Kui neljast saab viis

Enamus naised võivad arvatavasti nõustuda, et iga periood meie tsüklist on erinevate isude, tujude ja soovidega? Teatud ajal on suurem magusaisu ja siis jälle ei taha magusat nähagi, vahepeal on tunne nagu oleksime õhupalli alla neelanud ja siis jälle tunneme ennast lausa uskumatult hästi. Tujud ja meeleolu muutuvad ka mõnel päeval tihedamini kui filmide vahel reklaamipausid. Aga see kõik ongi täitsa normaalne ju eksole! Ma arvan, et te kõik tunnete enda juures ära vähemalt 1 eelnimetatud /tunde/isu. Aga mis saab siis kui need tujud on igapäevaselt nagu ameerika raudtee? Kui toidulõhn ajab südame pahaks ja asjad, mis enne maitsesid, ajavad nüüd öökima? Kui kõhus torgib ja need oodatud/vihatud päevad ei taha kuidagi tulla? Kui tühisemgi asi ajab vihale või nutma? Nüüd olete te küll kõik juba aru saanud millele vihjan?!

Jah, teil on õigus, meie kolmas beebi-Sõber tuleb arvatust varem aga nagu mina seda alati arvanud olen, tulevad lapsed siis kui on õige aeg ja nad tulevad siia meid õpetama ja kuna meil oli nagunii plaanis saada kolmas beebi, ei tekita praegune üllatus meis paanikat (vähemalt enam mitte :)) Esimest õhkõrna triipu nähes hakkasin mina küll nutma ja kartsin Andro reaktsiooni aga kuna härra Sõber oli vana rahu ise, rahunesin mina ka üsna kiiresti. Küsimuse peale, kas me ikka saame hakkama, vastas Andro ainult, et muidugi saame :) Ja nüüd usun juba mina ka, et muidugi saame hakkama. Lapsed on ju puhas rõõm (enamasti :)) Püüan valmistuda armukadeduseks ja raskeks ajaks pärast sünnitust aga ega selleks päris valmis ikka olla ei saa, kuid samas võib ka minna oodatust palju paremini niiet me tegeleme nende murede ja probleemidega siis kui need käes on.

Kõigile teile, kes te teada tahate- tähtaeg on alles juunis ja rasedus on väike, niiet hoiame pöidlaid, et kõik ikka lõpuni välja hästi läheks :) Arsti/ämmaemanda juurde veel jõudnud ei ole, kuid kõik 3 vereanalüüsi näitasid, et rasedus kasvab nii nagu peab. Ja kuna me ise oleme sellest väikesest imest juba vaimustuses tahame me seda rõõmu ka teiega jagada, mis sellest, et praegusel hetekl on igasuguseid ohtusid veel palju, kuid me loodame ja usume ju parimat :) Kas tahame seekord poissi või tüdrukut? Ausalt öeldes on täitsa ükskõik, sest vahva oleks ju 3 õel koos kasvada ja samas oleks väga vahva ka see kui on üks pesamunast venna :) Ja mingit komplekti meil ei ole ega ka ei tule, sest LAPSED EI KÄI KOMPLEKTIS!! Nõud ja voodipesu võivad olla ühest komplektist aga mitte lapsed niiet palun mitte kommentaare stiilis- nüüd peab tulema poiss, sest siis on komplekt koos. Meie tahame saada tervet last ja tema sugu ei ole hetkel absoluutselt oluline.

Minu enesetunne- no oleneb päevast ja ajast, mõnikord pole üldse tunnet, et oleksin beebiootel ja järgmisel hetkel hakkavad vastu toidulõhnad ja varasemalt väga meeldinud maitsed, kõhus hakkab keerama ja tekib tunne nagu oleks mingi viirus kallal. Loodan, et sel korral pääsen sellest jubedast 24/7 kestvast iiveldusest. Söögiisu on ka kuidas kunagi, vahepeal isutab ühe ja siis teise asja järele. Väsimus on küll vist igikestev, ma ainult vedeleks diivanil :)))) Rasedus on ilus aeg aga võiks ju olla, et see möödub ilma suuremate ebamugavusteta, kuid seda on vist liiga palju tahetud ja need naised, kes kõigist raseda-muredest vabad on, no ei ole võimalik ju, et selliseid ka leidub :)

Emotsioonid ja tunded on veel seinast seina, enamuse ajast olen ma üliväga õnnelik ja ootusärevuses aga samas on ka väike hirm hinges, kas kõik läheb ikka hästi ja kuidas Liisud uude beebisse suhtuma hakkavad (eriti armukadeduse maailmameister Lenna), kuidas minu närvid kõigele sellele vastu peavad ja kuidas Andro närvid vastu peavad. Natuke kurbus on ka, et nüüd ongi see viimane beebiootuse aeg käes aga ma naudin seda rasedust täiega, sest rohkem sellist võimalust enam ei tule ju :) Minu meelest on rasedus üks imeline aeg ja see on täiesti uskumatu milleks on naise keha võimeline. Vaatan alati rasedaid suure heldimusega, sest kõik need tunded ja emotsioonid on tegelikult nii mõnusad raseduse ajal ja see kui hakkad tundma esimesi liigutusi, kui näed seda pisikest tuksuvat täpikest seal ekraanil, kui imetled oma paisuvat kõhukest ja soetad imearmsaid beebiasju, see ootusärevus kui on esimesed märgid, et varsti-varsti kohtud uue beebiga... Nüüd saan mina kõike seda isiklikult veel kogeda.

Niiet nüüd saate lugeda lisaks Liisude tegemistele, minu mõtetele ja meie lõbusale elule siin Soomemaal ka minu uutest mõtetest seoses minu "õnnistatud olekuga". Nii südantsoojendav on see, kuidas enamus meie sõpru/sugulasi, kes on seda suurt uudist kuulnud, on nii õnnelikud meie üle ja meiega koos, aitäh teile heade soovide eest! :)