Perevägivallast

Paljud on kindlasti juba lugenud SEDA artiklit perevägivallast. Seda lugedes tekkis hinge mingi vastik ebameeldiv värin. Kuipalju on neid lapsi, kes näevad vägivalda ja seksuaalset ärakasutamist iganädalaselt, igapäevaselt ja kuipalju on neid väikeseid inimesi, kelle peal neid jubedusi korda saadetakse? Neid lapsi, kes elavad pidevas hirmus ja teadmises, et mitte keegi ei saa neid kaitsta ja seda õudust lõpetada. Kui palju on neid lapsi, kellele sisendatakse iga päev kui halvad, tühised, saamatud ja tülikad nad on?

Artiklis on väidetud, et väärkoheldud lapsed hakkavad ka ise samamoodi käituma. Sellele tahaksin natuke vastu vaielda, sest ühe minu väga lähedase sõbra isa oli alkohoolik ning aegajalt peksis tema ema, kuid sellest väikesest poisist on nüüdseks saanud üks tubli mees ja isa, kes ei tõsta oma kätt naise ega laste vastu ja alkoholi tarbib ka täiesti mõõdukalt, pigem vähem isegi. Õnneks on ka erandeid ja kõik selliste haigete perede lapsed ei kasva ise samasugusteks. Hirmutav on, et enamasti need mehed ja naised näivad seltskonnas olevat ideaalne paar, kelle suhe on suurepärane ja kellel on kõige tublimad lapsed. See, mis toimub koduseinte vahel on aga hoopis teine asi ja seda häbenetakse, sellest ei julgeta rääkida isegi kõige lähedasematele inimestele. Ja nii see muudkui kestab ja kestab ja kestab, sest sellest olukorrast ei otsitagi väljapääsu. Naised ja lapsed süüdistavad ennast selles, et mees/isa peksab ja ära kasutab ja nii nad lasevadki sellel õudusel jätkuda. Ma õnneks ei tea, mida see tähendab kui tunned hirmu hetkel, mil kuuled, et mees on koju jõudnud. Kui sa ei tea, millises olekus ja meeleolus Su kallis kaasa täna õhtul on ja kas seekord pääsed kergema "karistusega" või pead taaskord leppima surmaeelse seisundiga.

Need naised, kes seda kannatavad on minu meelest nõrgad, sest nad ei julge astuda välja enda ja laste eest ning kasvõi põgeneda. Kui Sa oled üksi, ilma lasteta, siis vastutadki ainult iseenda eest ja kui lased sel kõige juhtuda, teed halba iseendale. Kui on aga juba laps(ed) siis peaks ennekõike mõtlema laste heaolu ja tuleviku peale. On ju olemas naistele mõeldud varjupaigad, kuhu põgeneda vägivaldse mehe eest. Paljude jaoks on see kindlasti alandav, kõik sõbrad-sugulased saavad ju siis teada, mis meil kodus toimub aga kas teiste arvamus on tõesti olulisem kui su oma laste tervis ja tulevik? See on küll olukord, mis tuleks oma ego alla suruda ja mõelda laste heaolule.

Te võite ju arvata, et olen ikka nõme naine küll, et sedasi mõtlen onju. Kas ma peaksin nendele naistele kaasa tundma? Jah, ma tunnen neile kaasa ja eriti neile, kes ei suuda enda ja oma laste eest seista. Neid naisi tahaks kohe kõvasti raputada ja küsida, et mida sa teed, miks sa oma lapsi ei kaitse????? Need naised ei ole süüdi selles, et neid pekstakse, selles on süüdi mehed, kelle mõttemaailm on täielikult väärastunud. Aga naised on süüdi selles, et nad lasevad kõigel sellel järjepidevalt toimuda, et nad ei tee midagi selleks, et see olukord muutuks. Kõige rohkem kahju on mul sellistes peredes kasvanud lastest, sest nad polegi kunagi näinud, milline on üks normaalne ja terve suhe. Poisid kasvavad üles teadmisega, et kui naine liiga palju vingub siis võib talle virutada ja kui ta mulle vabatahtlikult ennast ei anna siis võtan jõuga. Tüdrukud saavad sellisest kodust kaasa teadmise, et mees on see, kes otsustab, kes kui palju ja mida saab, kui palju tohib naine käia kodust väljas ja kui palju on lubatud suhelda sõbrannadega, nad arvavad, et mees võibki lüüa kui talle ei meeldi see, mida naine ütleb, teeb, seljas kannab või mida õhtusöögiks pakub.

Abitu tunne on, sest meie lapsed on meie tulevik aga nii palju on vanemaid, kes rikuvad ära oma laste ja sellega ka meie ühiskonna tuleviku. Naistel võiks olla rohkem usku iseendasse ja sellesse, et nad saavad palju paremini hakkama ilma vägivaldse meheta. Jah, võibolla tõesti ei saa siis enam elada nii uhkes majas, ei ole uhket autot ja pole enam sellised sõpru (kes tegelikult polegi mingid sõbrad), kuid kas see materiaalne on tõesti olulisem kui sinu ja su laste heaolu? Ma pigem elan vähem uhkes kodus, sõidan vähem uhke autoga ja oman paari tõelist sõpra kui et kannatan ebainimlikku kohtlemist. Ja see, mida arvavad teised sellest, et elasid koos mehega, kes sind ja su lapsi peksis... So what, mida nemad arvavad? Nemad ei ela seda elu ja minu silmis on küll need naised ikka väga tugevad ja tublid, kes suudavad sellest ebanormaalsest elust end lahti kiskuda ja alustada uut elu.

Ma tean, et sellistest probleemidest ei minda teistele vabatahtlikult rääkima, see pole asi, mida igaühega jagada aga ma usun, et kui rääkida inimestega siis leidub ka lahendus. Kui on kasvõi üksainus inimenegi, kes aitab ja toetab on juba palju kindlam tunne see otsus teha ja teha samm ilusama tuleviku nimel. Tuleb ainult suu lahti teha ja abi küsida, ma usun, et paljud sõbrad on nõus aitama näiteks ajutise elukohaga ja kindlasti oma toetuse ja ära kuulamisega.

EDIT: Ma tean kahjuks omast kogemusest kui raske on isegi vägivaldseid suhteid lõpetada- olgu siis vaimne või füüsiline vägivald või mõlemad koos. Naised peaksid rohkem endasse uskuma ja lõpetama need suhted ära enne kui on tehtud nii suur kahju, et pole ei sõpru ega sugulasi, rääkimta enesekindlusest ja eneseusust. Teate ju küll seda, et sellised mehed ei muutu, nad jäävadki peksma ja vaimselt terroriseerima. Kui sellisel asjal on aga lastud kesta juba aastakümneid, on sellest ringist välja saamine peaaegu, et võimatu, sest pole enam jõudu ja usku. Enamasti on selle aja peale kadunud ka kõik sõbrad ja sugulasedki. Mina suutsin end kokku võtta ja selle suhte ära lõpetada, kuid isegi pärast lahkuminekut jätkus see vaimne vägivald veel mitu kuud. Kõige tähtsam ongi kohe alguses iseendale selgeks teha, et sellisest suhtest ei saa mitte kunagi normaalset suhet ja sellises perekonnas ei ole ka lastel hea kasvada. Minu meelest peakski rohkem rääkima sellest, millised on ohumärgid ja milliseks võib selline suhe kujuneda nii naisele endale ja ka lastele, et naised ja nende lähedased osaksid õigel ajal reageerida ja selle terrori lõpetada.

Hirmud ja mõtted raseduse ajal

Ma tean ju küll, et ei tohi igasuguseid hirmujutte lugeda ja liiga tõsiselt võtta aga nooo... Esiteks kardan ma pärast Lenna sündi seda paha-paha bakterit, mis ta nii haigeks tegi. Jaaa, ma saan nüüd sünnituse ajal 2 doosi penitsilliini ja see peaks hoidma beebi nakatumise ära, see eeldab aga seda, et ma olen vähemalt 4h enne presside algust haiglas aga mis siis kui...??? Mis siis kui ma ei jõua õigeks ajaks haiglasse? Mis siis kui need süstid ei aita? Ma ei taha enam mitte-mitte kunagi tunda seda hirmu, muret, abitust ja süütunnet. Eks ma vist käin ja kraabin ITK uksi siis üsna tihti kui peaksid libakad olema, no et olla kindel, et ma jõuan ikka õigeks ajaks kohale. Üsna ükskõik on, mida need arstid seal mõelda võivad, peaasi, et meie beebi terveks jääb. Aga mis saab siis kui ta sünnib liiga vara? Mis siis kui ma ei oska seda oodatagi ja siis lisaks enneaegsusele on ta veel raskelt haige ka?

Väärarengud on kindlasti enamikel rasedatel peast läbi käinud. Meil küll peres ei ole väärarenguid esinenud, vähemalt minu teada mitte ja ka Andro perekond on nendest puutumata, kuid kunagi ei tea ju kes on esimene... Mul on hea meel, et ka kolmas beebi tuleb enne kui saan 30, sest mida vanem oled, seda suuremad on riskid. Või noh, vähemalt seda olen ma kuulnud ja lugenud kõikvõimalikest rasedusaegsetest raamatutest. Niiet mul ei tohiks olla väga suurt põhjust muretsemiseks, kuid teen seda ikkagi. See kolmas beebi sõber on ju nii oodatud ja tahan, et temaga oleks kõik kõige paremas korras. Järgmine nädal saan natuke targemaks juba nende väärarengute osas ja hoian pöidlaid, et kõik oleks just täpselt nii nagu peab.

Siis on  ju veel sünnitraumad, mida ei saa mitte mingitmoodi diagnoosida raseduse ajal. Laural tekkis sünnituse ajal hapinkupuudus ja ta päästis arsti kiire tegutsemine. Ma ei taha mõeldagi, mis oleks võinud juhtuda siis kui arst oleks oma reageerimisega hiljaks jäänud, kui ta oleks tegutsenud liiga aeglaselt. Siinkohal meie pere kõige suuremad tänud sellele võrratule arstile Ailen Alurile, kes meie pisikese ime päästis. Mul on täiesti ükskõik selles, et minu alumine korrus vajas üsna korralikku kokkulappimist, mul on täiesti ükskõik, et ma ei saanud 2ndl korralikult istuda ja käia, mul on ükskõik, et pissil käimine oli täielik põrgupiin, mul on täiesti ükskõik nendest muredest, mis minul pärast olid, tähtis on vaid see, et Laura on terve ja tugev ja ilma ühegi kahjustuseta. Aga on ju küll selliseid juhtumeid, kus kõik ei lähe nii hästi. Ma isegi ei tea, mida teha, et neid olukordi vältida... Ega tegelikult vist ei olegi midagi teha, tuleb usaldada oma sisetunnet ja arsti. Kui tunnen, et midagi on valesti, pean lihtsalt nõudma kontrolli nii kaua kuni seda tehakse, sest see on minu laps ja meie elu.

Ma ei ole kunagi olnud mingi kanaema ja ma ei arva, et rasedus on haigus, kuid ma kardan tassida väga raskeid asju, mõnikord kui tõstan Lennat kiigele või sealt maha ning kõhust käib kerge valu läbi, on jälle paanika. Ma muretsen, et ma pole suutnud süüa nii tervislikku toitu nagu tavaliselt, sest see lihtsalt ei maitsenud vahepeal. Ainus, mida tahtsin olid viinerid ja pitsa ja rullakebabid ja burksid ja sai jms. Ma ei suutnud selle jubeda iivelduse tõttu võtta igapäevaselt vajalikke vitamiine ja nüüd pean siis vist kuni jaanuarini ootama, et saada südamerahu, et see pole meie beebit mõjutanud. Ma ei taha, et minu elustiil ja toitumine kuidagi seda pisikest inimest kahjustaks, sest hetkel sõltub ta sõnaotseses mõttes vaid minust. Ma olen maailmameister ülemõtlemises vist aga no ma tahaksin näha rasedat, kes pole mitte kunagi ühtegi sellist mõtet terve raseduse vältel mõelnud. Loomulikult püüan ma ikka sisendada endale, et kõik on hästi ja kõik läheb hästi aga vahepeal ikka tulevad natuke need muremõtted ka kiusama.

Enne kui sain emaks...

... ma pesin hambaid hommikuti, mitte lõunal.
... ma kammisin juukseid iga päev.
... tegin süüa siis kui tahtsin.
... ei muretsenud nii palju toidu tervislikkuse pärast.
... mu riided olid puhtad, ilma toiduplekkideta, ilma piimaplekkideta, ilma pisikeste mustade käejälgedeta.
... võisin kasvõi terve päeva voodis vedeleda.
... käisin poes just siis kui mina tahtsin ja täpselt nii kaua kui mina seda tahtsin.
... käisin pesemas ilma, et keegi ukse taga kolistaks.
... sain üksi pissida.
... pesin pesu vaid 1x nädalas.
... ei teadnud ma, milline püha asi on laste lõunauni.
... ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last, sest ei raatsinud teda voodisse panna.
... mu põhigarderoob ei koosnenud vaid mugavatest õues mängimise riietest ja ketsidest.
... ei olnud kunagi tundnud nii suurt muret, hirmu ja paanikat kellegi pärast.
... mu kirjandusalased pärlid ei koosnenud põhiliselt lastekirjandusest ja laste pshühholoogiat käsitlevatest teostest.
... polnud mu hajameelsus ja haugimälu omandanud praeguseid mõõtmeid.
... ma ei vaadanud koju mööblit mõttega, kuidas see sobib kokku lastega.
... ei häirinud mind külas käies madalale sätitud iluasjad ja õrnad esemed.
... siis kappe, sahtleid, laudu ja tube polnud vallutanud pliiatsid, mänguasjad, klotsid, plastiliinid ja imelised kunstiteosed.
... polnud auto täis mänguasju, küpsisepuru, küpsiseid, lasteraamatuid ja muid autosõitu talutavamaks tegevaid asju.
... võisin ma nädalavahetuse plaane teha viimasel minutil.
... võisin ma peole minna siis kui selleks tahtmine tekkis.
... jaksasin ma õhtuti vaadata rohkem kui veerand filmi.
... ei murdnud mu südant ühe pisikese inimese lohutamatu nutt.
... ei teadnud ma, mis tunne on arsti juures hoida kinni nutvat last.
... ei tundnud ma rõõmu põnevatest mänguväljakutest.
... ei osanud ma nautida hetki iseendale.
... ei osanud ma tunda nii suurt rõõmu ühest naeratusest, ühest kallistusest, ühest sõnas, ühest musist, uuest hambast või ühest uuest oskusest.
... ei kasutanud ma oma igapäevases kõnes nii palju väljendeid nagu: ei tohi, ei saa, ole ettevatlik, ära mine, ära võta, ära puutu.
... mu sõprusringkond ei koosnenud enamjaolt noortest vanematest.
... ei huvitanud mind teiste emade kogemused.
... ei tundnud nii suurt huvi loodusmeditsiini suhtes.
... ei märganud erinevate kohtade lapse- ja peresõbralikkust.
... ei osanud ma tunda nii suurt rõõmu kahekesi olemise hetkede üle.
... ei olnud ma imetlenud tundide viisi magavat last.
... ei teadnud ma, et kedagi nii pisikest võib armastada nii meeletult palju.

Enne kui sain emaks ei teadnud ma, et emaks olemine võib pakkuda nii suurt rõõmu, piiritut armastust ja iseenda uute külgede avastamist. Armastan emaks olemist koos kõigi nende väljakutsete ja võrratute hetkedega.

Esimene FAF koolituse nädalavahetus

Nagu ma olen juba palju-palju kordi maininud, tegutsen ma selle nimel, et saada toitumisspetsialistiks ja personaaltreeneriks.Sel nädalavahetusel oli siis see kõige esimene samm- FAF Foundation koolitus.Seal mõistsin, et ma mõistan soome keelt paremini kui ma seda enne arvasin ja samas sain aru, et mul on ikka meeeeeletult vaja veel õppida, eriti neid spetsiifilisi sõnu ja väljendeid. Ka mu oma soome keel läheb aina paremaks, ma juba vahepeal mõtlen soome keeles, mis minu meelest on hea märk :) Ma kartsin seda koolitust väga, sest ma ei teadnud, kuidas ja mida seal täpsemalt tegema peab ja kas ma ikka saan nii palju aru nagu vaja ja kuidas teised suhtuvad sellesse, et ma enamuse ajast suhtlen inglise keeles.

Esimene päev tundsin end küll üsna üksikuna just selle keelebarjääri tõtu, kuid teine päev oli hoooooopis teistsugune :) Sain seal tuttavaks mitme väga toreda naisega ja tundsin, et kuulun ka sinna :) Loengud olid üsna rasked, sest esiteks pidin väga pingsalt kuulama, et aru saada kõigest, mida räägiti ja no siis lisaks veel see rasedusaegne väsimus, vahepeal tekkis tahtmine panna pea lauale ja lihtsalt magada, õnneks suutsin siiski ärkvel püsida. Praktiline osa oli päris põnev ja õppisin nii mõnegi uue harjutuse. Lisaks sain tavapäraste harjutuste tegemiseks tõhusaid nippe, mida kindlasti ka proovin :) Kuna olen varasemalt teinud enda meelest päris korralikult trenni, (6-9 trenni nädalas) siis on tekkinud juba suuuur igatsus jõusaali ja mu lemmik rühmatrennide järgi ja sel nädalavahetusel sain taas suhu selle trenni tegemise maitse, mis oli niiiiiii mõnus.

Teisel koolituspäeval oli loeng toitumisest ja seejärel pidime kõik tegema 3 harjutusega treeningkava- 1 harjutus ülakehale, 1 harjutus kõhule/alaseljale ja 1 harjutus alakehale. Loomulikult tegin mina oma harjutused kõik sellised, mida on võimalik teha kogu raseduse vältel ja mis tugevdavad selles olekus neid kõige tähtsamaid lihaseid :) Teiste harjutusi vaadates ja proovides sain nii mõnelgi juhul jagada ka oma kogemusi ja seda kuidas olen ise neid samu harjutusi veel tõhusamaks muutnud. Nii hea tunde andis see kui sain erinevate harjutuste teemal arutleda teistega, keda see teema ka tõsiselt huvitab, leidsin lõpuks endasugused :)

Mida see algkoolitus mulle andis? Esiteks andis juurde teadmisi ja samas tekkis veel suurem huvi ja tahtmine selle kõige kohta rohkem teada saada. Sain juurde ka enesekindlust ja julgust, esialgu tundus natuke ebamugav teha üksi harjutusi inimeste ees, kes on täiesti võõrad ja nad kõik jälgisid vaid mind. Sain supper supper enesetunde ja seda võrratult head enesetunnet on jagunud ka tänasesse päeva. Veel sain kinnitust, et just see ongi minu jaoks see õige ala. Ma oma väga elava kujutlusvõimega juba kujutan ette kuidas ma aitan inimestel saavutada nende unistuste vormi ja toetan, julgustan ning motiveerin neid kogu nende teekonna vältel ja tunnustan kui on tehtud head tööd.

Milline on minu meelest hea personaaltreener? Selline, kes teeb oma tööd südamega ja kes tahab, et tema kliendid pingutaksid ja ei annaks alla. Ma ei saa aru nendest treeneritest (pean silmas just rühmatreeningute treenereid), kes näevad, et inimene teeb harjutust täiesti valesti, kuid ei vaevu minema tema juurde, et näidata õiget tehnikat. Nii palju kui mina tean, võivad vale tehnikaga harjutusi tehes tekkida vigastused ja õiged lihased ei saa sellist koormust nagu peaks. Treener ongi ju selleks, et näidata ette õiged harjutused, motiveerida ja vajadusel anda nõu ning parandada harjutuste tegemise tehnikat. Personaaltreeneri valikul on minu jaoks väga oluline ka see, milline ta ise välja näeb ja siinkohal ei pea silmas, kas ta näeb välja nagu filmistaar vaid see, millises vormis ta ise on. Mina ei suuda võtta tõsiselt treenerit, kes ise on vormist väljas. Kui sa töötad sellisel alal, sa oled läbinud igasuguseid koolitusi ja peaksid teadma kõike õigest trennist ja õigest toitumisest siis miks neid teadmisi enda peal ei kasuta. Kui treener ise on heas vormis tekib minus küll suurem usaldus, sest järelikult ta tõesti teab asjast ja pingutab ka ise trenni tehes.

Mind huvitab väga, ma mõten et kohe VÄGA-VÄGA see, mida teie ootate personaaltreenerilt- millist suhtumist, millist motiveerimist, mille kohta nõuandeid ja milline see treener üldiselt peaks olema?! :)

Kui ei ole kodutunnet ja kutsumata külalised vol2

Me ootasime pikisilmi seda, et saaksime endale normaalse uue korteri. Seda ootasid ka meie sõbrad ja sugulased, sest no võite ise ette kujutada elu 1 toas neljakesi. Lõpuks saime me siis sellise korteri, mida olime tahtnud- 2 korrust ja oma väike hoov ka. Alguses siin eriti kodust tunnet ei tekkinud, sest tööd oli ikka meeletult vaja teha, et see korter meie jaoks elamiskõlblikuks muuta. Arvasin, et kui kõik seinad värvitud ja põrandad puhtad ja meie ilus mööbel ja üldse meie asjad siin korda sätitud on, siis tekib ka see hubasus ja kodutunne. Kahjuks arvasin valesti.

Need, kes meie eluga juba pikemat aega kursis on, mäletavad kindlasti eelmise aasta kutsumata külaliste teemat. Ma pidin hirmust lolliks minema ja kui siis selgus, et meiega koos elab valgusolend, kes soovib meie Liisusid kaitsta, rahunesin ma maha ja püüdsin selle mõttega harjuda. See õnnestus mul isegi päris hästi, arvestades minu hirme ja suhtumist sellesse salapärasesse maailma, mida tavainimesed ei näe või lihtsalt ei usu. Mingist hetkest aga hakkas mul jälle kõhe tunne ja see tekkis siis kui olime meie praegust korterit vaatamas käinud. Kui saime võtmed kätte ja me Androga kahekesi siia tulime, tekkis veel suurem kõhedus. Iga õhtu hakkas mul pea valutama ja põsed õhetasid. Arvasin siis, et vb lihtsalt stressist.

Nüüd oleme me siin elanud juba 1,5 kuud, kuid seda õiget kodutunnet pole endiselt. Ma ei tunne end siin mugavalt kuigi kõik meie asjad on siin, ma sain just sellise mööbli nagu ma olin tahtnud ja uued aknad sobivad ka nii hästi. Üksi ma siin öösel olla ei julgeks ja isegi päeval on natuke kõhe. Õhtuti üksi telekat vaadates ei ole ka hea tunne. Ausalt öeldes olen ma sellest väsinud ja ma lihtsalt ei mõista miks sellised asjad meid nagu lausa jälitavad. Ja nüüd, kui iiveldus hakkab tasapisi järgi andma, võiks ju arvata, et energiat on rohkem ja ma pole enam nii närviline, kuid kahjuks pole see muutunud. Ma lihtsalt ei taha siin midagi teha ja see läheb aina hullemaks. Ausalt öeldes oli mul seal 1 toalises ka rohkem kodutunnet kui siin.

Lisaks selle kodutunde puudumisele on viimasel ajal hakanud öösiti mingid imelikud asjad toimuma ja seda just alumisel korrusel. Nagu keegi toimetaks siin, mõnikord kuulen läbi une mingeid hääli ja siis kohe ei saa arugi, kas see oli unes või ilmsi, kuid ma ehmatan alati nende peale üles niiet ma arvan, et need siiski päriselt, mitte unes. Mõni öö on täitsa rahulik ka aga eile öösel kuulis isegi Andro mingeid mütse, kõlasid nagu keegi oleks vastu ust jalaga löönud. Minul oli igatahes hirmus ja õnneks pidin öösel vaid 1x pissil käima, mõtlesin isegi, et kutsun Andro kaasa, sest ma kartsin nii väga. Päeval pole mitte midagi ja hakkan isegi mõtlema, et kujutan neid asju endale lihtsalt ette. Aga öö saabudes saan siiski enamasti kinnitust, et see pole vaid ettekujutus. Ja meie väike kuur on ka natuke kahtlane koht, sest ma kuulen iga õhtu ja mõnikord isegi päeval nagu keegi lööks selle ukse pauguga kinni. Seda võib küll seletada ka sellega, et vb naabrid käivad enda omas või löövad enda toaukse lihtsalt nii kõvasti kinni, et see kostub ka meile.

Ja teile, kes te meile külla plaanite tulla ja ööseks jääda siis teadke, et kui keegi all on siis ei toimu midagi, ainult siis kui alumine korrus on täiesti tühi. Ja ma olen üksi siin poole ööni telekat ka vaadanud niiet kui mina juba julgen ja veel üksi siis pole see asi niiiii hull eks :))))

Nüüd ma paluksin abi teilt, kes te teate ja oskate soovitada Soomes mõnda inimest, kes saaks tulla ja meie kodu sellest halvast energiast vms puhastada. Ma tahan öösiti rahulikult magada ja tahan, et kodus oleks hea olla, ei taha enam seda kõhedust ja ebameeldivat tunnet. Iseseisvalt ma midagi siin susserdama ei hakka, sest ma tahan ka teada saada, mis või kes meil siin seekord on ja tahan saada kinnitust, et kõik on puhtaks tehtud ja täidetud hea energiaga.

Imetamisest avalikus kohas

Mind ajendas seekord kirjutama Malluka postitus avaliku imetamise teemal ja see, mis stiilis kommentaare tuli seejärel näiteks Õhtulehe veebilehele. Mul ausalt oli neid kommentaare nii piinlik lugeda, et lausa halb hakkas. Miks on eestlased selles osas nii sallimatud? Ja kui olete märganud siis on iga artikli all õelutsevaid kommentaare, ei suudeta vaadata kaugemale oma ninaotsast ja paljude jaoks eksisteerib vaid minu arvamus ja vale arvamus.

Imetamine on millegipärast paljude arvates mingi eriti rõve või kohutavalt intiimne tegevus, et jumala eest ei tohi seda teha kohas, kus on teised inimesed, sest see on ju nii kohatu ja piinlik. Ja mida tuuakse siis põhjenduseks- seda, et see on nagu oma rindadega liputamine!!! Saate aru, ma pole veel näinud ühtegi imetavat ema, kes oma rindadega kuskil lehvitaks, tänapäeval on mõeldud välja spetsiaalsed rinnahoidjad ja pluusid ning kleidid, et saaks imetada diskreetselt ka rahvarohkes kohas. Millegipärast ei vaadata halvustavalt sellele kui naised käivad ringi pluuside või kleitidega, mille dekoltee ei jäta mitte kõige vähematki ruumi kujutlusvõimele aga vot see on rõve kui naine imetab nii, et tegelikult pole ta paljast rinda nähagi. Ma ei saa aru, mis selles tegevuses nii jubedat on? Avalikus kohas imetamist samastati isegi avalikus kohas seksimisega, nagu päriselt??? Kas need kaks asja on tõesti teie meelest võrdsed? Kahju hakkab nendest inimestest, sest tundub, et nende arusaamad asjadest on ikka kergelt öeldes väärastunud.

Üks kommentaar oli 4 lapselapse vanaemalt, kes kurtis, et kui tema peale pikka, koos karjuvate lastega veedetud tööpäeva, tahab poes rahulikult oma sisseoste teha siis teda nii kohutavalt häirivad need vanemad, kes oma lastega poes käivad ja et tema meelest on see lausa rõve kuidas noored emad nii avalikus kohas oma last toidavad. Kui need lapsed peaksid veel häält ka tegema siis tema saadaks kõik need karjuvad lapsed poest välja, sest teda häirib see ja arvas, et noored emad ei peaks arvama, et nemad on maailmanabad ja võivad oma lastega igalpool käia. Mul tekkis siis küsimus, et kes ennast siin nüüd maailmanabaks peab? Lastega on alati poes käidud ja see pole mingi praeguse aja trend. Lapsed on poes karjunud ja jonninud juba aastaid, ka mina tegin seda kui väike olin ja seda teevad lapsed kindlasti ka tulevikus. Need lastevihkajatest inimesed võiksid siis pead kokku panna ja luua poeketi vaid ilma lasteta inimestele, siis saate käia rahulikult poes ilma laste kisa ja imetavate emadeta ning kõik ongi rahul. Uskuge mind, ka väikelaste vanematele meeldiks see mõte, sest kellel meist meeldiks saada halvustavate pilkude sihtmärgiks?

Ja teile, kes te arvate, et oma last peaks imetama ainult oma kodus nelja seina vahel- mul on teist suisa kahju, sest teie jaoks oli/on see beebiga kodus olemise aeg vist üsna raske ja üksildane? Jah, ma olen ka käinud sedasi näiteks juuksuris, et toidan lapse ära ja siis järgmiseks söögiajaks uuesti koju, kuid see on pidev jooksime ja minutite lugemine, et jõuaks õigeks ajaks tagasi. Samamoodi ka poes käimine, alati ei ole võimalik jätta beebit koju ja üksi poodi minna ja mis te siis teete kui teie pisike maailmaime keset poodi näljast röökima hakkab, mis sellest, et ta alles tund aega tagasi kõhu täi sõi? Lasetegi tal ennast hingetuks nutta, sest et teie lihtsalt põhimõtteliselt ei sööda last avalikus kohas? Vaesed lapsed ma ütleksin selle peale. Ja siis veel argument, et vanasti toidetigi lapsi kella järgi, mitte selle järgi, millal beebi kõht tühjaks läks, no väga tore siis kui vanasti nii tehti, teile teadmiseks, aeg on edasi läinud ja arvamused ning teadmised on muutunud. See ei tähenda seda, et beebi 24/7 rinna otsas ripub vaid seda, et kui sellel väikesel inimesel ikka kõht tühjaks läheb siis ta saab süüa, olenemata kohast, sest oma kogemustele tuginedes ta enne lihtsalt vait ei jää. Ja ma ei mõtle selliseid lapsi, kes saavad juba ka lisatoitu ja oskavad süüa ka tahket toitu, vaid ma mõtlen neid päris pisikesi beebisid, kelle ainus toit ongi rinnapiim. Üle aastase lapse imetamine avalikus kohas on ka minu meelest natuke kohatu, sest sellises vanuses laps sööb juba peaaegu kõike muud ka ja siis pole ju raske anda talle pihku mõni beebiküpsis, leivaviil vms.

Veel samastati avalikku imetamist avaliku urineerimise ja roojamisega, et siis nagu MIDA VEEL?! Neid asju ei tee ma isegi oma perekonnaliikmete ees aga imetan küll, sest see HOOOOPIS teine asi, saate aru?! Ja siis veel, et miks me siis liputajaid ei salli, kuid naised võivad oma rindu avalikult lehvitada. Ma tahaks kohe päris päris tõsiselt teada, kuskohas nad on selliselt imetavaid emasid näinud, kes istuvad kuskil rinnad laiali? Mina pole sellist asja isiklikult näinud ausalt öeldes. Ma olen imetavaid emasid näinud küll poes, pargipingil, sünnipäeval, beebiüritustel rannas jne aga kõik on seda teinud nii diskreetselt, et ei tekita mitte mingit piinlikkust. Ja ka antud postitust kirjutama ajendanud artikli pildil pole Malluka paljast rinda mitte kuskil näha (pilte ja artiklit näeb SIIT). Ja paljud vist ei saanud aru sellest, et need konkreetsed pildid tehti konkursi jaoks, mitte, et ta igapäevaselt käibki oma beebit poes riiulite vahel imetamas.

Mind ausalt ei huvita, mida teised arvavad sellest, kui ma olude sunnil imetan oma beebit kuskil pargipingil või poepingil istudes, sest ma pigem vastan nendele halvustavatele pilkudele paari hea sõnaga kui, et lasen oma beebil röökida või lähen mingisse rõvedasse ja haisvasse peldikusse teda toitma ja teie, kes te sellist asja ei kannata, vaadake siis mööda, te ei pea ju vahtima :) Ja kui see piinlikkust tekitab, jalutage minema, vaevalt, et keegi tuleb nimme, teie nina alla oma imikut söötma ja siis veel jälitab teid, et te ikka kindlasti näeksite mida ja kuidas ta teeb. Loomulikult eelistan ma mingit vaikset kohta, kus kõrvalised inimesed ei häiri, kuid kahjuks ei ole igalpool olemas selliseid kohti.

Siit ka üleskutse kaubanduskeskustele ja suurtele toidupoodidele, mõelge ka noorte emade peale, imetamiseks sobiva väikese ruumi, koos paari mugava tooliga saaks ju teha kasvõi riietuskabiinide kõrvale ja ma usun, et see ei nõua suurt lisakulutust, kuid kindlasti teeb ostlemise väga palju meeldivamaks ja mugavamaks emadele, kes imetavad oma lapsi. Viru keskus on teinud head tööd, nende ema-lapse tuba on parim, mida kohanud olen, seal on olemas kõik vajalik selleks, et oma last toita ja tal mähkmeid vahetada, seal on hea ja rahulik ning ruumi on mitmele emale korraga. Rocca ema-lapse tuba on jällegi natuke väike ja seal on mingi elektrikapp vms, mis teeb nii kohutavat häält, et minul läks juba pärast paari minutit seal süda pahaks ja mugavusest küll rääkida ei saa. Restoranides võiks ka olla siis eraldi ala lastega peredele, kuhu lastetud ei lähe, sest üsna tõenäoliselt saab seal kuulda karjuvaid lapsi ja näha imetavaid emasid. Siis oleksid ju kõik rahul, lapsevanemad tunneksid ennast mugavalt ja ülejäänud saaksid ka oma toitu nautida ilma nende väikesete imeliste präänikute :) Kindlasti eelistavad kõik emad eraldi kohta, kus saaks vaikselt oma beebil kõhu täis sööta, kuid kui selline koht puudub siis ei jäägi muud üle kui kuskil pingil istuda ja vahtida neid õelust täis inimeste nägusid ja pilke.

Kaks südant löövad ühes kehas

Eile oli lõpuks mu kauaoodatud visiit mu maailma kõige toredama ämmaemanda juurde. Oii kuidas ma pabistasin, juba üleeile kodus oli selline ebameeldiv ärevus segamini meeldiva ootusärevusega. Kuna olen viimasel ajal kuulnud ja lugenud mitmel korral sellest, kuidas arstile minnes selle täpikese süda lihtsalt ei löö või pole ta kasvanud või pole seal üleüldse mitte midagi enam, siis oli mu hirm ikka väga suur. Öö oli üsna magamata suurest ärevusest ja kui hommikul rongis istusin, hakkas kõhus keerama ja mõtted muudkui tormasid mu peas ringi.

Kui jõudsin kohale ja nägin kõiki neid naisi seal oma suurte ja niiiiiii armsate kõhtudega, siis käis jälle hingest selline jõnks läbi, et mis siis kui minu täpikesega polegi kõik nii nagu peab, mis siis kui tema süda ei löö ja minu kõht ei kasvagi selliseks, kui ma ei tunnegi kunagi tema liigutusi ja ei saa teda kunagi süles hoida? Ootamise ajal suutsin ma ennast nii üles kruttida, et süda tahtis välja hüpata ja kõhus hakkas veelgi rohkem keerama, kuid siis lõpuks oligi minu kord... Minu suure pabistamise tõttu oli mu tavaliselt keskmisest madalam vererõhk lausa 130/80, mis minu puhul on ikka päris kõrge, sest enamasti ei tõuse see 100 kõrgemale. Pärast kõikide andmete täitmist, sain ma oma kauaoodatud uh, hetk vahetult enne seda oli vist kõige hullem, sest ma kartsin ja samas nii ootasin seda vastust. Ja siis ma nägingi teda, meie nüüdseks juba väikest krevetikest. Ta isegi lehvitas mulle ja ma oleksin suurest õnnest peaaegu nutma hakanud, ma nägin kuidas süda lõi ja nägin kuidas ta liigutas, saate aru, temaga oli/on kõik korras ja mu hirmud olid olnud asjatud, see oli kahtlemata kogu visiidi parim osa.

Pärast seda olin nagu kuskil oma väikeses maailmas, hinges oli rahu ja südames niiiii suur rõõm, et seda on raske sõnadesse panna. Jalutasin läbi vanalinna ja naeratasin omaette ning mõtlesin, et ma ei jalutagi enam üksi, mind on 1,5 ja see imepisike inimene on minuga alati kaasas ja tema süda lööb ka. Nüüd on rasedus minu jaoks lõpuks reaalne, sest ma nägin teda ja sain isegi pildi kaasa, mida muudkui imetlen ja mis tuletab mulle meelde seda, et ma ei ole enam oma kehas üksi, mis on lihtsalt niii imeline. Mina olen õnnelik ja Andro on õnnelik ja me ootame juba suure huviga, milline väike inimene seekord meid õpetama ja rõõmustama tuleb :)

Abordi poolt ja vastu

Selle teema kohta on sama palju arvamusi kui on inimesi. Mina isiklikult üldiselt aborti ei poolda, kuid on ka mõned erandid. Ma ei teagi, kas ma olen liiga nõrk või egoistlik naine, kuid mina ei ole valmis kasvatama puudega last ja kui mõnel rasedusaegsel uuringul peaks selguma, et meie täpikesega ei ole kõik nii nagu peab, oleks abort üks minu valikutest. Kirjutasin sellest ka siis kui Lennat ootasin ja üks analüüs oli natuke korrast ära. Ma ei suudaks loobuda oma elust ja tegemistest, et terve ülejäänud elu hoolitseda puudega lapse eest. Ja kui on juba raseduse ajal selgeks tehtud, et lapsel on mingi tõsine viga siis ei ole see minu meelest ka lapse suhtes aus kui ta peab seda elu siin elama heal juhul ratastoolis, halvemal juhul voodisse aheldatuna, ei saa rääkida, ei suuda ise süüa-juua, rääkimata siis iseseisvast pesemas või wc käimisest. Võite mind nüüd häbiposti panna aga ma lihtsalt ei oleks selliseks eluks valmis. Niiet see on üks põhjus, miks ma aksepteerin aborti ja oleksin valmis ka ise seda tegema.

Teine põhjus, miks abort minu jaoks on aksepteeritav on see kui ema jääb rasedaks ajal, mil tal on väga raske haigus ja sellega seoses võtab kangeid rohtusid või on organism lihtsalt liiga nõrk, et sellise vastutusrikka ülesandega hakkama saada. Aborti peaksid minu meelest tegema ka kodutud ja muud eluheidikud, kes ei saa endagagi hakkama, sest mis tulevikku nendele lastele oodata on kui neil pole õiget kohta kus magadagi. Jah see on tõsi, et kõige olulisem laste jaoks on nende vanemate tingimusteta armastus, tähelepanu ja lähedus aga see ei toida ja ei hoia neid soojas. Ma isegi ei kujuta ette kuidas need lapsed peaksid minema lateaeda või kooli... Arvatavasti neid lapsi ei võeta isegi arvele?! Igatahes ei tohiks sellised inimesed lapsi saada, kellel pole endalgi sooja kohta, kuhu õhtu saabudes magama minna.

Nüüd aga sellest, miks ma olen abordi vastu. Teate kui vara hakkab juba sellel täpikesel süda lööma? Umbes 6 nädalal. Mina näiteks sain Laura ootusest teada alles siis kui mul oligi juba 6+ nädal. Ja see väike tulevane inimene on siis juba täitsa elus ju kui tal süda lööb. Õnneks teeb loodus väga tihti ise omad korrektuurid ja enamus rasedustest katkeb enne kui naine sellest ise teadlik on. Kui ei ole neid eespool toodud põhjuseid ei suuda ma aborti mõista.

Olen kuulnud ja lugenud, et naised teevad aborti, sest nad mõistavad, et pole emaduseks valmis. No halloo, selleks ei saagi mitte kunagi päris valmis olla. Isegi kui laps on väga oodatud ja planeeritud, jõuab reaalsus kohale alles siis kui näed seda tuksuvat täpikest või kui näed testil kahte triipu. Siis jõuab kohale, et enam taganemisteed ei ole, et nüüd keeratakse su elu peapeale, et su ellu tuleb üks väike inimene, kes vajab su aega ja tähelepanu rohkem kui keegi teine. Ühesõnaga see vabandus, et "ma pole valmis", ei ole minu jaoks mõjuv põhjus. Kui sain teada, et ootan Laurat siis mina ka kartsin,  kohe väga, kuid abort ei tulnud kordagi mõttessegi, sest ma uskusin sügaval sisimas, et ma saan hakkama ja mida edasi rasedus arenes, seda enam ootasin, et saaksin selle pisikese ime eest juba hoolitseda, teda süles hoida, teda hellitada ja kaisutada. Emaks ei saada, emaks kasvatakse ja lapsed ongi need, kes emasid kasvatavad.

Tean ka naisi, kes on karjääri tõttu teinud abordi, et mitte jääda tööelust kõrvale. Töö ei kao kuhugi aga üks väike elu kaob ja hilisem kahetsemine ei too teda enam tagasi. Siis veel need, kes teevad aborti, sest mees ei taha last, järelikult pole siis õige mees ja iga naine peaks ikka oma sisetunnet usaldama. On ka mehi, kes esialgu on täiesti beebi vastu,  aga kui see  väike ime neil süles on, sulavad ka nemad.

Need põhjused on tühised minu jaoks ja ma ei hakka seetõttu kuskil meelt avaldama ega hakka tuliselt abordi vastu võitlema, kuid naised võiksid enne sellist otsust ikka tõsiselt mõelda. Abort võib tunduda kõige lihtsama valikuna ja kõige kiirema valikuna, kuid mõelge sellele, et te tapate väikese inimese enda sees, kes tegelikult suudaks pakkuda teile piiritut armastust ja rõõmu igasse päeva. Keegi polegi öelnud, et lapse kasvatamine lihtne on aga see pakub tohutult avastamisrõõmu, armastust, lähedust ja hetki, mis soojendavad südant. Leidub ka naisi, kes lihtsalt ei taha emaks saada, ka see on valik ja ei saa sundida emaks saama kui pole kaasa antud seda emadusegeeni. Ühiskond küll survestab noori naisi, et ikka peab saama vähemalt ühe lapse aga see pole lõbus kummalegi- ei emale ega ka lapsele kui ema kohe üldse lapsi ei armasta ja ei taha kunagi oma aega jagada ühe väikese inimesega. Enamusel meist siiski on olemas see geen ja seetõttu peaks iga naine enne abordi otsuse tegemist mõtlema, kas ta tõesti ei oleks võimeline olema ema.

Vinguviiul

Rasedus peaks olema ilus ja tore ja kaunis ja midakõikeveel aeg eksnii?! Aga mul on tunne, et see vastik enesetunne ei lähegi kunagi paremaks. See on täiesti ebareaalne kuidas saab olla mitu nädalat järjest tunne nagu põeksid mingit rõvedat kõhuviirust?

Miiiiiks peavad naised seda kõike läbi elama ja paljud lausa mitu korda? Nagu rasedus poleks niigi tervele kehale juba koormav. Ja kui te arvate, et iiveldus on ainus raseduse ebameeldiv kõrvaltoime siis eksite te kohe väga. Igatahes on tuju õhtuks alati nullis ja enesetunne selline nagu oleks bussi alla jäänud. Ausõna mulle nüüd aitab juba, tahan oma normaalset enesetunnet tagasi. Isud viivad meid ka varsti pankrotti aga mida ma teha saan kui isutab vaid kindlate asjade järgi ja muud asjad ajavad lausa öökima?

Ving, ving, ving olen ka õhtuti. Mulle ei meeldi selline olla. Tahan olla jälle energiline ja tubli naine ja hea ema aga kuidas ma peaksin kõike seda suutma sellise enesetunde kõrvalt? KUIDAS te teised naised seda suudate? Hommikuti suudan veel ennast kokku võtta aga noo mida õhtu poole päev kisub, seda hullemaks enesetunne läheb. Mõnikord ärkan juba hommikul jubeda enesetundega, siis tahaks terve päeva veeta voodis teki all ja vahepeal patja nutta.

MIIIIIIIKS peab see ilus aeg alguses nii kuradi nõme olema? Ja siis räägitakse kui olulised need esimesed nädalad ikka lapse arengus on ja kuidas peaks seda ja teist sööma jne. No mida veel, hea kui ma üldse suudan välja mõelda, mis mul alla läheb. Mingist tervislikust ja tasakaalustatud toitumisest ei tasu üldse rääkidagi, sellest võin vaid unistada. Ma olen pahur ja närviline ja üleüldse pole ma enam mina, vaid mingi väga ebameeldiv versioon minust. Ja kes kannatavad? Eks ikka need kõige kallimad. Ma ei meeldi endale ja samas ei suuda ma oma hormoone kontrollida ka. Oiii kuidas tahaks, et ka mehed saaksid kasvõi korra tunda seda rasedaks olemise tunnet, eriti alguses ja päris lõpus. See tujutsemine ei ole rasedate naiste väljamõeldis. Mõned naised pääsevad lihtsalt kergemini ja mõned mitte nii kergelt, ma tean küll, et iga organism on erinev ja iga rasedus on erinev aga no ikkagi, miks peab see nii ebaõiglane olema? Mõni naine tunneb ennast terve raseduse aja paremini kui kunagi varem, sünnitab paari tunniga ja kohe pärast sünnitust juba jalutab rõõmsalt ringi ja siis olen mina, kes esimesed mitu-mitu-mitu nädalat tunneb ennast kui bussi alla jäänu, sünnitused kestavad mitu tundi ja pärast sünnitust pean kõigepealt harjuma üleüldise püsti seismisega ja paari päeva pärast võin juba mõelda kõndimise peale.

Ühesõnaga- mulle ausõna aitab. Ma enam ei tahaaaa. Ei taha iiveldada, ei taha olla nii närviline, ei taha iga asja peale nutta, lihtsalt ei taha enam.

Eesti lapsed Soomes ja katkised pered.

Sattusin lugema blogi, kus noor pere kirjeldab oma elu Soomes ja räägib sellest KUI palju Eesti lapsi elab Soomes. Ka meie oleme sõitnud nende hommikuste laevadega ja imestanud kui palju neid eesti keeles rääkivaid lapsi tegelikult siin elab. Eesti riigist hakkab kahju, sest varsti polegi seal enam tööealisi inimesi, kõik on läinud mujale paremat elu otsima ja enamus on selle parema elu ka leidnud. Eesti lisandub aga vene keeles rääkivat rahvast. Sellest on kahju, sest me ise ju võitlesime ennast vabaks ja nüüd vabatahtlikult laseme oma inimestel ära minna ja võõramaalastel sisse kolida. Pean ennast küll väga suureks Eesti armastajaks, kuid see, mis seal toimub hakkab juba üle mõistuse kasvama.

Alles ma kirjutasin meeletust koduigatsusest ja sellest, et tahan Eesti tagasi. Istusime siis Androga üks õhtu maha ja arutlesime sellel teemal. Lõpuks jõudsime aga taaskord punkti, kus me mõistsime, et Andro palk Eesti mõistes peaks olema lausa ulmeline, et ära elada. Soome mõistes on see palk aga miinimum, mille eest saaksime Eestis ära elada niiet, millest me siis räägime.

Mu koduigatsus ei ole kuhugi kadunud, kuid püüan mõelda positiivselt ja mõelda sellele, et siin on meil mitmeid kordi suuremad võimalused normaalselt elada. Mul on sellest tegelikult südamest kahju, sest ma ei saa elada oma sünnimaal. Mu lapsed kasvavad üles siin, räägivad soome keeles ja neil on soome keelt rääkivad sõbrad/sõbrannad. Ja kui palju on tegelikult siin selliseid lapsi, kes käivad oma vanavanematel külas mõned korrad aastas, kes õpivad koolis Soome rahvalaule, tähistavad Soome riigipühasid, õpivad Soome kombeid ja tavasid kui tegelikult peaksid nad teadma peast Eesti laule ja teadma Eesti kombeid ja tavasid. Ma loodan, et ikka leidub ka siin vanemaid, kes asukohast hoolimata õpetavad oma lastele ikka Eesti asju, et kodune keel ei vahetu soome keele vastu, et alati tähistatakse Eesti sünnipäeva ja muid Eesti pühasid.

Ma ausalt ei mõista neid peresid, kes elavad eraldi- üks vanematest Soomes ja teine koos lastega Eestis. Ei mõista kuna ma ise elasin peaaegu aasta sedasi ja no minu meelest see ei ole normaalne pereelu. Mulle ja ka Laurale ei sobinud see, et nägime Androt keskmiselt iga 2 nädala tagant. Alguses oli küll natuke tore ka, sest tekkis igatsus ja taasnägemisrõõm oli ikka piiritu aga siis ühel hetkel hakkasid tekkima tülid alati kui Andro Eestis oli. Ma lihtsalt ei osanud enam temaga koos olla, ta keeras meie rutiini kõik sassi. Lenna hakkas teda võõrastama ja isegi kui olime Soome kolinud, võttis ikka paar kuud aega enne kui ta Andro uuesti päris omaks võttis. Ma arvan, et kui me oleksime edasi eraldi elanud, oleksime me Androga lahku kasvanud ja ka Liisud oleksid Androst liialt eemaldunud. Näen kuipalju õnnelikumad on lapsed, sest saavad igapäevaselt veeta aega koos issiga, minul on vastutust ja seega ka pinget vähem. Mina isiklikult arvan, et kui on vähegi võimalust elada kõik koos siis tuleks seda teha ja mitte mõelda vaid enda soovidele, vaid eelkõige mõelda sellele, mis on parim lastele. Olles lapsevanem, ei saa enam mõelda ainult sellele, mis on endale parim, vaid kõige olulisem on laste heaolu ja kui on näha kuidas lapsed tunnevad puudust sellest kaugel töötavast/elavast vanemast, tuleb teha otsuseid, mis mõjuvad lastele positiivselt. Meil oli algusest peale kindel teadmine, et me kolime Androle siia järgi, sest lapsed peaksid ikka kasvama koos mõlema vanemaga (juhul kui vanemad on ikka koos muidugi).

Kui palju peresid on lahku läinud, sest üks vanematest elab Soomes? Kui palju lapsi on jäänud ilma ühest vanemast? Kui palju on sellise elu tõttu rohkem stressi nii vanematel kui ka lastel? Kui palju Eesti riik hoolib sellest, et järjest enam Eesti lapsi kasvab Soomes? Kas nad tahavad kunagi Eesti tagasi minna? Ma arvan, et väga paljud valivad ka täiskasvanuks saades oma koduks Soome, sest neil on siin sõbrad, nad õpivad siin ja kui nad võrdlevad nii tudengite kui ka tööinimeste elu Eestis ja Soomes, siis ma hästi ei usu, et nad Eesti kasuks otsustavad. Need tähtsad inimesed seal mäe otsas võiksid nüüd oma palkade tõstmise ja muude mõttetuste vahel mõelda hoopis sellele, kuidas meelitada tagasi kõik need lastega pered, kes on olude sunnil kolinud elama siia Soome. Eesti on niigi väike ja kui veel pooled noortest peredest minema kolivad, siis mis sellest riigist saab?