Maailma parim issi

Mitmetel meie sõpradel/tuttavatel on kodus rollid jaotunud nii, et naised on need, kes tegelevad põhiliselt lastega ja mehed siis natuke mängivad nendega ja kui väga vaja siis mõnikord ka hoiavad aga mitte just väga hea meelega (lapsi siis :)) Tihtipeale tekib meil Androga küsimus, et kas need naised on saanud lapsed vaid iseendale või pole nende meestele võimalustki antud, et lastega lähemalt tuttavaks saada ja nendega tegeleda?!

Meie peres õnneks sellist muret ei ole, sest Andro on mõlema Liisuga juba nende sünnist saadik võimalikult lähedane olnud ja mind nende eest hoolitsemisel palju aidanud ja toetanud. Lennaga sai ta alguses küll olude sunnil vähem tegeleda, kuid kui ta kodus oli, siis tegeles enamasti just tema mõlemaga. Kui Laura sündis siis võttis sünnitusest taastumine mul ikka üsna pikalt aega ja kuna isegi püsti seismine oli raske, tegeles Andro kodus kõigega ise- ta tegeles Lauraga, tegi süüa, koristas, abistas mind, käis poes ja apteegis. Õnneks oli siis olemas see 2 nädalane isapuhkus ja kui see läbi sai, pidi Andro mulle õpetama isegi seda, kuidas lapsel mähkut vahetada ja peput pesta, sest ma ei olnud seda selle aja jooksul veel kordagi ise teinud. Andro tegi Lauraga kõike- vannitas, puhastas naba ja silmi, pani riidesse ja aitas krooksud välja, kussutas magama ja võimles.

Öösiti tõstis ta Laura mulle kaissu sööma ja kui vaja siis pärast kussutas magama, mäletan siiani kuidas ta teises toas püüdis röökivat beebit rahustada, talle mingit omaloomingu-unelaulu lauldes, mis minu täiesti hulluks ajas :D Aga ma ei hakanud ka midagi ütlema, sest ta ise, täitsa vabatahtlikult tegi seda ja pealgi oli mul alati hirm, et äkki kohe-kohe jääb Laura magama ja mina siis oma virisemisega ajan ta uuesti üles. Eks mõnikord oli Andro ikka väga-väga väsinud ka ja siis toimetasin öösiti ise aga kui mul teda vaja oli siis ärkas ta ikkagi üles. Samamoodi on praegu Lennaga, öösiti tegeleb enamasti Andro temaga, no süüa annan endiselt mina aga Andro ärkab ja tõstab ta mulle kaissu ja pärast voodisse tagasi ja kui vaja siis hoiab käest kinni kuni Lenna uuesti magama jääb. Õhututi magama paneb ka Andro tavaliselt mõlemad Liisud (Seda teeb ta ka praegu, Lauraga koos lugesid/vaatasid raamatut ja nüüd on järg Lenna käes, kes on veendunud, et issi tahab iga õhtu mängida temaga luti-maast-korjamise-mängu- Lenna viskab luti põrandale, vaatab sellele järgi ja nõuab väga häälekalt, et issi selle talle uuesti suhu paneks, mille järel kordub taas sama stsenaarium. Ja voodis on ta nagu vedruga, enne kui Andro talle teki peale jõuab panna, seisab ta juba püsti ja särab vastu meile sealt.). Ka Liisude vannitamine/pesemine on enamasti Andro ülesanne ja nagu aru olen saanud siis on neil ka vannitoas palju nalja ja naeru :)

Laurat vedas Andro trennidesse ja mängudele kaasa juba üsna varakult ja praegugi võtab mõlemaid endaga kaasa kui vähegi võimalik. Nii olen ma saanud aega nii iseendale kui ka natuke kahekesi olemise aega Lennaga. Kui ma olen väsinud, laseb Andro mul puhata ja tegeleb meie armsate Liisudega ise, mõnikord läheb lausa õue nendega, et ma magada saaksin. Kui Andro vahepeal Eestis mängimas käib siis enamasti võtab Laura sinna kaasa, et mul kodus natuke lihtsam oleks.

Keelamine ja piiride seadmine on ka meie mõlema ülesanne ja võin olla rahulik, sest jagame Androga samasuguseid arusaamu sellest, millised piirid ja reeglid meie peres peavad kehtima, mõnikord kui Andro on tööpäevast väsinud ja ärritub kergemini, võtan ma lastega tegelemise sujuvalt üle ja lasen tal rahuneda ja sama teeb Andro, kui mina olen närvipundar ja väsimusest nähvitsaks muutun. Meil on selles osas minu meelest superhea koostöö ja kuna meie mõlema prioriteetideks on õnnelikud lapsed ja armastav pere, ei teki meil selles osas ka erilisi lahkarvamusi.

Kui me tutvusime, siis rääkis Andro kohe, et talle meeldiks olla lasteaiakasvataja/õpetaja ja kui nägin teda koos tema sõprade lastega, sain kinnitust, et talle tõesti meeldib väga-väga lastega tegeleda. Mina näiteks ei oska/suuda minna lastega nii ühele tasandile kui Andro seda suudab, neil on täitsa omad mängud, jutud ja naljad. Mõlemad Liisud lausa jumaldavad oma aega koos issiga, sest mina ei jaksa nendega nii palju võimelda, neid õhku visata, õues joosta ja põnevaid mänge välja mõelda aga Androle see kõik meeldib ja kohe väga, tema kujutlusvõime ja lapselik vaimustus väikestest asjadest on lausa imetlusväärne ja tihtipeale kui ma vaatan teda meie Liisudega mängimas, tuleb mul rõõmupisar silmanurka ja südames on selline erakordne rahulolu ja õnnetunne, sest tean, et Liisud on ikka ühed ütlemata õnnelikud lapsed, et neil selline issi on.

Tänu sellele, et meie Liisudel on maailma parim issi, saan mina käia trennis ja seda ükskõik, mis ajal, sest Andro ei karda ka nende magamaminekuaega ja tänu sellele, saan lubada endale ka aega koos armsate sõbrannadega ja seda kellaajast olenemata.  Ja mul on ka kindel teadmine, et kui minuga peaks midagi juhtuma, siis Andro saab meie imearmsate murumunadega suurepäraselt hakkama. Olen rahul ja õnnelik, sest ausalt öeldes ei oskaks ma oma lastele parimat issit tahtagi :)