Jätkan veel trenni teemadel :) Eestis ma enamasti käisin üksi trennis aga oleksin tahtnud endale ühte mõnusat trennikaaslast, kellega jagada häid toitumisnippe ja eriti tõhusaid ja lemmikuid harjutusi ja kes oleks olnud see motivaator, et ennast ikka trenni kohale vedada kui juhtus olema täielik eiviitsipäev. Siin, Soomes, polnud mul isegi mitte mõtet soovida kedagi sellist, sest meil lihtsalt polnud siin lähedal kedagi, kes tahaks samapalju ja samasugust trenni teha nagu mina. AGA siis kolis siia Mari, kellega koos käime nüüd SATSis ja meie trennid on lõbusad aga harjutusi teeme ikka nii, et hambad ristis ja järgmisel päeval naerda ei saa ja voodist püsti ajamiseks oleks vaja neid haiglates olevaid abivahendeid voodite kohal. Ja kui ma varasemalt võisin väga lihtsatel põhjustel jätta trenni minemata siis nüüd enam nii ei tee, sest no kuidas ma ütlen Marile, et kuule ma täna lähen poodi trenni asemel või et ma pesen kodus põrandaid ja jätan seekord trenni vahele? Ma ausalt öeldes ootan neid trenne nüüd isegi veeeel rohkem kui varem, sest saame ühendada meeldiva kasulikuga- naistejutud+nalja nabani ja loomulikult trenn ise.
Eilne trenni minek jääb mul vist küll kauaks meelde. BP hakkas alles kell 20 ja enne seda oli meil Androga vaja üks shopingutuur teha, sest sünnipäevad on tulemas ja ei tahaks kingitusi viimasele minutile jätta seekord. Kuna aega ju nagu oli siis me väga ei kiirustanud ja no sellest lausest:" Ma arvan, et siitkaudu peaks kaaa sinna saama!" hakkab mul juba villand saama, sest 9'l juhul 10'st viib see lause selleni, et me eksleme kuskil üsna tundmatus kohas ja lõpuks lähme ikka mööda vana tuttavat rada, mis meid siis lõpuks kohale viib. Ühesõnaga ei kuulunud eilne selle 1 hulka kümnest kui me jõuamegi seda siitkaudu-peaks-ka-saama teed mööda õigesse kohta ja kui me kell 19.30 koju jõudsime oli mul juba oi-oi kui kiire, sest lubasin Mari ka enne trenni peale võtta, krabasin toast oma trennikoti ja tormasin autosse, ise teepeal mõtlesin, et mis valemiga me sinna õigeks ajaks kohale peaksime jõudma, poole tee peal tuli mulle aga hiiilgav mõte, helistasin Marile ja palusin, et ta endale juba trenniriided kodus selga paneks ja tema juurde jõudes istus Mari rooli ja mina tegin sõidu ajal kõrvalistmel kiir-riietevahetuse, õnneks sellel kellaajal väga suurt liiklust polnud ja ühelegi meesterahvale silmailu vist ei pakkunud aga igatahes sain riided vahetatud ja autost tormasime peaaegu otse saali. Taaskord oli meil nalja nabani :)))
No comments:
Post a Comment