli nii kohutavalt valus.

Kui me olime esimest korda arstil ära käinud selle rasedusega, siis ma küsisin mehelt, et kas ma tõesti päris ise ja päris vabatahtlikult olin nõus, et ma teen kõik selle uuesti läbi.

Ma loodan, et see hirm ühel hetkel ikka üle läheb või vähemasti väheneb. Lootus jääb, et lõpus, siis kui enam magada ja süüa ja kõndida normaalselt ei saa siis olen valmis mida iganes tegema, et see väike ime juba ruttu sealt kõhust välja tuleks

Seda väikest präänikut tahaks juba kaisutada küll ja nagu meie tulevane suur õde räägib, siis tema tahab juba titat kussutada

Mõtteid ja tundeid raseduse ajast

9. okt 2011

Minu hetke üks suurim mure on minu KAAAAAL. Esimese lapsega olin ma 19.nädalaks juurde võtnud 0,9kg. Ja nüüd, viimati oli juba 1,5kg, pole julgenud ennast juba 1,5 nädalat kaaluda. Kui nii edasi läheb siis ma olen raseduse lõpuks ju suur nagu maakera, kõht kasvab nagunii aga tundub, et seekord ka kõik muu lisaks sellele. Praegu on test-materjaliks ühed rasedateksad, mis on suhteliselt ümber. Kui nüüd päris aus olla siis ega ma ennast väga liigutanud ka ei ole. Enamasti toas istunud ja no see söögiisu See on lausa ulmeline.

Füüsiline aktiivsus- Kas kunagi tuleb taas see päev, kus ma õhtul jaksan veel ennast liigutada ka? Tahaks hirmsasti jalutama minna ja no natuke pean siiski tantsima ka, sest keegi peab ju uusi tantse ka mõtlema, ei saa päris nii lebosse jääda ja teiste peale loota. Ja jõusaali tahaks minna ja jooksma ja rullitama ja no üldse tahaks igasuguseid asju teha, mida ei saa praegu ja no enesetunne on ka selline, et ma vist umbses jõusaalis paneks pildi tasku peale esimest 5 minutit.

Emotsioonid- nagu ameerika raudtee lõbustuspargis. Issi on meil eelmise esmaspäeva õhtust saadik Poolas mängimas. Täna oli finaal, muidu oli neid ikka hästi läinud, võitsid järjest iga päev. Aga täna, täna nad kaotasid, FINAAALIS! See oli minu jaoks selline pettumus, et ma lihtsalt nutsin, isegi praegu tulevad pisarad silma. Laps siis lohutas, et "Emme, ära nuta, mina olen ju siin Sa ei ole üksi." Varem ma ka kurvastasin kui neil mängud halvasti läksid aga no praegune on ikka müstika. Vihale ajavad mõnikord täiesti tühised asjad, mis tavaolukorras jääksid märkamatuks. Temperamentne olen ma alati olnud ja emotsionaalne ka aga hetkel on kõik see lihtsalt veel mitu korda tugevam.

Isud- kas neist on üldse võimalik aru saada? Iga päev erinev isu. Aga üks, mida ma olen iga päev tahtnud on õunad. Mu onu korjab alati neid talveks ja need seisavad vanaema-vanaisa juures, kuid meile on keeld peale pandud, et neid saab ainult talvel. Nüüd ma siis iga päev mõtlen plaane välja, et kuidas ma neid õunu sealt ikkagi saaksin. Nagu oleks mingil salajasel missioonil Hommikuti sööks kõike ja koguaeg aga õhtuti, siis kaob isu ära. Mis iseenesest on muidugi ääretult hea, kui nüüd saaks veel neid õunu ka, siis oleks eriti hästi

Suhtumine rasedatesse- Mul oli nädala alguses üks väga naljakas kogemus. Pidin lapsega haiglasse minema, talle tehti väike op ja me pidime ööseks haiglasse jääma. Hommikul siis läksime kohale ja kuna meie osakond oli täis, siis pandi meid kõrvalosakonda. Seal oli ees üks tore naine, oma lapsega, mõlemal olid oma voodid. Me siis läksime sinna ja avastasin, et seal ainult laste voodi. Esiteks ma tahtsin lapsele võrevoodit ja no oleks tore olnud endale ka voodi saada, et päeval seal pikutada ja peale operatsiooni laps kaissu võtta. Kui läksin küsima, et kas lapsele saaks teise voodi siis nad vaatasid mind nagu poolearulist ja kui küsisin enda voodi kohta siis vastati, et õhtul saate välivoodi. Kuna nad olid nagu väikesed nähvitsad siis ma jätsin selle teema selleks hetkeks pooleli. Palatis aga tekkis selline natuke õnnetu tunne, et kas ma nüüd peangi terve päeva seal lihtsalt istuma. Mees siis astus minu eest välja, et tal naine ju rase ja kas saaks ikka korraliku voodi enne õhtut. Ja siis suhtumine muutus, kohe sain endale korraliku voodi. Vähemalt mingidki eelised on rasedatel

Unenäod- endiselt on 2 varianti- õudukad/ulme või seks. Ja see teine variant sisaldab tihtipeale väga imelikke osalisi, kelle vastu mul tavaelus sellist sümpaatiat ei ole kunagi olnud. Niiet mõnes seltskonnas on endal väga imelik viibida, tundub nagu kõik teaksid

Meie väike preili ootab juba hirmsasti tita tulekut. Täna hommikul ta rääkis vanaemale oma teooria- Tita tuleb kõhust välja, käib vannis ära ja siis saab vitamiine. (rasedate vitamiinid, ütlesin talle, et need on sellele titale, kes emme kõhus on).