Miks tekib rasedusaegne masendus/depressioon?

Rasedus on ju ilus aeg onju! Rasedad naised lausa säravad, nendest õhkub rahulolu, armastust ja rõõmu. Kõik need imelised muutused, need hetked kui näed seda tuksuvat täpikest, kui kõht hakkab paisuma, esimesed liigutused ja see piiritu õnnetunne. Ma võin ausalt öelda, et mulle tegelikult meeldib rase olla, no seda iiveldust ma just ei naudi aga kui see möödas, siis on elu ilus. Aga kahjuks ei ole see mitte alati ja mitte kõigi jaoks nii imeline aeg, hormoonid võivad teha trikke ja muuta naise nagu fuuriaks või õnnetusehunnikuks. Ma usun, et kõigil, et teki need tunded samadel põhjustel. Kindlasti on neid, kes kardavad, kellel on partneriga probleeme, kelle vanemad ei toeta rasedust, kes on liiga noored, majnduslikud probleemid jne jne. Neid põhjuseid võib olla mustmiljon, sest naised on erinevad, rasedused on erinevad, samamoodi on erinevad perekonnad, hirmud, soovid, ootused ja lootused.

Teate, millest minul hakkab tekkima rasedusaegne masendus, mis loodetavasti depressiooni staadiumisse ei jõuagi? Üksindusest ja võõrast keskkonnast ja sellest, et mu plaanid on kõik segi paisatud, totaalselt segi. Ma olen Soomes elanud nüüdseks tervelt aasta, selle ajaga leiavad enamus inimesed omale endasuguseid kaaslasi, eksnii?! Minul on seda takistanud keelebarjäär, ma saan aru ja tegelikult oskan ka vastata aga ma kardan, kardan eksida. Rumal hirm eks, aga ma tahan rääkida õigesti. Olen inimeste inimene ja ma ei naudi üksindust. Mulle meeldib kui on sõbrad, keda spontaanselt külla kutsuda, kellega koos jalutada, trenni teha, kohvikus käia, kinno minna ja lihtsalt lobiseda. Tunnen meeletut, ma mõtlen MEEEEEEELETUT puudust oma sõbrannadest, kes kõik on Eestis, võite ju mõelda, et Eesti on lähedal aga no ma ei lähe ju lihtsalt õhtuti Eesti, et natuke jalutada või kohvikus istuda. Kardan, et varsti pole mul isegi Eestis enam kedagi, sest käime seal nii harva ja siis on ka alati kõik minuti täpsusega ära planeeritud. Praegu veel on see teadmine, et need kallid inimesed on olemas aga mis saab näiteks aasta pärast? Kas mul siis ka on veel keegi, kellele Eesti minnes helistada, et kuule lähme teeme koos midagi?! Ma üldiselt püüan näha igas halvas ka midagi head, jah mõnikord löövad emotsioonid üle pea ja siis olen nagu vihane tiigriplika aga see läheb alati üle ja peale seda näen asja hoopis helgemas valguses.

Meil on nüüd ilus kodu, ruumi jagub aga pole sõpru, kes külas käiksid, kes leevedaksid seda meeletut igatsust ja üksindust. Praegu on küll tunne, et ma ei harju siin päriselt mitte kunagi ja ausalt, ma mõtlen järjest enam Eesti kolimise peale. Ma pidin minema siin oktoobris tööle, ootasin seda lausa pikisilmi, sest see oleks tähendanud minu jaoks inimeste sekka saamist. Aga siis otsustas üks pisike täpike, et just nüüd on kõige õigem aeg tulla meie juurde, ma ei ole õnnetu, et ta tuleb, loomulikult mitte, me ootame teda väga aga lihtsalt ta lõi meie plaanid sassi, kohe päris sassi. Ja nüüd ma ei suuda selle kõigega kohaneda nii nagu peaks. Olukorra teeb raskeks see, et tunnen ennast siin nii üksi, nii eraldatuna muust maailmast. Tean küll, et elu ei peagi alati lihtne olema aga noo ma olen juba nii pikalt siin üksi olnud, et äkki nüüd juba aitab?! Ja selle üksi all ei mõtle ma nagu päriselt üksi olemist, mul on mu armsad Liisud ja supermänn Andro aga te kõik ju teate kui olulist rolli mängivad meie kõigi eludes meie sõbrad, need tähtsad inimesed, kellega koos nutta ja naerda, kes toovad argiellu natuke värvi ja kes aitavad üle elada raskeid aegu lihtsalt sellega, et nad on olemas.

Nüüd olengi nagu hunnik õnnetust siin meie uues kodus. Peaksin ju praegu lausa rõõmust hüppama aga ei, eiii mu armsad hormoonid trikitavad minuga. Ma tahaksin asjad pakkida ja Eesti põgeneda vähemalt mitu korda päevas. Tegelikult aga tahan ma endale siin mõnda lähedast sõbrannat, kes tuleks mõnikord pühapäeva hommikul külla, et koos pannkooke küpsetada, kellega rääkida lastest, sellist, kellega koos võime naerda kõige tühisemate asjade üle, kes helistab, et ta on 10min pärast minu juures, kellega koos võin naerda ja jutustada hommikuni ja kes lihtsalt on olemas. Võivad ju tunduda tühised soovid ja mõne jaoks võibolla ka lapsikud, las ma siis olengi lapsik oma lapsikute soovidega aga selline ma kord juba olen.

Aga kuidas on see üksinduse tunne seotud rasedusega? Teadupärast raseduse ajal lähevad hormoonid hulluks, tekib tunne, et nad ise ka päris täpselt ei tea, mida ja kuidas teha, eriti alguses. Ja siis need naised, kelle kehas need hormoonid hulluks lähevad, lähevad ise ka suuremal või väiksemal määral hulluks. Ausalt, see ei ole üldse tore. Sellel ajal on pisarad kerged tulema ja kõik mured näivad hiigelsuurtena. Ma süüdistan lisaks muule ka neid pimedaid ja sombuseid päevi, mis tuju just taevasse ei lennuta. Ma arvan, et minu praegune meeleolulangus ongi tingitud paljude asjaolude kokkulangemisest- hormoonid möllavad ja ma istun iga päev Liisudega kodus, sest selle iivelduse pärast ei taha ma eriti kuhugi minna ja siis veel see, et kõik sõbrad/sõbrannad on Eestis. Ma usun, et eks need mured ka kunagi tulevikus lahenevad aga ma olen kannatamatu ja tahaks nüüd juba ennast siin koduselt hakata ükskord tundma (kuigi ma ei usu, et see kunagi juhtub) või siis anda alla ja kolida tagasi Eesti, õnneks me suvel seda vähemalt üheks kuuks teemegi :)

Üksi olemise päev ehk KUI kiiresti tekib igatsus laste järele?!

Juba nädal aega olen teadnud, et täna on see päev kui saan puhata ja võin vedeleda kasvõi hommikust õhtuni voodis ja mitte midagi ei pea tegema. Mida teised inimesed siis teevad? Hmm.. Koristavad? Magavad? Naudivad? Ja mida teen mina? Umbes-täpselt 10sekundit pärast Liisude ja Andro ära saatmist, tundsin ennast juba nii üksi ja igatsesin Liisude järgi. Ma lihtsalt ei ole harjunud ilma nendeta olema ja ma ei kujuta ette kuidas Andro suutis suvel olla peaaegu 1,5 kuud üksi kodus.

Ma peaksin ju nautima seda ühte täielikku puhkepäeva, ma ei pea kellelegi pidevalt porganit koorima, õuna lõikama, pole vaja peput pesta, süüa ei pea tegema, ei ole vaja joosta kui Lenna kuskile ronib ja ei pea kella vaatama, et nad saaksid õigel ajal kõhud täis ja tuttu.

Päeva algus oli üsna selline üksik, sest ma lihtsalt pole sellega enam harjunud, et olen üksi :) Aga siis võtsin ennast üle 2 nädala jälle kokku ja sõitsin rattaga poodi. Täitsa hullumaja kuidas siin ei saa mitte kuhugi, nagu päriselt ka, mitte kuhugi, ilma, et ei peaks suuremaid või väiksemaid mägesid/künkaid vallutama. Poodi minek oli isegi päris talutav aga tagasitulles pidin ma ühe mäe poole peal peatuse tegema, sest süda tahtis jooksu panna, need on need rasedate rõõmud :) Eks see ka mõjutas, et ma polnud juba 2ndl peaaegu toast välja saanudki, Liisud ka tihtipeale mängivad omaette õues ja mina sain olla diivanikaunistus ja oma iiveldust põdeda. Aga tundub, et nüüd saan ka jälle aktiivseks hakata vaikselt :)

Põhimõtteliselt võtsingi ma siis päeva täiesti vabaks kui mulle see päev juba anti, lihtsalt puhkan ja vedelen ja vahin telksi. Päris mõnus on vahepeal hinge tõmmata aga kuidagi tühi tunne on ikka :) Vähemalt ma tean, et varsti on mu armas pere jälle kodus ja siis tekitab selline vaikus ainult hirmu, uudishimu ja kahtlusi, et millega need kaks väikest kratiplikat tegelevad. Ma usun, et enamus lapsevanemad nõustuvad minuga, et vahepeal on vaja neid puhkehetki ilma lasteta aga igatsus tekib kiiremini kui jõuame ukse nende seljataga kinni panna. See ongi tegelikult nii ütlemata armas, see ongi see piiritu armastus ja see tunne ja teadmine, et lapsed on see kõige tähtsam osa meie elust :) Ma naudin oma ise olemise hetke aga ma tean, et veel rohkem naudin ma seda kui näen Liisude naerul nägusid, nende säravaid silmi, Lenna pudrust nägu, nende meisterlikku kujundmagamise kunsti jne.

Soomes paremat elu otsimas?

Millegipärast ei ole see harv juhus kui eestlased halvustavad oma kaasmaalasi, kes otsustavad tulla Soome tööle. Ükskõik, mis see põhjus siis ka ei oleks. Olen ka ise saanud selliseid kaheti mõistetavaid pilke kui ütlen, et elan Soomes, sest mees töötab siin. Esiteks arvatakse, et Andro on Kalevipoeg, kes muud ei tee kui joob nv ja et mina kolisin siia selleks, et ta teisi naisi ei vaataks. Selliste arvamuste omajatele, pean aga alati pettumuse valmistama. Ei ole Andro siin ehitaja, alkoholi tarbib väga harva ja teisi naisi ka ei vaata :) Siia kolisime selleks, et pere saaks normaalselt koos olla ja me saaksime Liisudega koos kasvada. Kui ikka laps küsib, et millal issi meile jälle külla tuleb, on ju midagi väga valesti või mis?! Andro ei tulnud siia suurt raha teenima, vaid olude sunnil, sest pere oli/on vaja ära toita ja kui Eestis enam tööd ei olnud, ei jäänudki muud üle kui liituda nende kümmnete tuhandete eestlastega, kes ennast siin sisse seadnud on.

See arvamus, et Soomes on elu lill ja kõik on parem kui Eestis, näidake mulle seda inimest, kes on 100 protsendiliselt nõus selle väitega. Igalpool on omad head ja vead. Palgad on siin kõrgemad, üldiselt suhtutakse töötajatesse inimlikumalt, ületöö makstakse kinni, toetused on suuremad ja tundub, et mingis mõttes hoolitakse rohkem sellest, kuidas inimesed hakkama saavad. Pole sellist suhtumist nagu Eestis, et vaadake ise kuidas hakkama saate. Mulle meeldib, et lapsed saavad käia mängurühmades lasteaia asemel ja kuni 3 aastaseks saamiseni makstakse koduhoiu tuge, mis laseb emadel pikemalt kodus olla. Puudust kannatavate lastega perede eest hoolitsetakse, kui vaja ostetakse neile koju mööbel, kui korter pole lastele elamiskõlblik, tehakse seal remont, makstakse huviringide eest, vanemad saavad abi korteriüüri maksmisel ja kui vaja antakse raha, et lastele riided selga osta. Selles osas on Eestil veel palju arenguruumi, sest just lapsed on need, kes ei peaks kannatama puudust, sest nemad pole ju milleski süüdi. Ja siis siin on veel see pluss, et riided odavamad ja siin on IKEA ja igasuguseid muid poode, mida Eestis pole :)

Nii palju kui ma kuulnud olen, pidi siin ka koolisüsteem olema parem kui Eestis. Siin õpetatakse lapsed õppima ja oma peaga mõtlema, mitte ei pea asju lihtsalt tuimalt pähe tuupima. Teistele võib tunduda, et korteriüürid on ulmeliselt kõrged aga mõelge nüüd seda- korteri üüris on sees juba küte ja vesi. Mitte sentigi me nende eest juurde ei maksa, võime käia vannis kasvõi 3x päevas ja kui väljas on väga külm ja radikad lausa kuumavad siis meie ei maksa sentigi juurde. Koolitussüsteem on hea ja kui oled töötuna arvel on sul võimalik valida terve hunniku erinevate koolituste vahel, mitte ainult koristajad jms. Minu meelest on positiivne ka see, et siin on astmeline tulumaks ja astmeline lasteaiamaks. Kui sa ikka teenid väga vähe siis saad tulumaksuprotsendiks kasvõi 0 või 1. Samamoodi lasteaiamaks, mis ei ole kõigile üks, vaid oleneb pere sissetulekutest.

Aga mis on siis Eestis paremini kui Soomes? Te arvate, et polegi midagi? Eksite!

Eestis on minu jaoks mitukümmend korda parem arstisüsteem. Kui ikka 1,5 aastane laps kukub peaga vastu lauanurka nii, et kõrv on lõhki, muutub kohe peale seda loiuks ja hommikul ei taha üles tõusta ning oksendab, siis Eestis tehakse talle vajalikud uuringud, mitte ei jooksutata ühest kohast teise ja ei lasta koridoris oodata, kuni laps uuesti oksendama hakkab. Eestis ei ole mulle veel kunagi niiiiiii valet diagnoosi pandud kui siin, kui lapsel on allergia siis tegeletakse sellega, mitte ei soovitata last pesta. Eestis saab igaüks valida endale perearsti, kes tegeleb terve tema perekonnaga ja teab ka eelnevaid haigusi ja probleeme. Raseduse ajal käid oma ämmaemanda juures, kes tegeleb Sinuga algusest lõpuni, uuringud ja vereanalüüsid tehakse kõik ühes asutuses, mitte ei pea jooksma erinevate kohtade vahet. Üleüldse peaksid siin need väga hästi makstud arstid paremini oma tööd tegema ja vähemalt ühes asjas võiks Soome Eestilt õppust võtta. Ma ei ütlegi, et Eesti tervishoiusüsteem nüüd mingi suppertasemel oleks, on ka Eestis vigu, näiteks pikad järjekorrad ja arstide ülekoormus, kuid mina olen sellega rohkem rahul kui siinse süsteemiga.

Remonti soomlased teha ei oska nagu olen aru saanud. Saate aru, meie uue kodu kõik, ma kordan KÕIK pistikud ja lülitid, tuulutusmisiganesasjad, uksekell, sisseehitatud kappide need ülemised ja alumised ääred jms olid kõik pruuniks-beežiks värvitud. Lisaks sellele olid ülemisel korrusel kõikide lagede servad pruunid, ühtegi teipi poldud pandud, mittttte ühtegi. Aknaraamid on mitmest kohast helepruunid, vannitoa seinas oli auk, magamistoas ei ulatunud kardinapuu mitte kummaltki poolelt akna ääreni, ühsõnaga ÕUDUS. Ja ma olen kuulnud, et nad teevadki sedasi, eriti üürikorterites. See on siis vist see suhtumine, et pole minu oma niiet vahet pole?! Ma lihtsalt ei mõista, et kuidas nad ise sellises kodus elada tahavad, vahet pole, kas ajutine või päris enda oma. Me ei kavatse ka siia väga kauaks jääda, esialgu küll mõtlesime, et nii 3-4 aastat kuni mina ka normaalselt teenin ja siis saame midagi paremat endale lubada aga nüüd läksid ka need plaanid natuke vett vedama :) Aga sellest hoolimata, me tahame, et meil oleks siin hea, et kodu näeks välja ilus ja hubane, mitte mingi suvaliselt värvitud ja sisustatud urgas.

Ja mis veel Eestis head on? Toit on odavam ja nüüd ma mõistan küll seda, et tõesti tekib isu ja igatsus Eesti toidu järgi :) Kohupiim, hapukoor, kohukesed, šokolaad :) Siin on küll olemas kohupiim aga see ei saa ligilähedalegi Eesti omale, kohukesi siin ei eksisteeri ja vene hapukoor on tavapoes ikka megakirves. Ja kõige tähtsam, mida Soomes ei ole- Eestis on meie pered ja sõbrad, kellest mina eriti suurt puudust tunnen.

Kokkuvõttes on mõlemas kohas omad head ja vead, mitmeid kordi on minu käest küsitud, kas ma tahaksin Eesti tagasi kolida ja kui ma varem ütlesin, et ei taha siis nüüdseks on asi natuke muutunud. Jah, siin on nii mõnedki asjad paremini aga teate, kui keegi pakuks Androle Eestis tasuvat tööd, siis oleksime me valmis kohe tagasi kolima :) Eks praegu ongi veel see etapp, kus meil (pigem mul :)) pole siin tekkinud sellist sõpruskonda, kellest oleks kahju lahkuda. Mul pole siin mingit head töökohta, Liisud on kodused ja koolini on veel aega. Kui jõuab kätte minu tööleminekuaeg ja kui lähen siin ülikooli ja Laura läheb kooli ja teised präänikud lasteaeda, siis muutub kindlasti ka minu suhtumine Eesti tagasi kolimisse. Hetkel lihtsalt ei hoia mind siin kinni mitte miski muu peale Andro töö. Kui Andro jääks töötuks, oleks meil kindlasti siin parem, sest siin on toetussüsteem paremini arenenud kui Eestis aga kui kellegil on nii umbes järgneva 2 aasta jooksul Androle pakkuda tasuvat ja pikaajalist tööd Eestis, oleme me pakkumistele avatud :)

Elu on läbi kui saad lapse(d)?

Ma olin kõigest 21 kui sain teada, et ootan Laurat. Ei, see polnud päris planeeritud rasedus, vaid see, et kui tuleb siis tuleb... ja tuligi. Võin ausalt öelda, et esimestel nädalatel oli mu sees suur tohuvapohu, ma ei suutnud uskuda, et minust saab ema. Mul olid pooleli tantsutrennid, kool, olin alles erialasele tööle läinud ja pealegi tundsin ma Androt kõigest 4 kuud, millest me reaalselt koos olime olnud umbes 5 nädalat, sest üsna raske on koos olla kui üks elab Eestis ja teine Šveitsis eksole. Mäletan seda hetke kui sain esimest korda elus testile 2 jämedat triipu, mu käed värisesid ja tuhat mõtet minutis kihutas mu peast läbi. Siis helistasin ma tulevasele issile, et seda uudist teatada ja teate mis, ta põhimõtteliselt hüppas rõõmust lakke. Ta oli nii kohutavalt õnnelik, et vähemalt hetkeks mu hirmud kadusid, siis aga saabus taas argipäev, ma pidin rääkima oma ülemusele, et kuigi ma alles paar kuud tagasi tööle tulin, lähen varsti jälle minema, pidin mõtlema kuidas ma saan hakkama oma kooliga ja üleüldse tundus, et pärast selle uudise teadasaamist polnud enam mitte miski endine. Mu esinemised, trennid, peod jne olid hetkega kadunud. Kui esimest korda hakkas määrima ja kartsin, et meie täpikesega võib midagi pahasti olla, mõistsin, et olin juba temasse kiindunud- pärast paari nädalat teadmist. Rasedus ei olnud just eriline lust ja lillepidu, kuid kui nüüd sellele tagasi mõtlen, tekib hinge nii mõnus soojus ja need halvad asjad ununevad, hea on see, mis jääb meelde.

Mu sõbrannad ja sõbrad olid sellest uudisest kergelt öeldes šokis, sest ma olin ju nii noor ja terve elu oli alles ees. Aga teate mis, neil oli õigus, mu elu oligi alles ees ja see, et ma sain lapse nii noorelt, ei ole mul takistanud saavutada eesmärke ja unistusi. Jah, ma pidin mõneks ajaks oma asjad edasi lükkama, kuid ega lapsed igavesti beebideks ei jää ;) Nende kõrvalt on enda asjade tegemine hoopis rahuldustpakkuvam kui enne, sest see aeg ongi minu, ma saan ennast hetkeks välja lülitada igapäevaelust ja soovitu saavutamisel valdab mind hoopis suurem rahulolu ja uhkus enda üle kui varem.

Lauraga koos tegin ma endale autojuhiload, kohe päris temaga koos, sest ta käis mul õppesõitudel kaasas, lõpetasin Majanduskooli, käisin paar korral isegi temaga koos oma asju vastamas ja Laura kõrvalt tegin ma endale oma tantsugrupi. Jah, me ei saa enam ükskõik kuhu minna siis kui tahtmine tekib, me ei ole saanud reisida, kahekesi saime elada umbes-täpselt pool aastat, kõiges mida teeme, on esikohal laste heaolu ja alles siis tulevad meie soovid, kuid see ei tähenda, et meil midagi tegemata jääks. Pealegi, oleme me alles noored, kui mina olen 40, on Laura juba 16-17 ja tema saab siis endaga juba väga hästi ka ise hakkama ja ka teised lapsed on siis juba sellistes vanustest, et nad ei vaja meid ilmtingimata 24/7 enda kõrvale, mis tähendab seda, et meil hakkab ka siis rohkem vaba aega tekkima ja ma olen kuulnud ütlust, et naiste elu algabki alles 40selt niiet just täpselt õigel ajal oleme me oma lapsed saanud ;)

Millegipärast kaovad paljud sõbrad ära kui olen jäänud beebiootele, paljud mõtlevadki, et nagunii ma siis enam kuhugi ei lähe ja midagi ei tee. Rasedus ei ole haigus, et te teaksite, (no välja arvatud need esimesed kuud kui tahaks ainult magada ja siis vahepeal on tunne, et tahaks surra, sest see rõvedalt kohutav iiveldus segab ka kõige tavalisemaid toimetusi) raseduse ajal saan ma samamoodi käia kinos ja kohvikus, käia jalutamas, reisida jne. Jah, klubisse minek pole just eriti soovitatav aga on ju maailma palju muid tegevusi mida saab sõbrannadega koos teha (kusjuures ma tantsisin/esinesin Venuses kui olin juba teadlik Lenna ootusest ja samuti esinesin ühel rahvusvahelisel saalihoki üritusel kui olin umbes 6nädalat rase). Ja minu meelest ongi väga hea kui saab suhelda ka muudel teemadel peale beebide ja lapseootuse, see annab tunde ja teadmise, et mind polegi päris maha kantud ja et ma ikka endiselt suudan muudel teemadel ka sõna võtta.

Praegu ma mõtlen nendele naistele, kes tahavad kõigepealt head haridust, siis mitu aastat toiminud suhet, oma kodu, karjääri, palju reisimist jne ja alles seal nimekirja lõpus on lapsed- kui aega üle jääb. Minul ei olnud veel ei korralikku kõrgharidust ega oma kodu ega karjääri ega reisimist ega mitme aasta pikkust suhet, kuid kas mul jääb sellepärast midagi nendest saavutamata? Ei usu. Treeneri ja toitumisspetsialisti koolitustega alustan ma juba sel sügisel, oma kodu poole me püüdleme, ka kõrgharidus ei jää tulemata ja reisima jõuame me kindlastii nii koos lastega kui ka ilma ja kui kõik soovitud koolitused on läbitud ja kõrgharidus omandatud, tuleb ka karjäär, mida ma ei pea enam mitmeks aastaks pooleli jätma, et lapsi kasvatada, vaid siis ma saangi pühenduda enda arendamisele ja sellele, et nii mu lapsed, Andro, mu ema kui ka ma ise saaksime kõik olla minu saavutuste üle uhked. Mina arvan, et mu elu algaski tegelikult alles siis, kui sain Laura, sest see pani paika selle, mida ma elult soovin, mu maailmavaade muutus, mu väärtushinnangud muutusid ja nüüd ei saavuta ma mitte enam ainult iseenda jaoks, vaid ka oma laste jaoks. Tänu lastele oleme me saanud ka palju uusi toredaid sõpru, kelle elu keskpunktis on samuti lapsed ja kes oskavad koos meiega hinnata nii neid väheseid lastevabu õhtuid kui ka peredega koosoldud mõnusaid hetki.

Mina julgen öelda, et elu ei ole läbi kui sünnivad lapsed, siis õige elu hoopis algab :)

Rasedate naiste mitterasedad mehed

Olete kuulnud seda juttu, et kui naine jääb rasedaks siis mõned mehed kannatavad ka iiveldushoogude all ja hakkavad juurde võtma?! Ma hästi ei saa aru, et mis värk sellega on, sest kuidas on see võimalik? Naiste enesetunnet mõjutavad sel "õnnistatud oleku" ajal rasedushormoonid aga mehi??? Ma ei kujutaks ettegi, et Andro mul siin viriseks kui halb tal olla on ja kuidas see ja teine toit ei maitse ja kui väsinud ta koguaeg on ja kuidas ta tühiste asjade peale nutma hakkab jne.

Siis eksisteerivad mehed, keda naise rasedus väga ei huvitagi, see on ju elu loomulik osa. No on küll loomulik osa aga kas teie meelest pole see mitte üks suur ime, et mingitest imepisikestest asjandustest hakkab naise kõhus kasvama teine inimene? Ja nendele meestele tahaks öelda, et teie pohmakad ja haigused on ka elu loomulikud osad, eriti kui te need mured endale ise tekitate. Kes teil käsib nii palju juua ja paljalt õues ringi joosta?

Siis on mehed, kes arvavad, et naised ainult teesklevad oma muresid, et tähelepanu saada. No tõesti? Kes viitsiks mitu kuud järjest kurta kui paha tal olla on, kui tegelikult on kõik kõige paremas korras? Mina isiklikult ei viitsiks, sest siis sa peadki olema ju selline ving-ving ja ainult vedelema.

Ja siis on mehed, kes oma naist nagu silmatera hoiavad nii raseduse ajal kui ka pärast sünnitust. Minul on ka üks selline kodus :) Ma saan riielda kui liiga palju pingutan, ma pean rahulikult võtma ja puhkama kui võimalik. Ma saan hommikuti kauem magada kui Andro kodus on ja kui tunnen ennast väga halvasti, saan ma rahulikult vedeleda ja vinguda. Ta toob mulle poest seda, mille isu mul on ja kaisutab kui öösel üles ärkan. Ta poputab mind ja silitab kõhtu. Ma arvan, et mul on ikka väga vedanud, sest ma ei kujutaks teistsugust suhtumist enam ettegi.

Mehed, kes te seda loete (ja naised ka, et saaksite meestele vihjata) raseduse ajal on naised päriselt ka emotsionaalsemad ja tundlikumad ja vajavad rohkem teie tähelepanu ja hoolitsust. Ma arvan, et te ei suuda ettegi kujutada seda, et teil iiveldab mitu kuud järjest ja te teate ainult seda, et kui mitte varem siis 9 kuu pärast on see jama kadunud (aga uued mured platsis). Te peate igat oma tegu kaaluma, et kas see ikka on kõhuelanikule ohutu. Te ei tohi süüa ja juua kõiki asju, mille järgi isu on. Te ei saa enam magada kõhuli, teie rinnad hakkavad valutama ja riideid ei lähe enam selga. Te ei saa isegi selles kindlad olla, kas teie endised lemmikriided üldse kunagi teile veel selga mahuvad. Ja mõelge nüüd ise KUI lühike see rasedus tegelikult on, ega teie naine ju igavesti selline ei ole :)

Mina lasen küll ennast poputada ja naudin igat hetke sellest, sest mõne kuu pärast pole mul enda jaoks enam üleüldse mingit aega, sest siis pean ma olema mõnda aega koguaeg saadaval sellele väikesele täpikesele, kes minu kõhus endale mõnusa pesa teinud on. Ma tahangi, et Andro minu kõhtu silitab, et ta on mõnikord lausa ülehoolitsev ja et ta tunneb huvi kuidas ennast tunnen. Ühesõnaga on mul väga vedanud ja ma ei kujutaks seda enam teisiti ettegi :)

Need võrratud isud

Kui ma polnud veel rase olnud ja ma kuulsin neid jutte, kuidas raseduse ajal tekivad igasugu naljakad isud või et endised lemmiktoidud enam ei maitse, ma arvasin, et see on mingi nali ja et naised lihtsalt keeravad see aeg ära ja nõuavad eiteamida. Siis jäin ma Laurat ootama... Ma jõin liitrite viisi keefirit, sest lihtsalt oli isu. Ma sõin neid kõige rohelisemaid Granny õunu, lutsutasin sidrunit peale ja loputasin kõik selle jääveega alla, see oli mu igapäevane menüü paar nädalat. Siis avastasin ma viineripirukad, mis maitsesid niiii hästi- 3 päeva. Siis avastasin rämpstoidu, mis ei ajanudki enam iiveldama. Mina kui üks suuuur mandariinisöödik hakkasin öökima juba paljast mõttest, et peaksin neid sööma ja lõhnast ma ei hakka üldse rääkimagi. Õnneks sain ma normaalset toitu hakata sööma kui iiveldus möödus. Aga igasugused isud olid ikka ja kui ma poes tahtsin seda ja seda ja siis seda ka, lõppes asi sellega, et koju jõudes, pidi Andro kõin neeeeed ära sööma, sest mul oli isu kadunud.

Siis jäin ma Lennat ootama... Enne iiveldusperioodi algust tahtsin ma ainult värsket kraami ja siis ühel hommikul kui ärkasin ajas juba paljas mõte toidust mu peaaegu vetsu poole tormama, enam ei maitsenud mitte ükski asi, ei värske ega küpsetatud/keedetud jms. Õnneks sain ma siis abi nendest imekäevõrudest, mis lasid vähemalt tööpäeva enam-vähem inimlikult mööda saata, õhtust ma ei hakka rääkima, sest siis ma ainult magasin ja virisesin KUI halb mul olla on. Kui ma enne olin juba lootnud, et sel korral saan tervislikumalt toituda ja närida porgandit, õuna, kaalikat jms, siis sel hetkel lendas see lootus vastu taevast. Ma pidin kodust sooja sööki saama 3x päevas (kotletid, praekartulid, kartulipuder jne jne), lisaks veel vahepalad, mis koosnesid enamasti võileibadest ja jäätistest. Kui iiveldus mööda läks, sain taaskord normaalselt süüa ja üheks lemmikuks said ananassitükid omas mahlas.

Sel korral on hetkel veel midagi nende kahe eelneva vahepealset. Ma ei suuda süüa sooja toitu ja selle tegeminegi hakkab tasapisi õuduseks muutuma. Ühel hetkel tahan üle kõige sinki ja järgmisel ajab juba öökima. Tahan õuna aga peale ühte ampsu on süda paha. Kõht on tühi aga ma ei suuda välja mõelda ühtegi asja, mida tahaks ja nagu enamus emasid teavad, mida tühjemaks kõht läheb, seda hullemini iiveldab. Nätsuhoolikust on saanud peaaegu nätsuvihkaja. Šokohoolik on ka kadunud ja jäätis ka ei maitse enam. Mitte ükski asi ei maitse enam nii nagu varem ja üleüldse ei saa ma enam aru, mis mulle maitseb. Külmutatud mustsõstrad ja punased sõstrad on ühed vähestest asjadest, mis natukenegi iiveldust leevendavad.

Mingitest ekstreemsetest maitse-eelistustest ei tea ma midagi. Aga ma tean, et näiteks Eve sõi lastevorsti suhkruga ja no eks me kõik oleme kuulnud nendest "traditsioonilistest" lemmikutest nagu heeringas vahukoorega jms :) Oleks tore teada, milliseid võrratuid isusid teil olnud on ja mis toidud on aidanud iiveldusest üle saada kui tegelikult nagu mitte ükski asi ei isuta.

Siiras heatahtlikkus vs kahepalgelisus

Viimasel ajal olen liigagi mitmel korral puutunud kokku inimestega, kes oskavad teha head nägu, teeselda hoolimist, rääkida ilusaid sooveja sõnu, kuid siis seljataga materdada, klatšida ja naerda oma üleolevat ja halvustavat naeru. Jah ma tunnistan, olen ka ise selliselt käitunud, kuid milleks?! Milleks teeselda ja teha ebamugavaks nii enda kui ka sind ümbritsevate inimeste olemine? Üks põhjus on kindlasti hirm, hirm solvata või haiget teha, kuid kui nüüd mõtlema hakata- mis teeks teile rohkem haiget- kas see, kui inimene on otsekohene ja ütleb välja, et talle ei meeldi see või teine asi teie käitumise/iseloomu/riietuse või mille iganes muu juures või meeldib rohkem kui need inimesed, keda enda arvates võite usaldada ja kellele loota, löövad teile ühel hetkel noa selga, kuid kuni lõpuni teevad teie ees head nägu?! Kuna meie ühiskond on minu arvamuse kohaselt paljuski üles ehitatud valedele, teesklustele ja silmakirjalikkusele, tekitab avameelsus tihtipeale pahameelt, sest me pole harjunud kuulma tõtt nii nagu see on, vaid me oleme harjunud kuulma "ausaid" arvamusi tavaliselt läbi lillede.

Kindlasti on mitmed meie hulgast kogenud silmakirjalikkust ja kahepalgelisust oma armsas töökohas või koolis või sõpruskonnas või mõnes seltskonnas, kus peaksid tegelikult teooria järgi olema inimesed, kes hoolivad.

Ma olen saanud mitmel korral valusalt kõrvetada ja ma ei julge väita, et ma ise pole mitte kunagi midagi sellist kellelegi teinud, kuid ma olen ennast parandanud ja kui keegi ikka ei meeldi siis ma näitan seda välja, sellest tagaselja rääkimisest oleks ka tore täielikult lahti saada, sest see ei anna mulle ju midagi. Miks me seda üldse teeme? Kas tunneme ennast siis paremate ja edukamate ja ilusamate inimestena? Võibolla tõesti, kuid kas selleks, et ennast paremini tunda, peame me tõesti halvasti rääkima teistest, kes tegelikult ei olegi halvad ja kes peavad meid oma sõpradeks?! Siin all ei mõtle ma neid inimesi, kes TÕESTI ONGI halvad, kes väärkohtlevad lapsi, loomi, teisi inimesi, kes ei hooli keskkonnast, kes elavad teiste arvel ja üleüldse need, kes käituvadki kõiki ühiskonna norme arvesse võttes halvasti ja valesti. Ma mõtlen, et miks me oleme kahepalgelised, alusetult vihased, alatud ja ebausaldusväärsed nende inimestega, kes meist hoolivad ja kes mängivad meie igapäevaelus väga olulist rolli?

Minu arvates oleks see maailm palju meeldivam, turvalisem ja ilusam koht kui meie ümber oleksid inimesed, kes ütlevad ausalt ja otse välja, mida nad mõtlevad, tunnevad ja arvavad nii meist kui meie otsustest ja tegudest. Kui inimesed võtaksid oma julguse kokku ja räägiksid teineteisega otse, mitte ümber nurga ega tagaselja, vaid otse ja täpselt nii nagu nad sel hetkel tunnevad ja mõtlevad. Rohkem võiks olla siirust, naeratusi, toetust ja heatahtlikkust, mis tuleb südamest. Kui ma tunnen, et keegi mulle väga meeldib siis ma ütlen selle otse välja, kui keegi näeb väga hea välja, siis ma ütlen seda, sest see teeb heaks nii minu ensetunde kui ka selle inimese oma, kellele seda ütlen.

Me kõik võiksime rohkem vaadata enda sisse ja mõelda, kuidas me tahame, et teised meiega käituvad, kas meile meeldivad mornid näod ja tühjad sõnad või tahame me näha enda ümber säravaid silmi ja kuulda sõnu, mis tulevad südamest?! Jah, meil kõigil on aegajalt ka natuke halvemaid päevi, kus ongi tunne, et oleme terve maailma peale pahased aga ma olen aru saanud, et mida rohkem ma muretsen ja stressan, seda hullemaks olukord läheb. Kõik mured saavad palju kiiremini ja kergemini lahenduse kui neile positiivselt läheneda. Positiivne ellusuhtumine on tunduvalt tervislikum ja meeldivam nii endale kui ka teistele aga see ei tähenda, et elu peab olema lill isegi siis kui tegelikult on elus aeg, kui tahaks pugeda kuskile nurka, tõmmata ennast kerra ja lihtsalt nutta.

Ühesõnaga, kuhu ma tahtsin selle pika jutuga jõuda- mulle meeldib kui mulle öeldakse asjad otse välja, ükskõik, kas see on hea või halb, ma ei saa lubada, et ma nende asjade peale kunagi ei solvu, kuid ma hindan teie ausust. Naeratage rohkem, soovige inimestele ilusat päeva, meeldivat nädalavahetust või lihtsalt öelge paar head sõna, sest uskuge mind, see teeb ilusamaks nii teie päeva kui ka selle inimese päeva, kellele te need ilusad sõnad ütlete. Kui teile meeldib keegi siis öelge seda, sest kaotada pole ju midagi, ainult võita ;) Kui keegi näeb hea välja, siis tehke talle kompliment. Õppige ka ise komplimente vastu võtma. Kui teie sõbrad jagavad teiega oma rõõmustavaid uudiseid või juhtumisi, rõõmustage koos nendega. Kui teil on võimalus kellegi päev kasvõi natukenegi rõõmsamaks või paremaks muuta, tehke seda. Üllatage oma lähedasi. Hukka mõistmise asemel püüdke mõista, sest meil kõigil on omad nägemused asjadest ja meil kõigil on erinev kasvatus ja erinev ellusuhtumine.

Proovige nädal aega rohkem naeratada, iga päev öelda kellelegi midagi head, rääkida ausalt oma tunnetest ja teha mõni armas üllatus lähedasele inimesele. Uskuge mind, teie enda elu läheb ka sellest ilusamaks :)

Kui neljast saab viis

Enamus naised võivad arvatavasti nõustuda, et iga periood meie tsüklist on erinevate isude, tujude ja soovidega? Teatud ajal on suurem magusaisu ja siis jälle ei taha magusat nähagi, vahepeal on tunne nagu oleksime õhupalli alla neelanud ja siis jälle tunneme ennast lausa uskumatult hästi. Tujud ja meeleolu muutuvad ka mõnel päeval tihedamini kui filmide vahel reklaamipausid. Aga see kõik ongi täitsa normaalne ju eksole! Ma arvan, et te kõik tunnete enda juures ära vähemalt 1 eelnimetatud /tunde/isu. Aga mis saab siis kui need tujud on igapäevaselt nagu ameerika raudtee? Kui toidulõhn ajab südame pahaks ja asjad, mis enne maitsesid, ajavad nüüd öökima? Kui kõhus torgib ja need oodatud/vihatud päevad ei taha kuidagi tulla? Kui tühisemgi asi ajab vihale või nutma? Nüüd olete te küll kõik juba aru saanud millele vihjan?!

Jah, teil on õigus, meie kolmas beebi-Sõber tuleb arvatust varem aga nagu mina seda alati arvanud olen, tulevad lapsed siis kui on õige aeg ja nad tulevad siia meid õpetama ja kuna meil oli nagunii plaanis saada kolmas beebi, ei tekita praegune üllatus meis paanikat (vähemalt enam mitte :)) Esimest õhkõrna triipu nähes hakkasin mina küll nutma ja kartsin Andro reaktsiooni aga kuna härra Sõber oli vana rahu ise, rahunesin mina ka üsna kiiresti. Küsimuse peale, kas me ikka saame hakkama, vastas Andro ainult, et muidugi saame :) Ja nüüd usun juba mina ka, et muidugi saame hakkama. Lapsed on ju puhas rõõm (enamasti :)) Püüan valmistuda armukadeduseks ja raskeks ajaks pärast sünnitust aga ega selleks päris valmis ikka olla ei saa, kuid samas võib ka minna oodatust palju paremini niiet me tegeleme nende murede ja probleemidega siis kui need käes on.

Kõigile teile, kes te teada tahate- tähtaeg on alles juunis ja rasedus on väike, niiet hoiame pöidlaid, et kõik ikka lõpuni välja hästi läheks :) Arsti/ämmaemanda juurde veel jõudnud ei ole, kuid kõik 3 vereanalüüsi näitasid, et rasedus kasvab nii nagu peab. Ja kuna me ise oleme sellest väikesest imest juba vaimustuses tahame me seda rõõmu ka teiega jagada, mis sellest, et praegusel hetekl on igasuguseid ohtusid veel palju, kuid me loodame ja usume ju parimat :) Kas tahame seekord poissi või tüdrukut? Ausalt öeldes on täitsa ükskõik, sest vahva oleks ju 3 õel koos kasvada ja samas oleks väga vahva ka see kui on üks pesamunast venna :) Ja mingit komplekti meil ei ole ega ka ei tule, sest LAPSED EI KÄI KOMPLEKTIS!! Nõud ja voodipesu võivad olla ühest komplektist aga mitte lapsed niiet palun mitte kommentaare stiilis- nüüd peab tulema poiss, sest siis on komplekt koos. Meie tahame saada tervet last ja tema sugu ei ole hetkel absoluutselt oluline.

Minu enesetunne- no oleneb päevast ja ajast, mõnikord pole üldse tunnet, et oleksin beebiootel ja järgmisel hetkel hakkavad vastu toidulõhnad ja varasemalt väga meeldinud maitsed, kõhus hakkab keerama ja tekib tunne nagu oleks mingi viirus kallal. Loodan, et sel korral pääsen sellest jubedast 24/7 kestvast iiveldusest. Söögiisu on ka kuidas kunagi, vahepeal isutab ühe ja siis teise asja järele. Väsimus on küll vist igikestev, ma ainult vedeleks diivanil :)))) Rasedus on ilus aeg aga võiks ju olla, et see möödub ilma suuremate ebamugavusteta, kuid seda on vist liiga palju tahetud ja need naised, kes kõigist raseda-muredest vabad on, no ei ole võimalik ju, et selliseid ka leidub :)

Emotsioonid ja tunded on veel seinast seina, enamuse ajast olen ma üliväga õnnelik ja ootusärevuses aga samas on ka väike hirm hinges, kas kõik läheb ikka hästi ja kuidas Liisud uude beebisse suhtuma hakkavad (eriti armukadeduse maailmameister Lenna), kuidas minu närvid kõigele sellele vastu peavad ja kuidas Andro närvid vastu peavad. Natuke kurbus on ka, et nüüd ongi see viimane beebiootuse aeg käes aga ma naudin seda rasedust täiega, sest rohkem sellist võimalust enam ei tule ju :) Minu meelest on rasedus üks imeline aeg ja see on täiesti uskumatu milleks on naise keha võimeline. Vaatan alati rasedaid suure heldimusega, sest kõik need tunded ja emotsioonid on tegelikult nii mõnusad raseduse ajal ja see kui hakkad tundma esimesi liigutusi, kui näed seda pisikest tuksuvat täpikest seal ekraanil, kui imetled oma paisuvat kõhukest ja soetad imearmsaid beebiasju, see ootusärevus kui on esimesed märgid, et varsti-varsti kohtud uue beebiga... Nüüd saan mina kõike seda isiklikult veel kogeda.

Niiet nüüd saate lugeda lisaks Liisude tegemistele, minu mõtetele ja meie lõbusale elule siin Soomemaal ka minu uutest mõtetest seoses minu "õnnistatud olekuga". Nii südantsoojendav on see, kuidas enamus meie sõpru/sugulasi, kes on seda suurt uudist kuulnud, on nii õnnelikud meie üle ja meiega koos, aitäh teile heade soovide eest! :)