Tormise öö juhtumised...

Selle postituse jaoks polegi vist õiget algust... Ma juba pikemat aega alustan ja mõtlen ja siis kustutan ja alustan uuesti. Eilne juhtum on mul endiselt veel selgelt silme ees ja ka öö möödus enamalt jaolt sellele mõeldes.

Alustan siis pärs algusest, veetsime nv Jõgeval ja kuna hr Sõber käis õhtul veel Tartus mängimas, jäi meie Tallinnasse sõit väga hilja peale. Nagu enamus eestlased kindlasti juba teavad, olid eilsed teeolud mitte just kõige paremad. Kuna me sõidame Jõgevale alati mööda Piibe mnt, valisime selle tee ka seekord. Olime just Järva-Jaanist läbi sõitnud ja Tallinna poole keeranud kui ma märkasin, et tee ääres on mingi suur tume asi maas. Kui sellest mööda sõitsime nägin, et tegu on inimesega ja ütlesin seda ka kohe Androle, kes siis kohe pikalt tagurdas kuni õigesse kohta tagasi jõudsime. Olin kindel, et mõni joodik on sinna kokku kukkunud ja enam jalgu alla ei saa aga minu ehmatus oli suur, ei mitte suur, vaid lausa meeletu kui nägin, et tegu on noore tüdrukuga. Kohe valisin Andro telefonis 112 ja Andro läks välja asja uurima. Ta püüdis seda tüdrukut teadvusele tuua, kuid ta ei reageerinud mitte millelegi, kuna mina olin autos siis nägin seda kõike pealt ilma, et oleks saanud Androlt kohe küsida kuidas olukord on. Mind valdas kergelt öeldes paanika, sest mulle tundus, et temaga on kohe väga väga halvad lood.

Ühel hetkel ta siiski reageeris ja mingi kummaline rahulolu valdas mind hetkeks, no lihtsalt see teadmine, et ta süda endiselt lööb ja ta on võimeline veel välismaailmale reageerima. Edasi istus see tüdruk seal lumisel teepervel ja mulle tundus, et ta nuttis ja ei saanud vist hästi aru, mis toimub, Andro püüdis temaga rääkida ja samal ajal oli telefoniteel endiselt ühenduses ka kiirabiga. Ühel hetkel haaras Andro selle tüdruku sülle ja tõstis autosse sooja, ise aga jäi õue külmetama ja kiirabi ootama. Senikaua kuni Andro õues seda aina tõusvat tormi trotsides sooja saamiseks ringi jalutas, püüdsin mina selle noore tüdrukuga rääkida.

Ta ei osanud öelda oma nime ega seda, kus ta elab. Ta nuttis lohutamatult ja sain teada, et ta ema on alkohoolik, isa on surnud ja tal pole kedagi, kes temast hooliks ja tema eest hoolitseks. Ta rääkis mulle, kuidas teda koolis kiusatakse ja koeraks noritakse, kuidas talle sisendatakse, et ta on kole ja ta elul pole mõtet. See lõikas südamest läbi, sest ma tean ka ise, mida tähendab koolikiusamine ja seda mitmeid-mitmeid aastaid järjest, nii füüsiline kui vaimne, ma tean mida see võib teha enesehinnaguga ja kuidas see muudab suhtumist iseendasse ja ellu. Ma püüdsin teda lohutada ja veenda, et need inimesed, kes temaga nii käituvad, on tegelikult ise rumalad ning nad ei mõista, millist kahju tekitavad nende sõnad.

Seal tee ääres lamas ta sellepärast, et endalt elu võtta, ta ei tahtnud enam elada, sest ta tundis ennast üksi ja koledana. Ta korrutas mulle mitu korda, et ta ei taha enam elada, et miks me ei lasknud tal seal lihtsalt surra. Ausalt öeldes pole ma kunagi nii lähedalt näinud sellist olukorda ja ma ei teadnud kuidas ja mida oleks kõige õigem öelda. Ma tundsin abitust ja samas nii tohutult suurt soovi seda tüdrukut aidata, et ta suudaks näha elu uuesti ilusamates värvides. Ma rääkisin talle kuidas ka mind kooliajal kiusati ja ikka palju, ma rääkisin talle, et mu enesehinnang oli madalam kui muru ikka üsna pikka aega, kuid ma sain sellest üle ning nüüd on mul ülivõrdes parim mees ja võrratud lapsed, kes on andnud mu elule uue mõtte, uue ja ilusama mõtte. Ma püüdsin teda veenda, et tal on veel palju ees, mille nimel elada.

Ühel hetkel hakkas mul Androst kahju ja ma loovutasin talle enda koha ning ennast pressisin talle sülle, sest õues tõusis tuul iga hetkega ning mu süda ei lubanud tal seal sedasi edasi külmetada. Siis püüdsime juba koos sellesse tüdrukusse positiivsust süstida, ka Andro rääkis, et tal on kindlasti veel palju ees ja mõlemal tekkis hetkeks täielik nagu halvatus kui ta hakkas rääkima, et tahab lihtsalt surra ja ta ei taha koju minna. Seda oli nii kohutavalt valus kuulata, sest nii kaugele jõudmiseks on pidanud ta elus juhtuma ikka väga palju väga ebameeldivaid asju.

Kas te olete kunagi näinud tõsiselt alajahtunud inimest? Mina varem ei olnud. Tal olid krambid ja ta ei suutnud ennast iseseisvalt liigutadagi, seda oli õudne pealt vaadata. Ma lausa lugesin minuteid, et millal see kiirabi ükskord kohale jõuab ja ta saab lõpuks proffesionaalset abi, see aeg tundus igavikuna. Ja kui me poleks autoga seal olnud, oleks ta pidanud veel 45minutit seal õues tuule käes külmetama. Saate aru- 45 pikka minutit. Minge sellise ilmaga õue ilma õigete õueriieteta ja proovige istuda 45 minutit ühe koha peal (lume peal), ma usun, et te olete lõpuks juba üsna kanged külmast ja nüüd kujutage ette, et te olete enne seda umbes 2 tundi maganud kuskil lume peal, seljas vaid teksad ja mitte väga soe jakk. Ei tundu ahvatlev ega ju?!

Lõpuks saabus see hetk kui kohale jõudis kiirabi, nad tõstsid ta autosse ja kui me rääkisime, mida ta oli meile seal varem korrutanud, jäi mul selline paha tunne hinge, sest see arst ütles kuidagi nii ükskõikse ja natuke isegi üleoleva tooniga, et jajah, Nagu ta tahaks sellele tüdrukule kõrvakiilu anda ja veel tänitada, et kuule katsu nüüd ennast kokku võtta ei hakkama saada. Selline suhtumine aga ei tee head, pigem muudab olukorra veelgi hullemaks, sest taaskord saab ta kinnitust, et teiste meelest ei saa ta millegagi hakkama.

Terve tee sealt edasi ja ka terve öö mõtlesin ma, et mis temast küll saab. Meie olime seal sel korral, kuid mis juhtub homme-ülehomme, mis saab nädala või paari pärast? Kas ka siis leidub selliseid inimesi, kes märkavad? Kas need inimesed märkavad õigel ajal? Kas ta saab kunagi tagasi eneseusu ja selle teadmise, et ta pole tegelikult kole, et tegelikult on inimesi, kes hoolivad, et tal on veel palju ilusaid hetki ees, mille nimel elada? Ma ei saanud terve öö magada, sest tuhat mõtet oli peas. Ma isegi mõtlesin, et uurin kuhu haiglasse ta viidi ja palun, et nad tema eest hästi hoolitseksid, et nad ei saadaks teda lihtsalt niisama koju vaid saadaksid ta ravile kuhugi, kus korrastatakse tema nägemus iseendast ja teistest. Ma siiani mõtlen ta peale ja sellele kui õudne tunne võib olla see kui sul pole kodu, kuhu sind oodatakse ja kuhu sa tahad minna. Minul aitaski seda jubedat aega üle elada minu pere ja need üksikud sõbrad, kes ei hoolinud sellest, mida teised minust arvavad. Nad olid olemas minu jaoks alati, ükskõik kui madalana ma ise ennast tundsin.

Mul on meeletult vedanud, et minu kõrval on mees, kelle süda on suurem kui ma seda varem arvatagi oskasin. Tänu tutvustele sain ma teada, kes see tüdruk on ja Andro pakkus, et ta võib iga kell meie poole pöörduda kui ta rääkida soovib. Saate aru, seda ütles mees, kes seda tüdrukut isegi ei tunne, ta lihtsalt päästis ta külmumisest ja ta soovib talle tuge pakkuda ka edaspidi. Mul on ausalt öeldes ikka väga uhke tunne, sest ma nägin, et Andro oli nõus tegema peaaegu mida iganes selle tüdruku nimel, et ta tunneks end taas väärtuslikuna, et ta tunneks, et ta pole üksi, et maailmas tõesti leidub ka neid, kes tahavad aidata.

Ma tahan kõigile praegustele ja ka tulevastele lapsevanematele südamele panna, et rääkige oma lastega kiusamisest. Rääkige kui palju valu võib see teisele inimesele põhjustada. Kõik lapsed ei olegi ühesugused, kõik ei ole ühtemoodi ilusad, kõigil ei ole raha, et osta firmariideid ja uhkeid asju, kõigile ei pea meeldima samasugused asjad. Mõni laps on natuke pontsakam ja mõni väga peenike. Kõik see on aga normaalne ja see ei tohiks olla põhjus, et kedagi alavääristada. Ma usun, et mitte keegi meist ei taha elada teadmisega, et meie armas laps on põhjustanud kellelegi ni kohutavat valu, et ta mõtleb enesetapule või veelgi hullem- teeb seda. Mõelge, mis tunne oleks teil kui teie laps tuleb koolist koju nuttes, et kõik narrivad ja kiusavad ja ta ei taha enam kooli minna. See ju murraks teie südame, kas pole? Meie räägime oma Liisudega piisavalt tihti, et mitte kunagi ei tohi teiste kohta halvasti öelda, isegi siis kui ta riided on mustad või ta haiseb. Lapsed ei ole süüdi selles kui vanemad peavad alkoholi tähtsamaks kõigest muust või kui neile ei lähe korda see, milliste riietega laps koolis või lasteaias käib. Lapsed ei ole süüdi selles kui vanematel pole raha, et osta neile viimase moe mänguasju ja muid vidinaid. Lapsed on lapsed ja seda püüame õpetada ka meie lastele, et nemad oleksid sallivad, sest vaimset ja füüsilist vägivalda on maailmas juba niigi palju ja vähemalt lapsed võiksid sellest pääseda.