Esimeset korda ise "jalutamas"

Üldiselt käime me õues nii, et Lenna magab vankris, kuigi oleme käinud ikka nii ka, et ta istub ja uudistab, aga kuna talvel väga pikalt õues olla ei saa/taha, siis enamjaolt veedab Lenna oma õueskäigud siiski magades. Täna otsustasin, et ta võiks ikka ise ka juba ringi uudistada ja kuna ta toe najal väga tublisti kõnnib, otsisime talle mõnusad soojad saapad ja läksime õue. Hommikul, kui kõik koos käisime, siis ta käimisest ja üleüldse püstiseismisest suures vaimustuses polnud, potsatas oma pepu maha ja röökis, pärast alles taipasin, et asi võis olla saabastes, mis koos villaste sokkidega just kõige mõnusamalt jalas polnud. Aga talle meeldis kelgu peal istuda ja siis nagu printsess lehvitada kui Laura teda sõidutas. Ja palju rõõmu pakkus kiikumine ka, mis sellest, et Laura koguaeg nii kõvasti enda otsa vastu maad põrutas, et Lenna kiige peal lausa hüppas.

Kuna me siia kolides arvasime, et Lenna jalanõud võime ka hiljem järgi tuua, siis nagu meile tavaks on saanud, toome need varem mittevajalikuks osutunud asjad Eestist või laost ära alles siis, kui me oleme jõudnud nende asemele juba uued asjad muretseda. Niiet pidime ka sel korral leidma lahenduse Lenna mugavate talvesaabaste murele. Enamik teavad kindlasti, kui ilusaid ja korralikke asju siinsetest kirpparitest saab ja meie õnneks on meil siin lähedal üks mõnus laste kirpps, kuhu me täna olude sunnil pidime taaskord minema (mitte, et mul selle vastu midagi olnud oleks :)). Ja just nagu Lennale loodud, olid seal ühed mõnusalt soojad väikesed saapad, mida on mugav jalga panna ja mis vist on jalas ka mugavad. (Ja need maksid kõigest 3€ ;)) Nendega oli ta nõus isegi ise oma vankrit lükkama ja käest kinni jalutama aga lõpuks pakkus talle siiski rohkem huvi tänavale puistatud killustik, mida ta püüdis paaril korral nina vastu teed uurida. Kahjuks ei saanud ma sellest esimeset jalutuskäigust pilti, sest pidin teda toetama, kuna ta päris ise veel ei kõnni ja vankrit pidin ka hoidma, et see tal käest jooksu ei paneks, aga homme püüame selle pildi vea ka parandada, kui terve perega õue lähme :) Käisime veel Laura lemmikmänguväljakul ja seal pakkus Lennale kõige suuremat rõõmu kiikumine, eriti see kui mina või Laura talle eestpoolt ja just jalgadest hoogu lükkasime, selle peale ta lausa lõkerdas naerda :) Laura sõidutas teda ka ühe vanaaegse pudust kelguga ja ühe korra lasid koos mäest ka alla. Kui Lenna lõpuks vankrisse tuttu panin, jalutasime meie maja taga olevale mänguplatsile ja seal siis Lenna magas, Laura mängis ja mina... mina võtsin Laura kelgu, sättisin sinna kelgupadja mõnusalt peale, tõstsin kelgu õigesse kohta ja istusin seda nii kevadisena tunduvat päikest nautima :) Kui keerasin nina päikese poole ja panin silmad kinni, tundus, nagu kevad olekski juba kohal, sest linnud laulsid, päike soojendas ja isegi õhus oli tunda kevadet :)

Minu argipäev Soomes kahe lapsega.

Kui Eestis elasin, käis Laura lasteaias, mis tähendas seda, et kui Lenna oma 3-5h kestvat lõunaund õues vankris magas, sain mina täiesti mulle kuuluva aja. Mitte keegi ei nõudnud midagi, keegi ei nutnud, keegi ei jonninud, karjunud ega vajanud mu jäägitut tähelepanu. Ma sain lubada endale luksust lihtsalt puhata ja akusid laadida. Ka õhtud olid mõnusad kui Liisud magasid, sest Laura magas oma toas, Lenna magas meie toas ja mina sain Androga isegi skypes rahulikult  rääkida elutoas. Mul oli vabadus. Ma ei pidanud iga päev sooja toitu tegema, sest Laura sõi lasteaias, Lenna sai ainult rinnapiima ja ma ise nokkisin seda, mida oli. Ma sain nõusid pesta ja süüa teha, kui lapsed magasid, ma sain koristada ja pesu kuivama panna ilma, et keegi, mind jälitaks ja ise samal ajal röögiks.

Ja siis muutus kõik... Kui Andro on tööl hommikupoolikul ehk siis 6.00-14.00, algab minu hommik enamasti kell 7, kui preili Lenna silmad suure kisaga lahti teeb, enamasti ärkab selle peale üles ka Laura, sest oleks vist natuke palju loota, et tema saab edasi magada kui paar meetrit tema voodist eemal, teeb üks hädakisa, sest kui silmad on lahti, peab ju saama süüa ja KOHE! Kui hästi läheb, rahuneb Lenna kaissu saades natukeseks ajaks maha ja kui Laura oma hommikumultikaid meie voodist vaatab, saan veel mõned eriti hinnalised minutid, et mu keha ja mõistus ka ärgata jõuaksid. Kui hinnalised hetked otsa saavad, panen Lenna potile, annan mänguasjad kätte ja lähen hommikusöögiks ettevalmistusi tegema. Samal ajal joriseb Laura juba mitmendat korda, et tal on kõht niiiii tühi ja kaua selle pudruga veel läheb. Kui Lennal vajalikud toimingud tehtud ja potil istumisest kõrini saab, ajab ta ennast sealt püsti, mis on märguanne minule. Kui Lennaga asjad korras, jätkan hommikusöögi valmistamist, samal ajal vaatab Laura jätkuvalt multikaid ja nõuab järjekindlalt süüa, sest kõht on vahepeal veeeel tühjemaks läinud, Lenna mängib kas oma asjadega või käputab minu juurde kööki ja sorteerib alumist sahtlit, kus on temale lubatud asjad, kougib oma väikeste sõrmedega pliidi ja külmkapi alt sodi, mis otseloomulikult kohe suhu rändab või ripub mul jalgade küljes, jah, justnimelt jalgade küljes, mitte seeliku ega pükste, vaid jalgade küljes, mis tähendab seda, et ta näpistab oma väikeste kätega nii valusasti, et kui ma suurest valust kiljatan, hakkab tema suurest ehmatusest nutma, mis omakorda tähendab seda, et pean ta sülle võtma. Kui olen ta sülle võtnud, pean ühe käega samal ajal pliidil podisevat putru segama ja Lenna pudrukaussi kuuma vett valama, et talle teha eraldi beebiputru, kuna ta pole veel nõus sööma meiega sama. Kui ta ennast igas suunas ja igasse asendisse venitama ja keerama hakkab, saab mul sellest villand ja panen ta maha tagasi aga see on ju ilmselge ülekohus, sest tema tahtis kaa vaadata, kuidas see pudrukeetmine sealt ülevaltpoolt välja näeb aga kuna ma juba füüsiliselt ei jaksa ja ei saa teda enam sülle võtta, püüan leida mingisuguseid köögiriistu, mis teda mõneks ajaks tegevuses hoiaksid. Lemmikute hulka kuulub silikoonist pintsel, sest seda on ju nii mõnus lutsutada ja eriti veel siis kui see juba ilast tilgub.

Kui pudrud on valmis, hakkab Laura mulle oma selle hommiku eelistusi ette lugema- moosiga, ei taha moosiga, tahan marju, ma ju ütlesin, et ei taha mustikaid, pane mulle ka soola, mis moosi sa mulle paned, mhh mina ei tahaaaa seda pähklivõid, kui sina kaneeli võtad, tahan mina kaa jne. Lõpuks on valikud tehtud ja tõstan pudrukausid lauale, arvestades seda, KUI tühi ta kõht just alles 10min tagasi oli, eeldan, et puder kaob kausist kiiremini kui Lenna oma aga kõigepealt on vaja marjad välja nokkida kui need pudru sees olid ja siis edasi liigub see lusikas koos pudruga suu poole väga aegluubis, võiks isegi öelda, et umbestäpselt 1/2 lusikatäit 2-4 min jooksul. See tähendab siis seda, et mina jõuan ära sööta Lenna, panna ta uuesti potile, süüa ära oma kausitäie juba külmaks läinud putru, panna Lenna riidesse, nõud pesta ja tihtipeale isegi voodid ära teha enne, kui Laura oma pudrusöömise lõpetab. Peale seda algab mänguaeg, mis näeb välja selline, et mina pean lugema, laulma, sülle võtma, torne ehitama, lauamänge mängima ja kõike seda soovitatavalt ühekorraga. Kuna ma seda teha ei suuda, on üks Liisudest pahur ja hakkab iseloomu näitama, siis pean valikud tegema ja enamasti näeb see välja nii, et ma ühes käes hoian raamatut, mida ma Laurale loen, teise käe otsas ripub Lenna, kes tahab raamatut ise vaadata aga kuna tema teeb seda väga agressivselt, ei saa ma seda lubada, mis viib selleni, et Lenna protestib selle vastu ja mina pean üle selle kisa suutma lugeda nii, et Laura seda kuuleb, ühtlasi püüan Lennat lõbustada sellega, et näitan mänguasju või ehitan torni, mida tema saaks ümber lükata kohe kui juba vähemalt 2 klotsi üksteise peal on. Vahepeal püüan ühest silmanurgast piiluda, mida tarka kosmosemutid kirjutanud on aga enamasti ei jõuagi ma jälgida, sest kui ma julgen oma tähelepanu kuskile mujale suunata, hakkavad mõlemad Liisud nõudma, et nendega tegeleksin. Tavalistel päevadel sätime me kella 10-11 vahel õue, et Lenna saaks värskes õhus magada ja Laura saaks oma tohutu energiaga midagi ette võtta. Riidessepanek on muidugi omaette teema, sest küll on kadunud villased sokid, siis kindad, siis on vaja pissile minna kui kõik riided juba seljas on, siis ei ole saapakrõpsud piisavalt tugevasti ja Lenna üritab omal jõul õueriietega ukse poole käputada või avastab ta mõned saapapaelad, mida pole juba ammu lutsutanud. Kui ma mõlemad riidesse olen saanud ja ennast ka ning me alla jõuame ja Lenna vankrisse panen, on mul suuur higimull otsaees ja tekib tahtmine minna riideid vahetama aga kuna Laura on juba õues ja Lenna pooleldi ärkvel olles seisvat vankrit ei kannata, pean ma leppima sellega, et pühin higimulli ära ja lasen ülejäänud riietel seljas kuivada, ise lootes, et sellest nüüd haigeks ei jää. Õues on mõnus, sest Laura saab joosta ja möllata ja elu tundub kohe nii ilus ja lihtne, käime mänguväljakud läbi ja enamasti lähme koju tagasi alles siis kui Andro kella 14 ajal töölt jõuab, siis annan sujuvalt vahetuse üle ja saan mõnikord hetkeks isegi hinge tõmmata. Siis teen söögi valmis, koristan ja kui vaja, käime poes, Kelas ja muudes kohtades, kuhu ma üksi minna ei oska ja ei saa. Enamasti kasutan neid õhtuid, kui Andro kodus on, ära iseenda jaoks ja lähme koos Mariga trenni, et teisi inimesi näha ja nautida aega, mis kuulub mulle. Viimasel ajal olen käinud trennis sellisel ajal, et kui koju tagasi jõuan, on Andro Liisud juba magama pannud ja enamasti magab ise ka, niiet mul pole muud kui riidest lahti ja voodisse.

Kui Andro on aga õhtupoole tööl, on päevad hoopis teised, sest hommikuti saan rahulikult ärgata, võtta oma trennikoti ja minna seda minu aega nautima. Andro samal ajal läheb tavaliselt Liisudega õue ja kui trennist tulen, teen Androle söögi ja saadame ta tööle. Ja siis oleneb meie edasine päevakava juba ilmast ja sellest, mida kodus vaja teha on. Kui on ilus ilm, sööme kõhud täis ja lähme veel värsket õhku nautima aga kui ilm on halb või pean kodus midagi tegema, jääme tuppa. Õhtuti on kava samasugune nagu hommikuti peale hommikusööki, ma pean non-stop nendega tegelema, eriti Lennaga, ta ei luba mul isegi pissile minna ja kui ma seda siiski teha julgen, käputab ta suure kisa saatel vannitoa uksetaha ja röögib seal nagu keegi piinaks teda eriti julmal moel. Samal ajal hüüab Laura: "Emmmeeee, mis sa teed seal, kaua sul läheb, tule juba, Lenna nutab!!!!" Kõik mu vannitoas käigud ongi turbokiirusel, sest vastasel juhul röögib Lenna ennast hingetuks, mille peale hakkab Laura nutma ja mul tekib hirm, et naabrid saadavad varsti lastekaitse meie kodust olukorda kontrollima. Niiet vähe sellest, et mul pole oma tuba, kuhu minna, ei saa ma isegi wc's käies rahu. Kuna Laura võiks peale hommikust putru ka midagi muud sooja päeva jooksul süüa, pean hakkama vaaritama, kui hästi läheb on kõik vajalikud toiduained kodus olemas või mis veel parem, eelmisest päevast on veel sööki alles, niiet piisab vaid soojendamisest. Kui külmkapp on tühi ja eelmisest päevast midagi järgi pole, pean Liisud sisse pakkima ja poodi jalutama. See on ka omaette ettevõtmine, sest poes pean ma nad mõlemad uuesti lahti pakkima, Lenna ei viitsi mingist hetkest alates enam rahulikult vankris istuda, mis tähendab seda, et ma pean teda rahustama ja samal ajal tuletama Laurale meelde, et ta kuskile kaugele eest ära ei jookseks, sest meie koduPrisma on niiiii meeletult suur, et kui ta seal ära kaoks, tekiks mul paaaanika. Õnneks on Laura väga kõva häälega ja kui ma tema silmapiirilt kaon, hüüab ta nii kõvasti emme või Pilleriin, et terve pood kajab ja selle hääle järgi olen ma ta enamasti siiski üles leidnud, kui ta ongi vahepeal kaotsi läinud. Kõik teised ümberringi on aga enamasti suures paanikas, et väike laps on kadunud ja otsib emmet. Kuna meil on poest tagasimineku teel ka üks üsna kõrge küngas ees ja selleks, et tuppa saada, pean ma kõigepealt kahest üsna kõrgest keerdtrepist üles ronima, võiksin ma ükskord õppida, et sellised rasked asjad nagu õunad ja piimad jms võiks osta ikka siis kui Andro ka kodus on, aga ei ole mina seda siiani õppinud, niiet kui Liisud on uuesti riidesse topitud ja vankrialune ka lisaks suurele kotile asju täis laotud algab minu üsna proovilepanev kodutee. Laural on vaja igasuguseid asju teepeal uurida ja katsuda ja mööda teed käimine ei tule tihtipeale kõneallagi kui on võimalus mööda lumevalle ronida, nii ma siis püüan teha mõned kiiremad sammud, et kiiremini koju jõuda aga pean pärast 3 sammu jääma seisma ja Laurat ootama, kui sellest künkast üles oleme saanud, läheb õnneks juba natuke lihtsamaks. Kui lõpuks trepikojas oleme, oleneb edasine Lenna tujust, kui tuju on ok, saan asjad tuppa vedada ja siis minna alla tagasi ja Lenna võtta aga kui tuju on paha, ei taha ta üldse enam vankris istuda ja eriti veel siis kui mind silmapiiril pole, niiet siis ma tõstan vankri alt asjad ka sinna suurde kotti, mõnikord lausa kahte kotti, võtan Lenna ja algab tõeline mägironimine, kui lõpuks õnnelikult üles jõuan on hambad ristis hoidmisest valusad, higimull otsaees ja käed raskete kottide ja Lenna tassimist üsna tuimad. Huuhhh, lõpuks ometi toas, Lenna on vaja võtta KOHE riidest lahti, sest muidu krutib ta ennast näoli põrandale ja hakkab kisama, miks keegi temaga ei tegele, kui kõik riidest lahti on ja käed pestud, saan lõpuks asjad kappi ära panna ja algab söögitegemise aeg, mis möödub Laura lakkamatute "millal söök valmis saab?" küsmuste ja Lenna jorina ja jalgade kraapimise saatel. Kui Lennal tuju eriti pahaks läheb, ei jää mul üle muud kui panna ta kõhukotti, ta rahuneb maha juba siis kui näeb, et ma selle sahtlist välja võtan, siis istub maha ja tõstab käed üles, et nohhh, pane mind nüüd sinna kotti istuma. Kui ma lõpuks söögi valmis saan, olen ma ise tihtipeale nii väsinud, et enam süüa ei tahagi, söödan Liisudel kõhud täis ja  kui hästi läheb, saame õhtuti mu emaga skypes rääkida, mis muudab need tunnid kuni laste magamaminekuni kohe palju mõnusamaks. Kui kõik magamamineku rituaalid on lõpuks tehtud ja saabub õnnis vaikus, ei julge ma köögist isegi vett võtta hirmus, et äkki Lenna ärkab selle peale üles ja teda siis uuesti magama saada  on peaaegu, et võimatu. Kui lapsed magavad, on mul võimalus vaadata ilma hääleta telekat, suhelda arvutis endasuguste Kosmosemuttidega ;) või jääda lihtsalt magama, enamasti ootan ma siiski Andro koju, et siis kaissu pugeda ja järgmiseks päevaks akusid laadida.

Need päevad, kui Andro on tööl normaalaja, on võrreldes tema pikkade tööpäevadega lausa puhkus. Eile (naistepäeval) oli üks nendest 6.00-22.00 tööpäevadest, mis õhtuks on mind nii ära väsitanud, kurnanud ja lõpuks ka tuimaks muutnud, et Andro saabudes, tekib mul alati tahtmine kodust ära minna. Eile oli lisa"boonuseks" ka see, et mõlemad lapsed on haiged ja olen nendega juba terve nädala toas istunud. Õnneks olen teistel päevadel saanud võimaluse ennast trennis välja elada ja pingeid maandada aga tänane päev oli ülemõistusehullumeelne. Hommik algas nagu tavaliselt kella 7 ajal aga kuna ka Laural on toas istumisest nüüdseks kõrini saanud, ei suuda ta oma ülearust energiat mitte kuskile suunata, mis väljendub sellises sõnakuulmatuses, vastuhaukumises ja lolluste väljamõtlemises, et need keeravad minu närvid viimseni pingule ja ega Lennagi suurele õele alla ei saa ju jääda, tema arvates olen mina kodus vaid selleks, et pöörata oma tähelepanu AINULT talle ja kui ma seda ei tee, valab ta mõned krokodillipisarad ja karjub nii, et kõik naabrid ka ikka kuuleksid, milline hirmus ülekohus meie kodus toimub. Kuigi Mari tuli meile eile külla, rippusid mõlemad Liisud vaid minu küljes ja kuna Lenna oli täielik emme sülelaps, tundsin ma õhtuks kuidas katus sõitis ja oleksin tahtnud peaga vastu seina joosta, mitu korda järjest ja võimalikult kõvasti. Kui Andro eile koju jõudis, oli ta õnneks väga mõistev ja võttis Liisudega tegelemise sujuvalt üle. Meie Mariga saime nautida jäätist ja mina sain hinge tõmmata enne tänast päeva, kui Andro on terve päeva Eestis vilistamas. Kuna Laural täna enam palavikku pole, pakin ma Liisud sisse ja lähme õue, et Laura saaks kõik oma ülearuse energia välja elada ja Lenna pika une teha.

Kõigile teile armsad sõbrad, kes te olete imestanud, et kuidas ma küll jaksan... ega mõnikord ei jaksagi aga kuna Liisudest on rohkem ikka rõõmu, annavad need mõnusad hetked energiat, et hommikuti ärgates tunda taas rõõmu nende naerul nägudest ja hommikukallistustest.

Paberimajandus Soome kolimisel koos väikeste lastega

Esialgu, kui meil üldse tekkis see mõte, et võiksime ikka normaalse perena koos Soomes elada, mõtlesin ma, et ei kirjuta ennast ja Lennat Soome sisse, sest sain Eestis emapalka aga kuna siin on KÕIKI asju poole lihtsam ajada kui oleme kõik ametlikult siin, hakkasin ma emapalga ja hüvitiste kohta uurima. Tänu sellele, et sain Pereklubi foorumist infot, et Eesti peaks mingil määral seda ikkagi edasi maksma + Soomepoolsed toetused, kirjutasin ma Eesti sotsiaalkindlustusametisse, et selle kohta täpsemat infot saada. Sealt sain vastuseks, et kui mul on jätkuvalt Eestis kehtiv tööleping, maksvad nemad kinni selle vahe, mis tekib siinsete toetuste ja Eestist saadava emapalga vahele. Ja see oligi kogu vastus, siis võtsin asja rahulikult ja otsustasime, et kirjutame meid siis siia sisse, et edaspidiseid asjaajamisi lihtsustada.

Nagu enamik teavad, peab siia registreerimiseks kõigepealt käima ära politseis, viima laste sünnitõendid (neile sobisid ka eestikeelsed), maksma ära riigilõivu ja siis edasi saab minna juba Maistraati, kus tehakse soome isikukoodid ja antakse vajalikud paberid, et minna Kelasse. Kuna me saime politseis asjad korda, otsustasime sealt kohe otse Maistraati minna, vajalikud paberid kaasas, andsime need ametnikule ja küsisime, mis paberid me veel täitma peame ja sealt tuli vastus, et sünnitõendid peavad olema inglise keelsed, arusaamatuks jäi, kuidas politseis ja isegi Kelas aksepteeritakse eestikeelseid tõendeid aga seal mitte. No igatahes seekord jäid siis need asjad pooleli, kuna meil polnud inglise keelseid tõendeid kaasas aga õnneks lasime me need igaksjuhuks teha, kui Lennale nime käisime panemas. Need üles otsitud, läksime siis uuesti Maistraati aga ka siis ei läinud meil õnneks, seekord öeldi, et on vaja lisaks tõendit, et mina olen vallaline, lasime selle paberile kirja panna, et ei unustaks ja kui dets alguses Eestis käisin, hüppasin Maavalitsusest läbi ja võtsin sealt selle tõendi. Kui Soome tagasi tulime, läksime esimesel võimalusel taaskord Maistraati aga ohh seda üllatust, ka nendest paberitest ei piisanud, oli vaja tõendit, et Andro on samuti meie laste hooldaja, sest vastasel juhul ei ole temal õigust neid isegi lasteaiajärjekorda panna ja kuna seda tagantjärgi teha ei saa, pidime ka sel korral leppima tühjade kätega. Ega neid asju ei saagi ju tegelikult koraga öelda, äkki saab muidu liiga kiirelt ja lihtsalt asjad korda onjuu?! Kui me jõuludeks Eestisse läksime, käisin taaskord Maavalitsuses, tundsin ennast juba nagu püsiklient seal ja täitsin nii muuseas hunniku vajaminevaid pabereid, sain tõendi, mida palusin ja lahkudes tekkis tahtmine öelda, et varsti näeme. Kodus tagasi, läksime kohe Maistraati, andsime inglise keelsed sünnitõendid, tõendi, et olen vallaline ja tõendi, et Andro on ka meie laste hooldaja. Ja see oleks olnud ju tõeline ime, kui nendest paberitest oleks piisanud, oli vaja ka seda tõendit, et mina olen hooldaja, kuigi meile eelneval korral öeldi, et ema saab hooldusõiguse automaatselt aga siis tuli kohe nende poolt vastuargument, et äkki on emal vahepeal hooldusõigus ära võetud. Nooo tore eks, aga meie õnneks olin ma võtnud tõendi meie mõlema kohta, niiet saime siiski lõpuks seal asjad korda :)

See arvamus, et edasi läheb kõik lihtsalt, oli ikka niii vale kui vale. See asjaajamine tuleb ju väljamaalaste jaoks teha võimalikult ebamugavaks, et neid ikka vähem siia rändaks. Igatahes, Kelasse läksime esialgu suure entusiasmiga, et lõpuks saab asjad korda aga ohh, kus sa sellega. Kuna sain Eestist veel emapalka ja olen jätkuvalt ametlikult tööl Eestis, tekitas/tekitab see siin palju probleeme. Nagu aru sain, ei saa mina endale Kela kaarti ja kuigi Eesti poolt tehti mulle selgeks, et Soomest makstavad toetused arvestatakse põhimõtteliselt lihtsalt emapalgast maha, ei olnud see tegelikult üldse mitte nii lihtne. Soomest öeldi, et nemad ei maksa midagi enne, kui emapalk läbi saab, ehk siis alles alates sügisest, olin sellega rahul ja arvasin, et sellega see asi ka praeguseks piirdub aga see oleks ju liiiiga lihtne olnud. Täna sain väga ebameeldiva üllatuse osaliseks, hommikul pangaarvet vaadates selgus, et mind on rahast ilma jäetud. Esimesel võimalusel helistasin Sotsiaalkindlustusametisse ja sealt vastati, et vanemahüvitise ja ka lasterahade maksmine mulle on peatatud, kuna kolisin koos lastega Soome, mismõttes nagu, et kedagi ei huvitagi see, kuidas me hakkama saame, kui minu sisetulek täiesti 0 on? Ma olin niiiii tige ja õnnetu, et nutsin ja vihastasin vaheldumisi ja siis vahepeal mõlemat korraga. Ma ei osanud oma pettumust ja frustratsooni kuidagi väljendada, sest selle inimese nägu täis sõimata, kes seal infos mu kõnele vastas, polnud ka nagu väga mõtet. Õnneks suutis mu kullakallis ema mind maha rahustada ja uuris ise ka natuke, et mis nüüd täpsemalt tegema peab ja suhtles ka mu tööandjaga, et nad saadaksid sots.ametisse tõendi selle kohta, et mul on kehtiv töösuhe Eestis. Aga seda, et ma peaksin kirjutama avalduse selle kohta, et soovin saada lisahüvitist ehk siis seda, mis on minu emapalga ja siinsete tugede vahe, ei maininud mulle mitte keegi, mitte kordagi, mitte üheski varasemas kirjas.

Kohe kui Andro koju tuli, jätsime Liisud Mari hoida ja kimasime Kelasse, ma olin endiselt nii tige, et ma juba mõtlesin omaette, kuidas Soome keeles öelda, mida ma kogu sellest asjast arvan. Kuna mu soomekeelne sõnavara just väga lai ei ole, ei suutnud ma siiski midagi eriti head välja mõelda ja pidin piirduma oma mõtetes kirumisega. Kohale jõudes vedas meil niipalju, et enne meid polnud mitte kedagi ootamas, need, kes siin elavad, teavad, milline harukordne juhus see on, sest tavaliselt on järjekorrad pikad ja juhtub ka seda, et peab paar tundi seal veetma. Kui nägin, kes meiega tegelema hakkab, tahtsin ma minna ja uue numbri võtta, et kellegi teise juurde saada, sest sama inimene ei osanud suvel MITTE ÜHELEGI, meie küsimusele vastata ja siis tekkis mul tahtmine küsida, et miks ta seal töötab kui ta mitte millestki, mitte midagi ei tea, aga õnneks seekord oli ta oma suhtumist muutnud ja võibolla natuke muutis seda ka see, et ma seal nutma purskasin. Kui me oma mure ära rääkisime, muutus tema olek väga meeldivaks ja saime peaaegu kõigile oma küsimustele vastused, ta ise soovitas meile, milliseid hüvitisi taotlema peaksime ja lubas meie asju natuke kiirendada, see tekitas vähemalt natukenegi tunnet, et kuskil siiski veel hoolitakse ka. Nüüd peame siis ootama ja lootma, et meie asjadega väga kaua ei lähe, aga kuna Eesti ja Soome vastavad asutused peavad omavahel saatma päringuid, andmeid vahetama ja otsused tegema, võib see mitu nädalat aega võtta. Niiet saame mittevabatahtlikult proovida kohe päris päris tõelist säästurežiimil elamist.

Kas teate seda tunnet, et te nagu ei tähendakski oma kodumaale enam mitte midagi, sest laste ravikindlustus lõpetatakse ära enne kui siinne kehtima on hakanud, rahad võetakse ära ilma uurimata, kas siit meile ka midagi makstakse ja selleks, et neid asju korda ajada, pead ise teadma täpselt kuhu ja mida ja kui kiiresti sa esitama pead?! Kuigi püütakse jätta mulje, et Kela ja Eesti sots.amet suhtlevad omavahel tihedalt ja edastavad kõik vajalikud andmed, ei tee nad seda tegelikult, no Kela saadab kõik vajalikud andmed aga Eesti poolt venitatakse asjadega nii pikalt kui võimalik. Jääb tunne, et kui Eestist ära tuled, lõpetatakse kõik asjad nii lihtsalt ühe nupuvajutusega aga kui tagasi lähed ja kõiki rahasid jms uuesti taotlema hakkad, on selleks vaja läbida taaskord selline teekond, mis ajab vihast siniseks ja siis jooksedki higimull otsaees. Näiteks ei olnud Eesti sots.amet edastanud Kelale ka seda teadet, et mulle lõpetati emapalga maksimine ja kui me ütlesime, et raha enam ei kantud ja helistades saingi vastuseks, et enam ei saagi midagi, tegi Kela ametnik suured silmad, et kuidas see võimalik on, et nendele selle kohta mitte mingid teadet ei edastatud. Nii lihtne on ju jätta inimesed kõigist hüvedest ilma ja siis laiutada käsi - aga meil pole enam kohustust midagi maksta.

Mida me kõigest sellest õppisime? Seda, et sa pead ise olema suuremat sorti aktivist ja kõige kohta uurima, küsima ja kui vaja siis oma küsimusi mitmeid kordi kordama selleks, et vastuseid saada aga kõige parem oleks ise olla kõikide vajaminevate alade spetsialist, sest siis oskaks ja teaks kõik asjad kohe ja õigesti korda ajada. Niiet, kes te plaanite kolida teise riiki, uurige ikka väga täpselt järgi KÕIK nüansid, kõikides teid puudutavates teemades, et mitte sattuda olukorda nagu meil seekord juhtus ja kui te pole just keegi Eestile äärmiselt vajalik ja oluline isik, arvestage ka sellega, et võib jääda tunne nagu teie kodumaa ei hooligi teist enam, sest te ju läksite minema, paremat elu otsima või hoopiski tegite sellise otsuse, et pere saaks koos olla ja lapsed kasvada koos mõlema vanemaga aga ega see polegi siis enam oluline, oluline on see, et te läksite minema.