Meie kohtumise lugu

Rääkisin eile Kertu-Kaisaga ja jutuks tuli minu ja Andro tutvumise lugu, kuna ma tean paljusid, kes ei usu internetitutvustesse siis palun väga, siin on tõestus, et ka sellisel moel alguse saanud tuvustest võib midagi väga ilusat ja püsivat areneda :) Meie lugu on üsna pikk ja sellesse mahub nii lapselikku rõõmu ja naeru, hellust ja hoolitsust kui ka pisaraid ja igatsust, hingevalu ja tohutut kurbust

Mäletan seda päeva veel väga selgelt, ma olin eelmisel õhtul/samal hommikul lõpetanud pika suhte, sest tundsin, et meil polnud teineteisele enam midagi pakkuda ja see suhe ei viinud meid enam kuhugi. Ma olin meestes nii pettunud, et ma ei tahtnud mitte ühtegi neist näha. Hommikul käisin jooksmas, et mõtteid korrastada ja natukenegi positiivset energiat saada ja kuna mul oli öö suhteliselt magamata ja polnud juba 24h midagi söönud, tegin endale vist natuke liiga, sest kui koduukseni tagasi jõudsin, ei suutnud isegi trepist üles minna, vaid sõna otseses mõttes ronisin neljakäpukil. Pesus käidud ja kui suutsin paar ampsu süüa ka, istusin arvutis ja jutustasin Eliisega kui äkitselt potsatas mu Orkuti (jahh, Orkut oli siis veel päris popp koht :))) postkasti kiri, mingilt täiesti võõralt noormehelt "Kas kohvile lähme?" Ma lugesin seda mitu korda ja vaatasin tema profiili ja siis vaikselt hakkas meenuma... Seal Orkutis oli selline vahva koht, kuhu sai kirjutada iseloomustusi ja ükskord Karini profiili vaadates, märkasin, et keegi on talle sinna sõbrapäeva soovid kirjutanud ja mul tekkis kohe huvi, et kes see lollakas on. Ja seal Orkutis oli veel see tore asi ka, et sa nägid, kes sinu profiili mingi aja jooksul vaatamas olid käinud ja juu see "lollakas", kes iseloomustuseks sõbrapäeva soovid kirjutas, nägi siis, et ma teda piilumas olin käinud. Kuna ma sel hetkel lausa vihkasin meessugu, ei tahtnud ma kohe vastu kirjutada aga lõpuks said uudishimu ja kerge ärevus minust siiski võitu ja vastasin talle minu mäletamist mööda midagi sellist, et "kuhu?!" Vastus tuli kiiresti "Kuhu sa minna soovid?" Kuna mu tuju oli alla nulli, vastasin, et "maailma lõppu" ja sellest arenes välja üsna pikk vestlus, mis jätkus juba MSNis. Leppisime kokku, et me kohtume pühapäeval kui ta Soomest Eestisse jõuab ja kui omavaheline klapp olemas on, siis lähme koos tema venna juurde grillima. Terve ülejäänud nv saatsime me teineteisele kümneid sõnumeid ja kuigi me polnud veel kordagi reaalselt kohtunud, tundsime mõlemad, et meie vahel oli mingi säde :)

Oiiii kuidas ma pabistasin kui meie kohtumispaiga poole läksin, käed värisesid ja higistasid, ei osanud enam normaalselt kõndidagi aga õnneks hajusid need hirmud kui esimene kallistus tehtud oli ja kuna tundus, et meil kummagil polnud plaanigi mingi vale läbi põgeneda, kutsus Andro mind oma venna juurde sauna ja grillima. Väike hirm oli ikka aga kuna ma õnneks olen üsna seltskondlik ja võõras seltskonnas ennast väga ebamugavalt ei tunne, sujus õhtu hästi ja tundsin, et kõik oli täpselt nii kui pidi. Kuna meil oli koos hea, veetsimegi kõik Andro Eestis oldud päevad ühiselt ja tegime kõike koos, kohtusin siis esimest korda ta vanematega ja nautisime koosolemist. Vahepeal tundsin, ennast nagu väike laps jälle, sest meil sai koos nii palju nalja, sära oli silmis ja kohati käitusimegi nagu väikesed lapsed aga kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis seda teeme me aegajalt siiani, sest see on nii värskendav ja toob meie suhtesse palju naeru.

Nende 5 koosveedetud päeva jooksul sai mulle nii mõnigi asi selgeks- Andro on just täpselt selline mees, keda tahan oma tulevaste laste isaks, temaga koos tundsin ennast hästi, turvaliselt ja õnnelikuna, mulle meeldis tema elurõõm ja armastus spordi vastu, mulle meeldis kuidas ta mind hoidis ja hoolitses aga kõik tema lähedased kinnitasid mulle, et meie suhtest ei saa asja ja eks ma natuke kartsin, et nende jutul on tõepõhi all, sest nemad tundsid teda ju palju paremini kui mina. Sisimas ma aga lootsin, et nad eksivad ja lubasin endale, et tõestan neile vastupidist.

Kui Andro reede hommikul vara lennujaama läks, oli mu hinges nii suur tühjus, et ma ei osanud mitte kuidagi olla, pisarad muudkui voolasid mööda mu põski ja kui Andro ütles, et ärgu ma teda ootama jäägu, sest ta ei tea isegi, mida tahab, tundsin kuidas kõik minu sees kokku varises... kõik oli ju nii hästi olnud, need päevad olid imelised ja ma ei tahtnud uskuda, et see kõik tõesti läbi on, sest selliseid tundeid polnud minus veel mitte keegi varem tekitanud. Samal päeval kui Andro Šveitsi lendas, tuli mu armas Eliise mulle külla ja enamuse ajast pidi ta mu pisaraid pühkima ja Andro sõnumeid enne mind lugema, sest ma kartsin... ma isegi ei tea, mida ma täpset kartsin, kuid kuidagi kindlam tunne oli, kui Eliise neid sõnumeid enne mind luges ja kinnitas, et pole hullu midagi. Kuna igatsus oli meeletu ja pisaraid jagus igasse päeva, otsustasin paari kuu pärast Androle Šveitsi külla minna ja minu suureks rõõmuks, ei olnud tal selle vastu midagi.

Kui olin Šveitsi sõidu piletid ära ostnud, hõljusin ma nagu pilvedes ja nii Heikko, Kai, Eliise kui ka Eneli said osa minu rõõmust, sest naeratus ei kadunud mu näolt :) Ootasin seda reisi nagu väike laps jõuluvana. Šveitsi jõudes oli vastuvõtt väga armas ja soe aga kahjuks oli see vaid algus... juba esimesel päeval valasin ma seal pisaraid ja saatsin Kaile sõnumeid, kuidas tahan tagasi koju ja Andro ikka täielik jobu on. Õnneks oli selle 2 nädala sees ka rõõmsaid ja ilusaid hetki, kuid kuna Andro oli sel hetkel väga suur egoist ja endast ikka väga heal arvamusel, tuli meil igapäevaselt ütlemisi ette. Kuna me sel hetkel olime rohkem nagu vägaväga head sõbrad, oli tal seal tekkinud juba šveitslasest sõbranna, kes saatis pidevalt ÖÖSITI Androle sõnumeid ja mu naiselik vaist ütles, et ta püüdis mind armukadedaks teha ja Androga tülli keerata, eks tal natuke see õnnestus ka, kuid ma püüdsin end mitte lasta sellest häirida. Kui ma praegu nendele kahele nädalale tagasi mõtlen, tekitab see minus mingi eriliselt mõnusa tunde, sest seal olin ma see mina, kes ma tegelikult olen, suu oli (peaaegu) alati naerul, ma püüdsin võtta sellest reisist viimast ja nautisin igat meeldivalt koosveedetud hetke. Käisin koos Andro ja Argoga sealses spordiklubis, tihtipeale 2x päevas, kui Androl viitsimist oli, käisime matkamas, peale mänge käisime kohalikus Vanilla ööklubis tantsimas ja ilma pingutamata püüdsin Androle näidata seda kõige tõelisemat mind. Meil õnnestus ühel korral, peale kõige suuremat tüli, rääkida omavahel ka südamest südamesse ja sel hetkel läksid meelest pisarad ja pettumus, kuid kahjuks suutis ta seda viimasel päeval siiski muuta ja kui ma koju tagasi lendasin, mõtlesin endamisi, et olgu siis seal omette oma sõbrannaga, ma ei viitsi enam pingutada, mõttetu raisata oma aega inimese peale, kes minu väärtust hinnata ei oska.

Tagasi Eestis ma oli mul üsna lihtne olla tema suhtes ükskõikne ja mul õnnestus see päris hästi, sest kui ma paar päeva polnud ühtegi sõnumit saatnud, hakkas ta ise muretsema, kas midagi on pahasti ja tunnistas, et tuba oli nii tühi kui ma ära läksin. Minu hinge tegid need sõnad muidugi rõõmsaks, kuid ega seda rõõmu kauaks ei jagunud ja selle kogemuse põhjal võin öelda, et mehed on tihtipeale mitu korda tujukamad kui naised ja otsustusvõimetud on nad ka. Võttis aega, mis ta võttis, kuid ühel pimedal õhtul teatas Andro mulle MSNis, et ta on palju mõelnud ja jõudnud otsusele, et tahab mind siiski endale ja palus oma eelneva väga nõmeda käitumise pärast korduvalt andeks. Minus tärkas võidurõõm- sain taaskord, mis ma tahtsin ja olin endaga ikka väga rahul. Alates sellest päevast ootasime me jõule, et jälle kohtuda ja seekord siis juba nagu päriselt :) Kõik need jõulupuhkuse 2 nädalat möödusid meil ninapidi koos olles ja meile kohaselt oli taaskord palju naeru, rõõmu, lapsikusi ja armsaid hetki, millele mõtlemine siiani naeratuse näole toob.

Meie suhe ei alanud armastusest esimesest silmapilgust, ei olnud mingit traditsioonilist kohtamaskäimist ja lillede toomist, oli küll palju väga positiivseid hetki, kuid oli ka halvemaid aegu, eks neid raskeid ja väga väga raskeid aegu on olnud ka hiljem, kuid kui ma praegu vaatan oma kallist meheraasu, kes mu kõrval magab, olen südamest õnnelik, et ta mu teele sattus ja õigel hetkel mõistuse pähe võttis :) Suur aitähh Karinile, et sul oli selline "lollakas" Sõber, kes iseloomustuse asemel Sulle ilusat sõbrapäeva soovis :)

Kas see tunne kunagi kaob?

Ma ei ole siiani saanud üle sellest tühjast tundest, mis tekkis siis kui Lenna minu juurest peale sündi ära viidi ja ma teda järgmisel päeval alguses vaadatagi ei suutnud, sest pisarad voolasid ja süda tahtis suurest valust, murest ja hirmust lõhkeda. Ma mäletan siiani seda kripeldavat ja tühja tunnet kui palatisse läksin ja ümberringi beebide nuttu kuulsin aga enda väikest imet ei tohtinud isegi katsuda mitte. Seda tunnet saavad mõista vaid need, kes ise sama asja läbi elanud on. Ma arvan, et võibolla oleks siis ka natuke teisiti olnud kui näiteks oleksin mitmikuid oodanud ja saanud terve raseduse vaimselt ennast ette valmistada selleks, et nad võivad vajada intesiivravi kohe peale sündi, kuigi ega selliseks asjaks ei saagi ju kunagi päris valmis olla, aga kui see tuleb täiesti ootamatult on sellega ikka meeletult raske leppida.

Natuke rohkem kui kuu pärast möödub kõigest sellest juba aasta, kuid tunne on, nagu see oleks olnud alles eile. Kõik need tunded ja emotsioonid on nii selgelt meeles. See hetk kui ma sain ta oma kõhule ja nägin KUI pisike ta on, seda imelist tunnet ei ole võimalik sõnadesse panna, kuidas ta mul kaisus vaikselt uudistas... ja kuidas ta siis ära viidi. Ma ei suuda siiani kõigele sellele ilma pisarateta mõelda, sest see teeb endiselt haiget. Isegi kui ma olin olnud terve öö Androga kahekesi ei tahtnud ma uskuda seda, et Lennaga võiks midagi väga halvasti olla, ma kinnitasin endale, et kõik on hästi ja juba väga varsti on ta jälle meiega, kuid juba arsti nägu nähes, minu usk rauges ja hinge puges meeletu hirm, valu ja süütunne. Peale seda kui ma kuulsin arsti suust sõnu, et meie väikese ime seisund on raske ja tal on kaasasündinud kopsupõletik, ei suutnud mu mõistus enam mitte ühtegi järgnevat lauset registreerida. Meeles on vaid üksikud sõnad nagu- antibiootikumid, Cpap ravi, palavik, sepsis ja rahustid aga kõik muu lendas minust mööda, sest ma kartsin, ma kartsin, et kõik ei saagi korda ja kui ma seda päris meie enda väikest inimest nii abitult seal kõigi nende aparaatide külge aheldatuna nägin, ei suutnud ma ennast vaos hoida ja nutsin endal peaaegu, et hinge seest välja. Ma soovisin tema asemel seal olla, ma tahtsin ta sealt endale kaissu haarata ja enam mitte kunagi temast lahti lasta. See oli tohutu piin, näha teda seal sellises seisukorras. Õed ja arst püüdsid küll minuga rääkida, kuid ma ei suutnud mitte ühtegi sõna kuulata.

Mäletan nii selgelt selle ämmaemanda pilku, kui me läksime Lennat vaatama ja kui pärast oma palatisse tagasi läksime, sest tema ju teadis enne kui mina teada sain. Ta tõi mulle rahustit ja lohutas mind, kuid sel hetkel ei suutnud mind mitte miski ega mitte keegi lohutada. Ma ei tahtnud kedagi näha ega kellegagi rääkida, ma ainult nutsin ja süüdistasin ennast selles, et Lenna nii haige oli. Kõik oli täiesti pahupidi keeratud ja ma ei suutnud sellega mitte kuidagi leppida. See ei saanud lihtsalt tõsi olla, sest selliseid asju ei juhtu ju meiega, selliseid abituid võõraid pisikesi beebisid vaatan vaid pildilt aga see ei saa olla päriselt, et nüüd on meie enda beebi sellises olukorras. See ei jõudnud mulle kohale ja ma ei tahtnud seda ühtaegu nii rõõmsat kui ka meie jaoks tohutult rasket uudist väga paljudega jagadagi. Ma tahtsin pugeda kuskile kaugesse pimedasse nurka ja seal omaette silmad peast nutta. Ma ei julgenud õdede käest alguses küsidagi, millal ma ta enda juurde saan, sest ma kartsin seda vastust kuulda. Ma püüdsin Lenna juures käies olla tugev ja anda talle paranemiseks positiivset energiat ja enamasti see mul isegi õnnestus, kuid liftiga üles sõites ja käsi pestes, voolasid pea igal korral suured pisarad mööda mu põski alla, sest nii kohutavalt raske oli olla tugev kui ma tegelikult oleksin tahtnud lihtsalt kokku variseda.

Kõige raskemad hetked olid need esimesed, kui saime teada diagnoosi ja kui Lennat esimest korda kuvöösis nägime, kuid uus emotsionaalne pauk tuli siis kui otsustasime, et Androl on kõige õigem minna Soome tagasi ja mina pidin jääma üksi. See tunne ja teadmine, et keegi ei kallista ja ei hoia mind kui enam kuidagi ei jaksa, tegi hingele veel rohkem haiget. Ma kartsin neid esimesi üksi Lenna juurde minemise kordi, sest alguses tema seisund ei paranenud, vaid halvenes ja alati käis südamest värin läbi kui intensiivi ukselt tema väikest pesa nägin. Ma ei oleks selle kõigega nii hästi toime tulnud kui seal ei töötaks nii võrratuid õdesid nagu Aet ja Aire. Nad on imelised inimesed ja meil mõlemal Lennaga vedas, et just nemad hoidsid meie väikest silmatera. Nende positiivsed sõnad ja soe ning südamlik suhtumine, tegid selle raske aja minu jaoks natukene kergemaks. Ma sain nende käest küsida kõike, mis puudutas Lenna hetkeolukorda, tema paranemise protsessi ja neid imepisikesi, kuid siiski positiivseid paranemise märke, just nemad julgustasid ja toetasid mind kui mul tekkis hirm ja ma ennast nii üksi tundsin. Me viisime neile pärast lilli ja komme ja pildid ja kaardi aga ikka ma tunnen, et seda kõike pole veel piisavalt, sest see, mida nad meie jaoks tegid, on hindamatu väärtusega, tänu neile suudan ma sellest raskest ajast isegi positiivseid asju meenutada, kõigi nende pisarate, hirmu ja süütunde vahele mahtus ka killukesi päikest ja seda kõike tänu nendele suurte südametega naistele. Loomulikult oli mul palju tuge ka Androst, emast, tädist ja kõigist teistest sõpradest ja sugulastest, kes meile kaasa elasid ja meie pärast muretsesid, kuid see oli siiski natuke teistmoodi. Tänu nendele õdedele ei tundnud ma end seal haiglas nii üksi ja tundsin, et on veel keegi, kes tõesti hoolib. Aire, kellega koos tundsin ennast alati nii ütlemata hästi, uuris pärast seda, kui Lenna juba enda juurde sain, meie osakonnast Lenna tervise kohta, seda kuuldes läks mul südame alt nii soojaks, sest tema hool, tähelepanu ja armastus nende pisikeste beebide ja oma töö vastu on lihtsalt imetlusväärne.

Kuigi Lennaga on kõik lausa suurepärases korras, ta areneb samas tempos kui seda tegi Laura, ta pakub meile igapäevaselt nii palju rõõmu ja nalja, tema emotsioonid ja uued avastused on nii armsad. Mõnikord ajab see mind öösel tigedaks aga tegelikult on nii armas kuidas ta öösiti ei ole nõus Andro kaisus uuesti magama jääma, vaid poeb minu kaissu, paneb pea mulle rinnale ja siis magab hetkega. Need hetked on hindamatud ja pakuvad nii palju soojust ja armastust aga millegipärast ei ole need hetked suutnud ära võtta seda tühja tunnet, mille jätsid need 6 päeva kui ma ei saanud teda sülle võtta ja 8 päeva kui ta oli minust eemal. Algus oli minu jaoks ikka väga raske ja ma ausalt öeldes imestan, et ma kõige sellega toime tulin ja ega seegi asja kergemaks ei teinud, et pidin väga palju üksi olema ka siis kui juba koju saime. Ma ei saa keerata aega tagasi, et muuta juhtunut, kuid ma saan anda endast parima, et olevikus ja tulevikus tunneks Lenna, et ma olen alati tema kõrval, alati olemas kui ta tahab kaissu pugeda ja et minu armastus tema vastu on piiritu ja tingimusteta.

Ma ei kirjutanud seda postitust selleks, et teis kurbust tekitada või, et teil silmad märjaks saada, ma tegin seda, sest ma tahan saada lahti sellest tühjast tundest enda hinges ja mõtlesin, et ehk aitab seda tunnet ravida see kui ma seda teiega jagan ja ehk on kellegil head nõu anda, kes on ise sarnase olukorra pidanud läbi elama. See on tunne, mille olemust ja tõelist valu mõistad alles siis kui seda ise koged.

Kahekesi olemise tähtsus peale Liisude sündi.

Kõik lapsevanemad teavad, kui oluline on kahekesi veedetud aeg eriti pärast lapse/laste sündi, sest ema ja isa on jätkuvalt ka mees ja naine, kes vajavad teineteise tähelepanu ja lähedust. See on minu meelest täiesti tõsi, et lapsed panevad suhte tõsiselt proovile. Meie suhte kohta ma ei oska küll öelda, kuidas oli elu enne lapsi, sest kui me koos hakkasime elama, oli Laura minu kõhtu omale juba pesa teinud ja seal mitu kuud sees elanud aga parem on suhe kindlasti, sest Liisud on meile palju õpetanud ja ma ei kujuta elu ilma nendeta ettegi, kuid eks nad on pannud suhte ikka proovile ka, sest me alles õppisime teineteist tundma Androga kui meie ellu sündis Laura, kes keeras senise elu täiesti peapeale. Me ei tundnud teineteise kiikse ja ei teadnud kõiki eelistusi ja soove ja eks see oli ka üks põhjus, mis vahepeal meie suhtes väga palju pingeid tekitas, kuid me saime nendest pigetest koos üle ja nüüd on suhe parem kui varem. Kui beebi sünnib on tema A&O, kõik käib tema järgi- söögiajad, uneajad ja ärkvelolekuajad võtavad esialgu kogu noore ema aja ja tavaliselt on mees see, kes mõneks ajaks täiesti tahaplaanile jääb, sest see väike ime on kõige olulisem, tema soovid ja tahtmised saavad rahuldatud enne kõiki muid asju. Ühel hetkel tekib rutiin ja kui sellest aegajalt välja ei murta, võib see mehe ja naise suhtele väga laastavalt mõjuda ja sellepärast ongi vaja mõnikord võtta aega, et tuletada meelde, et isegi peale lapsevanemateks saamist ollakse endiselt ka mees ja naine, kes varasemalt teineteisel liblikad kõhus lendama panid.

Esimestel kuudel pärast mõlema Liisu sündi ei tulnud mul mõttessegi, et ma jätaksin beebi vanaema juurde ja läheksime Androga kahekesi kuskile, sest lihtsalt ei raatsinud. Lauraga oli see esimese lapse vaimustus ja Lennaga oli hoopis omaette jutt, sest ma ootasin need 8 igavikuna kestnud päeva, et saaksin ta enda juurde ja kui siis lõpuks sain, ei raatsinud teda küll kellelegi hoida jätta ja ega ma poleks seda aega suutnud nagunii nautida ka. Suvel saatsin küll vanaema Liisudega vana-vanade juurde vahel, et saaksin kodus rahulikult koristada aga siis teadsin, et saan kohe tormata ka kui vajadus tekib. Peale Laura sündi läksime me päris esimest korda kahekesi välja kui Laura oli 5 kuune, käisime Joeli sünnipäeval ja kuna see toimus Prive's, hakkas see öösel. Nagu ikka tunnevad lapsed selliseid asju ette ja kui ta tavaliselt magas ilusti siis sel õhtul ärkas ta vahetult enne seda kui me minema hakkasime ja ta ei rahunenud mitte kellegi teise süles peale minu. Rahustasin ta maha ja sain uuesti magama, hiilisime välja ja enne kui me Sakust välja jõudsime sõita, tahtsin ma juba tagasi Laura juurde. Ma mõtlesin terve peo ainult Laura peale ja sellele, kuidas neil seal läheb, kas ta ikka magab ilusti, kas tal äkki on emmeigatsus, äkki läheb tal kõht tühjaks jne jne. Ja mina, kui suuuur tantsulõvi, ei tahtnud sel õhtul mitte ühtegi tantsu teha, sest tahtsin ainult tagasi Laura juurde, võtta ta endale kaissu ja lubada, et ma ei lähe enam mitte-mitte kunagi ilma temata kuskile. Kokku olimegi peol vist kõigest 2 tundi, sest ma lihtsalt ei tundnud sellest rõõmu ja igatsus oli liiiga suur :)

Esimest korda olime terve öö Laura juurest ära siis, kui ta oli 11 kuune ja me Lätis mänge käisime vaatamas koos Slava ja Kadiga. See ööseks jäämine polnud üldse mitte minu algatusel ja esialgsete plaanide kohaselt pidime me siiski ööseks koju tagasi minema aga kuna enamus soovis ööbima jääda ja me polnud oma autoga, pidin ma leppima teiste otsusega. Oleksin ju võinud rõõmustada, et saame Androga natuke omaette olemise aega aga mina... ma hakkasin nii nutma, et kõik ülejäänud vaatasid mind nagu natuke napakat. Lõpuks siiski leppisin selle mõttega ja siis tundsin juba rõõmu sellest, et saime rahulikult terve öö magada ja hommikul rahulikult ärgata :) Tegelikult oli see vahelduseks päris mõnus aga algus oli raske. Peale seda korda hakkasin ma tõsiselt nautima neid kordi, kui saime olla Androga kahekesi ja mul on niii hea meel, et mu ema elas meile siis nii lähedal ja oli peaaegu alati nõus Laura enda juurde võtma kui tahtsime kuskile minna :) Lenna on ka mõned korrad olnud vanaemade, sugulaste ja sõbrannade hoida, et saaksime käia kahekesi poes või kinos ja oskan seda aega nüüd palju enam hinnata kui siis kui Laura sama vana oli.

See kahekesi olemise aeg on ikka väga oluline tegelikult ja kuna meil Androga enne Liisusid seda aega polnud, siis tunnen nüüd veel eriti vajadust selle järele. See aeg ei peagi olema terve öö või nädalavahetus ja me ei pea tegema alati midagi erilist, mõnikord on mõnus kasvõi kahekesi poodi minna või jalutama, sest kahekesi olles saame rääkida asjadest, mis lastega koos olles, kas meelest lähevad või milleks lihtsalt aega pole. Õhtuti kui Liisud magavad, oleme mõlemad päevast nii väsinud, et ega eriti ei jaksagi enam tähtsatel teemadel rääkida ja mõnikord ei jaksa üldse rääkida siis enam. Kahekesi olemist on meil vaja selleks, et säiliks omavaheline suhtlus ja säde ei kustuks, sest kui tekib rutiin ja enam mitte ühtegi tegevust ilma lasteta pole, unustatakse tihtipeale ka see, miks kunagi üldse koos elama/olema hakati ja see võib tekitada suhtes palju pingeid ja ebameeldivusi.

Eile saime tänu Marile käia kahekesi poes, jõusaalis ja ujumas ja see oli ikka niii ütlemata mõnus. Sellised hetked värskendavad suhet ja tuletavad meelde seda, miks ta mulle meeldima hakkas. Seda aega ei peagi olema iga nädal aga paar korda kuus on minu meelest hädasti vaja, et mitte kaotada iseennast ja oma suhet. Kahekesi olemise aeg on sama oluline kui omaette olemise aeg ja selleks tuleb lihtsalt aega võtta, kui on soov suhet hoida ja veelgi tugevamaks muuta. Olen nüüd saanud tõestust sellele, et ühte inimesse on tõesti võimalik üha uuesti ja uuesti armuda ja seda suuresti tänu sellele, et me oleme teadlikult võtnud aega, et mitte unustada teineteist ja ma usun, et see tõestab, et olen lõpuks leidnud enda kõrvale selle õige inimese, kellega koos kasvatada meie imearmsad lapsi ja kellega koos nautida elu :)

Koos on lõbusam

Jätkan veel trenni teemadel :) Eestis ma enamasti käisin üksi trennis aga oleksin tahtnud endale ühte mõnusat trennikaaslast, kellega jagada häid toitumisnippe ja eriti tõhusaid ja lemmikuid harjutusi ja kes oleks olnud see motivaator, et ennast ikka trenni kohale vedada kui juhtus olema täielik eiviitsipäev. Siin, Soomes, polnud mul isegi mitte mõtet soovida kedagi sellist, sest meil lihtsalt polnud siin lähedal kedagi, kes tahaks samapalju ja samasugust trenni teha nagu mina. AGA siis kolis siia Mari, kellega koos käime nüüd SATSis ja meie trennid on lõbusad aga harjutusi teeme ikka nii, et hambad ristis ja järgmisel päeval naerda ei saa ja voodist püsti ajamiseks oleks vaja neid haiglates olevaid abivahendeid voodite kohal. Ja kui ma varasemalt võisin väga lihtsatel põhjustel jätta trenni minemata siis nüüd enam nii ei tee, sest no kuidas ma ütlen Marile, et kuule ma täna lähen poodi trenni asemel või et ma pesen kodus põrandaid ja jätan seekord trenni vahele? Ma ausalt öeldes ootan neid trenne nüüd isegi veeeel rohkem kui varem, sest saame ühendada meeldiva kasulikuga- naistejutud+nalja nabani ja loomulikult trenn ise.

Eilne trenni minek jääb mul vist küll kauaks meelde. BP hakkas alles kell 20 ja enne seda oli meil Androga vaja üks shopingutuur teha, sest sünnipäevad on tulemas ja ei tahaks kingitusi viimasele minutile jätta seekord. Kuna aega ju nagu oli siis me väga ei kiirustanud ja no sellest lausest:" Ma arvan, et siitkaudu peaks kaaa sinna saama!" hakkab mul juba villand saama, sest 9'l juhul 10'st viib see lause selleni, et me eksleme kuskil üsna tundmatus kohas ja lõpuks lähme ikka mööda vana tuttavat rada, mis meid siis lõpuks kohale viib. Ühesõnaga ei kuulunud eilne selle 1 hulka kümnest kui me jõuamegi seda siitkaudu-peaks-ka-saama teed mööda õigesse kohta ja kui me kell 19.30 koju jõudsime oli mul juba oi-oi kui kiire, sest lubasin Mari ka enne trenni peale võtta, krabasin toast oma trennikoti ja tormasin autosse, ise teepeal mõtlesin, et mis valemiga me sinna õigeks ajaks kohale peaksime jõudma, poole tee peal tuli mulle aga hiiilgav mõte, helistasin Marile ja palusin, et ta endale juba trenniriided kodus selga paneks ja tema juurde jõudes istus Mari rooli ja mina tegin sõidu ajal kõrvalistmel kiir-riietevahetuse, õnneks sellel kellaajal väga suurt liiklust polnud ja ühelegi meesterahvale silmailu vist ei pakkunud aga igatahes sain riided vahetatud ja autost tormasime peaaegu otse saali. Taaskord oli meil nalja nabani :)))

Trennihoolikust laiskloomaks ja tagasi trennihoolikuks

Olen seda juba ka varem maininud, et meie pere on spordiga väga lähedalt seotud, mina armastan kõige rohkem tantsimist aga väga kaugele maha ei jää ka jõusaal ja mõnusat fiilingut andvad rühmatrennid ja no Andro, tema absoluutne lemmik on saalihoki, mida talle meeldib mängida, vaadata, trenne anda ja vilistada, ühesõnaga KÕIK, mis on seotud saalihokiga.

Kui Laura oli aastane hakkasin ma Spartas trennis käima ja see muutus lausa mu teiseks koduks, sest ma käisin seal igaäevaselt ja mõnikord juhtus ka seda, et tegin seal 2x päevas trenni, energiat oli palju, tuju oli hea ja enesetunne suurepärane. Nii mõnedki nüüd arvavad, et olin ikka täitsa hull peast, või ma eksin?! Aga need, kes ise trennis käinud pole või on lihtsalt trennivihkajad, ilmselgelt ei tea seda trennijärgset tunnet, eriti veel peale väga rasket trenni. Esiteks olin ma siis alati enda üle uhke, et jälle sain hakkama ja ei viilinud ja no muidugi need õnnehormoonid ja energia, mis peale sellist pingutust kehas möllab, võrrrrrratu tunne lihtsalt :)

Plaanisin tegelikult ka Lenna ootuse ajal trenne jätkata, nii oma tantsutrenne kui ka jõusaalitrenne, kuid kahjuks lõhkus Andro Soome tulek kõik need plaanid, sest peale pikka tööpäeva pidin sõitma Sakku, et Laura lasteaiast ära tuua siis tahtis ta alati süüa ja lõpuks oli kell juba 19-20 ja no sellisel kellaajal ei hakka ma ju ometigi last kuskile spordiklubisse enam tassima ja ega mul endalgi väga suuri energiaülejääke sel ajal polnud, sest see üksi toimetamine oli paras energiaröövel. Õhtuti püüdsime vähemalt käia jalutamas ja talvel kelgutamas ja kui ma koduseks jäin siis veetsin ikka igapäevaselt paar tundi värskes õhus ja käisin rasedatele mõeldud vesivõimlemises, mis oli nii mõnus, et tahaksin seda teha ka tulevikus kolmandat beebit oodates :) Õnneks kaalu siiski üleliia juurde ei tulnud ja kuna üksi kahe lapsega toimetamine ja kodu korrashoidmine on ka paraja trenni eest siis sain oma raseduskilodest ka üsna kiirelt lahti :)

Ma andsin aasta alguses endale lubaduse, et võtan ennast ikka korralikult käsile ja enam ühestki trennist ei viili, sest suvi juba peaaegu paistab aga vorm on endiselt peaaegu olematu, mingit supervormi ma selleks suveks ei oota aga no natukene võiks ju ikka parem välja näha :) Eile õhtul oli mul plaanis 2 trenni aga päeval oli enesetunne kahtlane ja olin juba trenne tühistamas, kui mõtlesin, et ootan õhtu ära ja vaatan siis, mis tunne on, plaanisin ka, et jään koju ja koristan ja naudin omaette olemist, sest mul just väga tihti seda võimalust ei teki ja kuna Andro tahtis minna mängu vaatama, saime kokkuleppele, et ta võtab Liisud endaga kaasa. Kuna mind hakkasid süümepiinad kimbutama otsustasin siiski trenni minna ja lootsin, et seal läheb enesetunne paremaks ja ka tuju tõuseb.

Eestis elades, käisin ma Sparta absi trennis ja enamasti peale seda veel BodyPumpis, mõtlesin eile, et jätkan siin ka seda sama vana harjumust ja siinne ABSolution on ikka mitu korda aktiivsem ja higistamaajavam kui seda oli Eesti oma. 30 minutit ilma ühegi puhkepausita ja selliseid harjutusi, mida mina isiklikult varem teinud ei olnud, igatahes olin ma näost punane ja higi voolas ojadena, mis tegelikult oligi minu eesmärk, sest mulle ei meeldi trennid, peale mida mul tekib küsimus, kas ma üldse peaksin dušši alla minema, sest mitte ühtegi higipiiska mu kehal pole. Eilsele trenniõhtule pani mõnusa punkti BodyPump, mis on mu ammune lemmik ja ei pidanud ka sel korral pettuma :) Igatahes hakkan vaikselt oma trennihooliku staatust tagasi saama ja tänu sellele on tuju parem, enesetunne parem ja magan ka nagu beebi kui välja arvata Lenna öised söögipeatused.

Kõigile teile, kes te otsite vabandusi, miks mitte trenni minna (pole lapsi kuskile jätta, ei viitsi, kodus vaja koristada, vaja süüa teha, pole õigeid riided, pole aega jne jne) võtke ennast kokku ja ärge otsige vabandusi vaid leidke põhjuseid, miks minna, sest trenn parandab nii emotsionaalset kui ka füüsilist tervist ja uskuge mind, peale trenni ei teki teil küll tahtmist mingit jama endale sisse süüa ;) Ja kui näete ja tunnete positiivseid muutusi oma kehas, tahate te aina rohkem ja rohkem, sest see tõstab enesekindlust ja kindlasti ka austust oma keha suhtes ja te võite üllatuda milleks kõigeks teie armas keha suuteline on :)

Toitumisharjumustest

Lapsed ja söömine on vist küll lapsevanematel üks mitte kunagi lõppev teema, sest nad kas söövad liiga palju, liiga vähe, liiga tihti, liiga harva, valesid asju, on väga valivad või kui on vedanud siis söövad kõike.

Lauraga on meil väga vedanud, sest ta on algusest peale kõike söönud ja mõnikord tekib tunne, et ta sööb meid vaeseks, sest ta ise väidab iga 5-10min tagant, et tal on kõht nii hirmus tühi :))) Me oleme Androga väga õnnelikud selle üle, et Laurale maitseb väga tervislik toit ja ma tahaksin uskuda, et see mingil määral ka tänu sellele, et olen talle algusest peale pakkunud palju puuvilju, köögivilju ja marju. Lemmikjoogid on tal vesi ja keefir ja mahla joob ka hea meelega aga näiteks limonaadi ei joo ta siiani, kui ta väiksem oli siis kulus meil keefirit tihtipeale pakk päevas ja praegugi joob ta seda igapäevaselt. Külmutatud ja värsked marjad on ta lemmikud ja ta eelistab neid iga kell kommidele, eriti meeldivad astelpajud, vaarikad ja maasikad, neid võiks ta süüa lausa kilode viisi. Köögiviljadest sööb ta ka kõike ja seda nii toorelt kui keedetult/grillitult/ahjus küpsetatult. Ühesõnaga sööb ta kõike :) Nagu kõikidele lastele, meeldib ka talle magus, kommid, šokolaadid, küpsised jne aga ta teab, et ei saa endal magusast kõhtu punni süüa ja ta on mulle ise ka öelnud, et lapsed tohivad 1x päevas magusat süüa ja tema suust olen kuulnud ka lauset, et ta on täna juba piisavalt magusat saanud :D

Kui Laura hakkas lisatoitu saama, siis tegin kõik püreed talle ise ja poe omasid kasutasin väga harva, katsetasin palju erinevate koosluste ja maitsetega ja mõned asjad maitsesid talle paremini kui teised. Kui ma varasemalt väga palju tähelepanu ei pööranud sellele kui palju kahjulikke ained mingites toitudes on, siis pärast Laura 6 kuuseks saamist, muutus mu mõttemaailm täielikult, näiteks ei ostnud me Androga ikka vägaväga pikalt ühtegi sinki ega vorsti ammugi mitte, sest me lihtsalt ei suutnud leida sellist, kus ei oleks olnud sees seda kurikuulsat E621'te. Mäletan siiani väga hästi selle noore müüja nägu Rocca Prismas, kes seal singi-vorsti letis töötas, kui me tal kõik singid üle palusime vaadata, et kas leidub äkki mõni illma selle jamata ka ja oh imede imet, üks leiduski :))) Me vahetasime välja valge suhkru, tavalised jahud, valged makaronid jne. Tänu Laurale on meie toitumisharjumused väga palju muutunud ja seda ikka paremuse suunas, rämpstoitu sööme ikka väga-väga harva, nii umbes 1-2x kahe kuu jooksul ja ma isiklikult arvan, et see ei tee ka midagi halba, sest me ei toitu sellest igapäevaselt.

Kuna Laura kommi ja šokolaadi hakkas saama alles umbes 2 aastaselt, ei teadnud ta seda meie käest varem küsidagi ja isegi peale seda, kui talle esimest korda šokolaadi (70% tumedat:)) andsin, küsis ta poes ikka, et tema  tahab kodujuustu ja kohupiima :) Šokolaadi sai ta siis 1tk päevas ja komme me koju üldse ei ostnud ja kui meile komme kingituseks toodi siis tihtipeale läksid need lihtsalt halvaks ja pidime need minema viskama. Kodujuustu, kohupiima ja isetehtud smuutisid sööb/joob ta väga hea isuga ja neid ei ole meil ka kahju talle anda. Võileiva peale küsib ta ikka salatilehte, juustu ja kurki ja kuna me siin pole veel leidnud võimalust osta seda õiget maasinki, ei leidugi meie külmkapis hetkel muud lihalist kui kana ja hakkliha, sest ma tahan oma lastele ja loomulikult ka endale pakkuda võimalikult puhast ja tervislikku toitu. Vahepealadeks eelistab terve meie pere porgandeid, õunu, banaane, smuutit ja kamapalle, minu suurteks nõrkusteks on (tume)šokolaad ja jäätis, kui neid meil kodus leidub, siis on mul ikka väga raske ennast tagasi hoida aga õnneks olen ma väga suur puuviljasöödik niiet püüan end talitseda ja magusa asemel hoopis õuna ja porgandit närida. 

Lenna saab ka üldiselt kodukootud toite, kuid neid nö magusaid püreesid ma ostan tihtipeale ka poest, sest siis saab ta rohkem erinevaid maitseid proovida ja loodetavasti sööb ka ühel hetkel kõike nagu Lauragi. Praegu pole ma peale kartuli veel avastanud ühtegi asja, mida Lenna ei tahaks, no muidugi pole ma talle veel kõike pakkunud ka aga need, mida ta proovinud on, on hästi maitsenud. Mingeid erilisi ekstreemsusi ma talle andnud ei ole ja hetkel saab veel eraldi toitu, sest mina isiklikult tunnen, et natuke aega on sellega, et ta sama sööks mida meie aga ma ei mõista hukka ka neid, kes teisiti teevad, sest igaühel on omad harjumused ja tõekspidamised. Mina lihtsalt tahan Lennat vaikselt harjutada meie toiduga ja kuna tal endiselt veel ainult 2 hammast on, pean ta toidu talle jätkuvalt peaaegu püreeks tegema, et ta suuri tükke endale kurku ei tõmbaks. Porgandit, kaalikat, bataati ja õuna närib ta ka niisama ja vahepeal kamapalle aga kõikide nende asjade söömisega on juhtunud ka seda, et peame ta pea alaspidi keerama ja natuke raputama, et ta jälle hingata saaks, niiet ma natuke veel ootan selle "päristoidu" andmisega ja tundub, et Lennal ka pole püree vastu midagi, sest ta sööb seda hea meelega ja nõuab juurdegi :)

Söögitegemine on meie peres üldiselt minu ülesanne, sest Andro seda ise (veel :D) ei fänna aga mulle õnneks meeldib väga. Kokaraamatud on ühed mu lemmikud kirjandusteosed ja kui võimalus tekib, tahan minna toitumisspetsialisti koolitusele, et saaksin veel rohkem infot kuidas ja mida oma perele süüa pakkuda, et see võimalikult tervislik oleks ja sisaldaks kõiki eluks vajalikke vitamiine ja kõiki muid vajalikke asju :) Ja see on see asi, mis mind väga huvitab, sest nagu ma juba eespool mainisin, muutus minu mõttemaailma seoses söögiga väga palju peale seda, kui Laura sai piisvalt vanaks, et lisatoiduga alustada ja nüüd tahan ma toitumise kohta veel rohkem teadmisi saada. Mulle meeldib proovida uusi asju ja samas täiendada ka vanu lemmikuid, näiteks minu lapsepõlve lemmikud- "karvased" makaronid, mida me vanaema-vanaisa juures sõime õunamoosiga, on saanud hoopis uue maitse peale seda, kui lisasin neile riivitud parmesani ja see söök kuulub ka Laura lemmikute hulka, üks viimase aja lemmikavastusi on hakkliha-köögiviljahautis, mis meie meelest on lihtsalt supppppperhea ja hommikud algavad meie peres ikka pudruga, mida Laura ise hommikuti küsib, mitte mingeid krõbuskeid ja helbeid vaid tema tahab putru vaarikamoosiga ja kui me Androga tuttavaks saime, ei olnud ta nõus ühtegi ampsu putru sööma aga tänaseks sööb ta seda sama hea meelega kui mina Liisudega ja keedab seda ise ka väga hästi :) Meie suured lemmikud on ka kõikvõimalikud värsked salatid, kus on palju igasuguseid seemneid ja pähkleid lisaks tavapärastele erinevatele rohelistele köögiviljadele ja traditsioonilistele kurgile ja tomatile ja salateid meelib Androle ka teha, mis mulle väga hästi sobib.

Ma ise arvan, et üldiselt on meie toitumisharjumused täitsa tervislikud aga kindlasti on veel nii mõndagi, mida muutma peaksime vähemalt saia söömisest oleme loobunud ja kooke-torte sööme ka väga harva, kindlasti võiksime süüa rohkem kala ja veeeeel rohkem rohelist aga olen õnnelik, et kogu meie pere tahab süüa tervislikult ja me ei pea sellel teemal vaidlema ja tülitsema.

Minu, kui noore ema, parimad ja lemmikumad nõuandjad :)

Kui ma Laurat ootasin, siis oli mul alguses üsna palju rasedusega probleeme, veetsin 4 nädalat kodus säästurežiimil ja peale seda 5 päeva haiglas toidumürgitusega ja siis veel mõned ebamugavused. Nagu enamus teisedki noored tulevased emad, otsisin ka mina oma muredele ja küsimustele vastuseid internetist ja sel ajal avastasin ma perekool.ee lehe, kus nüüd tagantjärgi mõeldes, olid ikka kohutavalt õelad, isekad ja ebameeldivad inimesed koos, kuna seal sai kommenteerida ja oma arvamust avaldada täiesti anonüümselt, kasutasid väga paljud seda äärmiselt ebameeldivalt ära ja tekitasid nii minus kui kindlasti ka paljudes teistes naistes, hirmu, paanikat, kurbust ja ebakindlust. Kui lugesin määrimise kohta raseduse alguses siis ainsad vastused olid stiilis, et mida sa üldse enam loodad, mine haiglasse puhastusele ja et minul katkes rasedus nii mitu korda jne jne. Kuna Laura oli meil esimene ja ühelgi mu lähedasel sõbrannal siis veel lapsi polnud, hakkasin ma loomulikult üle mõtlema ja tekitasin endale asjatuid muremõtteid ja paanikat. Tegelikult oli asi vaid munasarjades olevates tsüstides ja hiljem verevalumis, mis oli emakas aga oii kui palju oli nutuseid päevi ja öid ja mõttetut muretsemist. Kahjuks ma sel ajal teisi foorumeid ei teadnud ja kuna olin oma sõpruskonnas esimene ja ainus siis polnud ka kedagi, kelle käest nõu küsida. Nii ma siis lõpuks loobusin seal käimisest, sest sain aru, et sealt ma mingeid asjalikke ja normaalseid vastuseid ei saa.
Pärast Laura sündi oli mul imetamisega suuri raskusi ja kuna ma ei osanud ka kuhugi mujale pöörduda siis esialgu pidin leppima taas perekooli foorumiga ja imekombel sain sealt sel korral isegi asjalikke nõuandeid, mis reaalselt toimisid ka.

Õnneks on mul ema, kelle poole olen ikka väga paljude muredega pöördunud ja meie perearst Mai, kellele võin iga kell helistada, isegi nädalavahetusel ja meie armas tädi Tiiu, kes kunagi ravis mind ja nüüd teeb sama ka meie armsate Liisudega. Üks, kelle käest raseduse alguses ja peale sünnitust paljude asjade kohta uurisin, oli Diana, mäletan, et ma päris raseduse alguses küsisin ta käest, kas terve raseduse aja on kõhus selline naljakas tunne :D

Ma arvan, et enamus noored emad vajavad suhtlust teiste omasugustega, kellega jagada oma rõõme ja muresid, kelle käest nõu küsida ja kellega lihtsalt niisama maailma asjadest rääkida. Kui Laura oli umbes 2 kuune, käisin ma Liisuga jalutamas, kes rääkis mulle Pereklubist ja siinkohal suur suur tänu Sulle Liisu, sest peale seda muutus mu elu kohe hoopis põnevamaks ja lõbusamaks. Meil oli nii supperlahe Septembrinupsude grupp, kõik mured ja probleemid said tänu nendele lahenduse või läks lihtsalt kergemaks peale jagamist ja no rõõmud olid ka kohe palju suuremad kui sain neid meie lahedate naiskadega jagada. Me käisime nendega koos beebikinos ja kokkutulekutel ja ma tundsin, et tegelikult on elu ikka ilus ja seda eriti veel koos lapsega.

Kui me hakkasime Lennat planeerima, olin ma pereklubiga juba väga tuttav ja see, kuidas sealses triibupüüdjate teemas üksteise rõõmsatele ja kuradele hetkedele kaasa elatakse, tekitas alati nii mõnusa tunde ja natuke oli isegi kahju, et ma kauemaks ei saanud sinna "korrusele" pidama jääda :)
Vahva on see, et seal on eraldi ka koos ootamise teemad ja seda kuude kaupa, alustasin aprillikatega ja mõnus oli seal teiste tulevaste emmedega rõõmustada esimeste liigutuste üle ja kurta kui ebamugav on ikka suure kõhuga magada ja kui palju peab öösel metsapeatusi tegema :)))) Ma ei taha nüüd mitte kedagi solvata ja ei taha, et keegi end ebameeldivalt puudutatuna tunneks, sest ühegi seltskonna ja grupi vastu pole mul mitte kunagi midagi halba olnud ja ilma teieta oleks ootusaeg ikka hirmus igav ja üksildane olnud :) Aga nagu me kõik teame, nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid eelistusi ja soove ja mulle meeldib, kui elu käib ja on seltskond, kus kõik on aktiivsed, vb mina lihtsalt ei sobinud sellesse gruppi, kuid mulle tundus, et seal olid kõik kuidagi rohkem omaette :) Juba raseduse lõpupoole piilusin ma ka märtsikate teemasse ja no see elu, mis seal käis oli ikka hoooopis teine asi :) Nad said kokku, käisid söömas, pildistamas ja kui õigesti mäletan siis vist kinos ka :) Nad jutustasid niiii palju, et kui ma mõnikord näiteks paar päeva neid piilumas ei käinud siis olid nad lausa mitukümmend lk täis jutustanud :) Natuke salajas lootsin, et äkki Lenna sünnib märtsi lõpus, et saaksin ka nende suppervahva ja aktiivse seltskonnaga liituda :) Ja nagu me kõik teame, siis Lenna austas emme salasoove ;)

Tänu armsale Anne-Marile sain ma käia hambaarstil kuni tema uksetaga Lennat hoidis ja samal ajal oma Ergot vankris kussutas, tema hoidis mu Liisusid kui ma pidin minema uh soojendusse ja mängis Lauraga kuni käisin imetamisnõustajate juures. Pätudega koos oleme käinud loomaaias, söömas, beebikinos, suuuurel kokkutulekul ja natuke väiksematel ka :) Ja meil on plaanis veel oioiii kui palju üritusi, mida ma juba pikisilmi ootan :) Meil on tekkinud oma väike seltskond emmesid, kellega me räägime ABSALUUTSELT kõigest ja arutame kõiki asju, ilma piinlikkust tundmata ja hukka mõistmata :) Ma usun, et nende naistega suhtleme me edasi ka siis kui meie pätud on juba täitsa suured inimesed, sest mul on hea meel öelda, et ilma nendeta ei kujuta ma oma elu enam ettegi :) See kuidas elatakse kõigi muredele ja rõõmudele kaasa, on nii südansoojendav ja armas, tekitab mõnusa tunde, et ma ei ole üksi :)

Lisaks eelpool mainitud foorumitele on olemas ka meeletutes kogustes raseduse ja beebiteemalist kirjandust, mida vähese määral ka meie kodus leidub ja mida olen vajadusel ikka sirvinud ka, raseduse ajal oli seda aega muidugi rohkem ja nii põnev oli lugeda ja pilte vaadata, et milline mu väike kõhuelanik parajasti välja näeb ja mis organid, tal just käesoleval nädalal arenevad. Ka peale sünnitust oli raamatutest ja ajakirjadest kasu, kuid vaid siis kui seal oli võimalikult lühidalt, asjalikult ja lihtsalt seletatud murede olemust, põhjuseid ja lahendusi, sest nagu ma juba enne mainisin ei olnud mul peale sünnitust aega ega energiat, et väga pikki selgitusi ja lahendusi lugeda. Mulle väga meeldib raamat Rasedus, sest seal on peaaegu kõigile mu küsimustele vastused olemas ja seda väga lühidalt. Kindlasti on neid väga häid raamatuid veel, kuid meie kodus on just see raseduse raamat kõige enam kasutust leidnud. Lisaks meeldivad mulle Pere&Kodu ajakirjad ja nende eriväljaanded, mäletan kuidas ma Laurat imetades esimestel päevadel suurest valust ja läbikukkumisetundest lohutamatult nutsin ja sel hetkel sain justnimelt Beebi ajakirjast väga palju tuge ja lohutust.

Igal noorel emal on oma eelistused ja nõudmised, kuid just nendelt inimestelt ja nendest kohtadest, olen mina saanud kõige enam tuge ja nõuandeid ja ma olen ikka ääretult õnnelik, et on üldse olemas sellised kohad, kus ma saan rääkida lõputult oma armsatest lastest ja nende tegemisestest, ilma, et see kedagi ära tüütaks ja tänu sellele suudan ma oma teiste sõpradega suhelda ka muudel teemadel, sest oma beebivaimustust saan rahuldada omasuguste seas :)

Maailma parim issi

Mitmetel meie sõpradel/tuttavatel on kodus rollid jaotunud nii, et naised on need, kes tegelevad põhiliselt lastega ja mehed siis natuke mängivad nendega ja kui väga vaja siis mõnikord ka hoiavad aga mitte just väga hea meelega (lapsi siis :)) Tihtipeale tekib meil Androga küsimus, et kas need naised on saanud lapsed vaid iseendale või pole nende meestele võimalustki antud, et lastega lähemalt tuttavaks saada ja nendega tegeleda?!

Meie peres õnneks sellist muret ei ole, sest Andro on mõlema Liisuga juba nende sünnist saadik võimalikult lähedane olnud ja mind nende eest hoolitsemisel palju aidanud ja toetanud. Lennaga sai ta alguses küll olude sunnil vähem tegeleda, kuid kui ta kodus oli, siis tegeles enamasti just tema mõlemaga. Kui Laura sündis siis võttis sünnitusest taastumine mul ikka üsna pikalt aega ja kuna isegi püsti seismine oli raske, tegeles Andro kodus kõigega ise- ta tegeles Lauraga, tegi süüa, koristas, abistas mind, käis poes ja apteegis. Õnneks oli siis olemas see 2 nädalane isapuhkus ja kui see läbi sai, pidi Andro mulle õpetama isegi seda, kuidas lapsel mähkut vahetada ja peput pesta, sest ma ei olnud seda selle aja jooksul veel kordagi ise teinud. Andro tegi Lauraga kõike- vannitas, puhastas naba ja silmi, pani riidesse ja aitas krooksud välja, kussutas magama ja võimles.

Öösiti tõstis ta Laura mulle kaissu sööma ja kui vaja siis pärast kussutas magama, mäletan siiani kuidas ta teises toas püüdis röökivat beebit rahustada, talle mingit omaloomingu-unelaulu lauldes, mis minu täiesti hulluks ajas :D Aga ma ei hakanud ka midagi ütlema, sest ta ise, täitsa vabatahtlikult tegi seda ja pealgi oli mul alati hirm, et äkki kohe-kohe jääb Laura magama ja mina siis oma virisemisega ajan ta uuesti üles. Eks mõnikord oli Andro ikka väga-väga väsinud ka ja siis toimetasin öösiti ise aga kui mul teda vaja oli siis ärkas ta ikkagi üles. Samamoodi on praegu Lennaga, öösiti tegeleb enamasti Andro temaga, no süüa annan endiselt mina aga Andro ärkab ja tõstab ta mulle kaissu ja pärast voodisse tagasi ja kui vaja siis hoiab käest kinni kuni Lenna uuesti magama jääb. Õhututi magama paneb ka Andro tavaliselt mõlemad Liisud (Seda teeb ta ka praegu, Lauraga koos lugesid/vaatasid raamatut ja nüüd on järg Lenna käes, kes on veendunud, et issi tahab iga õhtu mängida temaga luti-maast-korjamise-mängu- Lenna viskab luti põrandale, vaatab sellele järgi ja nõuab väga häälekalt, et issi selle talle uuesti suhu paneks, mille järel kordub taas sama stsenaarium. Ja voodis on ta nagu vedruga, enne kui Andro talle teki peale jõuab panna, seisab ta juba püsti ja särab vastu meile sealt.). Ka Liisude vannitamine/pesemine on enamasti Andro ülesanne ja nagu aru olen saanud siis on neil ka vannitoas palju nalja ja naeru :)

Laurat vedas Andro trennidesse ja mängudele kaasa juba üsna varakult ja praegugi võtab mõlemaid endaga kaasa kui vähegi võimalik. Nii olen ma saanud aega nii iseendale kui ka natuke kahekesi olemise aega Lennaga. Kui ma olen väsinud, laseb Andro mul puhata ja tegeleb meie armsate Liisudega ise, mõnikord läheb lausa õue nendega, et ma magada saaksin. Kui Andro vahepeal Eestis mängimas käib siis enamasti võtab Laura sinna kaasa, et mul kodus natuke lihtsam oleks.

Keelamine ja piiride seadmine on ka meie mõlema ülesanne ja võin olla rahulik, sest jagame Androga samasuguseid arusaamu sellest, millised piirid ja reeglid meie peres peavad kehtima, mõnikord kui Andro on tööpäevast väsinud ja ärritub kergemini, võtan ma lastega tegelemise sujuvalt üle ja lasen tal rahuneda ja sama teeb Andro, kui mina olen närvipundar ja väsimusest nähvitsaks muutun. Meil on selles osas minu meelest superhea koostöö ja kuna meie mõlema prioriteetideks on õnnelikud lapsed ja armastav pere, ei teki meil selles osas ka erilisi lahkarvamusi.

Kui me tutvusime, siis rääkis Andro kohe, et talle meeldiks olla lasteaiakasvataja/õpetaja ja kui nägin teda koos tema sõprade lastega, sain kinnitust, et talle tõesti meeldib väga-väga lastega tegeleda. Mina näiteks ei oska/suuda minna lastega nii ühele tasandile kui Andro seda suudab, neil on täitsa omad mängud, jutud ja naljad. Mõlemad Liisud lausa jumaldavad oma aega koos issiga, sest mina ei jaksa nendega nii palju võimelda, neid õhku visata, õues joosta ja põnevaid mänge välja mõelda aga Androle see kõik meeldib ja kohe väga, tema kujutlusvõime ja lapselik vaimustus väikestest asjadest on lausa imetlusväärne ja tihtipeale kui ma vaatan teda meie Liisudega mängimas, tuleb mul rõõmupisar silmanurka ja südames on selline erakordne rahulolu ja õnnetunne, sest tean, et Liisud on ikka ühed ütlemata õnnelikud lapsed, et neil selline issi on.

Tänu sellele, et meie Liisudel on maailma parim issi, saan mina käia trennis ja seda ükskõik, mis ajal, sest Andro ei karda ka nende magamaminekuaega ja tänu sellele, saan lubada endale ka aega koos armsate sõbrannadega ja seda kellaajast olenemata.  Ja mul on ka kindel teadmine, et kui minuga peaks midagi juhtuma, siis Andro saab meie imearmsate murumunadega suurepäraselt hakkama. Olen rahul ja õnnelik, sest ausalt öeldes ei oskaks ma oma lastele parimat issit tahtagi :)