Elu paanikahäirega

See teema ei puuduta otseselt meie Liisusid, kuid on siiski üks (suur) osa meie elust. Ma olen sellest rääkinud vähestele, sest mulle tundub see lihtsalt asjana, mida kõigile kuulutada ei taha. Varem oli mul tunne, et olen ainus oma tutvusringkonnas, kellel selline mure on, kuid nüüd olen järjest saanud teada, et on veel teisigi minusuguseid. Siiani on kõik naised, kellel minu sõbrannadest/tuttavatest see haigus on ja ma hakkasin mõtlema, et kas mehed lihtsalt ei räägi sellest üldse mitte kellelegi, nad ei otsi abi või tõesti ongi meestel seda muret nii palju harvem?! Ehk saavad seda postitust lugedes teised sama mure käes vaevlejad kinnitust, et nad pole üksi, julguse abi otsida ja julguse rääkida sellest oma lähedastele. Iiveldus, pearinglus, südamepekslemine, hingamisraskused, "krambid", nõrkus, surmahirm jms on kindlasti igaühe jaoks hirmutav ja liigagi tuttav neile, kes seda kõike ise kogevad ja kogenud on.

Minul algas see juba 2004 sügisel, tagantjärgi mõeldes oli siis üsna pingeline aeg nii koolis kui ka eraelus ja ma usun, et kõik need mured kokku olidki põhjuseks, miks mul paanikahäire avaldus. Esialgu ei saanud ma üldse aru, mis minuga toimub, mul hakkas nii meeletult halb vahetult enne peole minekut, kusjuures ma polnud tarbinud tilkagi alkoholi ega söönud midagi sellist, mis oleks võinud tekitada halba enesetunnet. Peole minek jäi tol korral ära ja mina veetsin peaaegu kogu öö lahtise akna peal istudes ja värsket õhku hingates. Järgmisel päeval oli juba parem, kuid mitte väga hea. Seejärel hakkasid need hood korduma alati siis kui oli kuhugi peole või lihtsalt välja minek. Nii mõnelgi korral jäi meil minemata või keerasime poolel teel otsa ringi. Käisin oma perearsti juures, kes suunas mind erinevate spetsialistide juurde, kuid nagu võite isegi arvata, ei leidnud mitte keegi mitte midagi.

Kui mul järjest hullemaks läks ja ma enam isegi koolis käia ei suutnud, läksin uuesti perearsti juurde, kes soovitas mul rääkida psühholoogiga ja nii ma ka tegin. Sain vaevalt istuda ja kaks lauset öelda kui sain juba diagnoosi- paanikahäire ja edasi saatekirja psühhiaatri juurde, kes kirjutas mulle välja rahustid ja antidepressandid. Kuna see haigus segas kogu mu elu, hakkasin kohe samast päevast alates neid rohtusid igapäevaselt tarvitama ja ühel hetkel hakkas asi paranema, ma sain jälle kooli minna ja toast väljas käia. Kahjuks oli see haigus kestnud juba piisavalt kaua, et rikkuda ära minu lõpuklassi tunnistus ja eksamitulemused. Eksamite tegemise ajaks sain oma psühhiaatrilt tõendi, et võin ruumist välja minna kui tunnen, et seda vajan aga õnneks piisas sellest teadmisest ja ma ei pidanud oma "eelist" kasutama. See aeg oli raske, oioi kui raske, nii mulle kui ka mu lähedastele. Kui olin AD võtnud 4 kuud, lõpetasin päevapealt ära, sest läksime Berliini sõpradele külla ja kuna ma unustasin need enne reisi osta ning ma tundsin, et ei vajagi neid enam. See oli aga suur viga, sest need pole lihtsalt niisama rohud, vaid nende võtmisel on oma kindel süsteem ja mina rikkusin seda süsteemi, mis tingis selle, et ma ei ole siiani sellest haigusest päris terveks saanud.

Praeguseks suudan ma tänu teraapiale oma mõtteid suunata ja enamasti saan nendest hoogudest üle iseseisvalt, ilma mingite ravimiteta ja enam ma ei pea alati põgenema kui tunnen, et hakkab halb. Mul on olnud isegi nii halb, et kiirabi käis kodus ja tegi 2 rahustisüsti, ma olen lugematutel kordadel põgenenud nii poodidest kui ka sõprade juurest jne. See on haigus, mis võib rikkuda kogu elu kui sellega ei tegeleta. Uuesti otsisin ma abi siis kui olin Laura ootuse lõpusirgel, sest ma kartsin, mis saab siis kui olen beebiga üksi kodus ja mul paanikahoog peale tuleb. Sain abi ühelt toredalt psühhiaatrilt, kellega tegin läbi teraapia, mis aitas mul paremini mõista, suunata ja blokeerida neid mõtteid, mis mul neid hoogusid põhjustavad. See oli väga palju parem kui lihtsalt tablettide neelamine, sest sellel on kõige pikemaajalisem mõju, kuna just mõtted on need, mis tekitavad paanikahooge. Tabletid võivad küll neid hoogusid vähendada, kuid nad ei ravi tegelikku põhjust. Vahepeal oli aeg kui ma juba peaaegu unustasin oma haiguse, kuid kohe kui elus on rohkem stressi ja pingeid väljendub see minu hoogude näol. Minu jaoks oleks mõeldamatu muudkui tablette süüa ja loota, et need ravivad mu terveks, sest tean, et tegelikult on kõik kinni minu mõtlemises ja ainus, kes seda muuta saab, olen mina ise.

Need, kes kannatavad sama haiguse all, teavad kindlasti mida ma mõtlen ja tunnen. See ei ole asi, millest igaühele rääkida, see on haigus, mis võib tekitada väga piinlikke, ebamugavaid ja ja mõnikord ka ohtlikke olukordi, sest kui sa oled üksi kodus koos väikese lapsega ja sul tuleb peale paanikahoog, on üsna raske sundida end olema kahe jalaga maa peal, et hoolitseda lapse eest. See on haigus, mis võib hooti muuta su täiesti teiseks inimeseks, kes ei saa hakkama iseendagagi, rääkimata siis väikese inimesega toimetulekust. See oli ka põhjus, miks ma otsustasin teraapia kasuks ja praegu võin öelda, et see oli ainuõige otsus, sest nii suuri paanikahoogusid nagu varem, pole mul enam olnud kuna suudan kontrollida oma mõtteid ja leida oma hirmudele loogilisi lahendusi.

Selle postituse kirjutamine on nõudnud minult palju julgust ja ma loodan, et see aitab vähemalt 1 inimest, kellel on samasugune mure. Igal juhul on mõistlik otsida abi ja teavitada oma lähedasi sellest haigusest, et nad saaksid olla toeks ja suudaksid paremini mõista.