Kahekesi olemise tähtsus peale Liisude sündi.

Kõik lapsevanemad teavad, kui oluline on kahekesi veedetud aeg eriti pärast lapse/laste sündi, sest ema ja isa on jätkuvalt ka mees ja naine, kes vajavad teineteise tähelepanu ja lähedust. See on minu meelest täiesti tõsi, et lapsed panevad suhte tõsiselt proovile. Meie suhte kohta ma ei oska küll öelda, kuidas oli elu enne lapsi, sest kui me koos hakkasime elama, oli Laura minu kõhtu omale juba pesa teinud ja seal mitu kuud sees elanud aga parem on suhe kindlasti, sest Liisud on meile palju õpetanud ja ma ei kujuta elu ilma nendeta ettegi, kuid eks nad on pannud suhte ikka proovile ka, sest me alles õppisime teineteist tundma Androga kui meie ellu sündis Laura, kes keeras senise elu täiesti peapeale. Me ei tundnud teineteise kiikse ja ei teadnud kõiki eelistusi ja soove ja eks see oli ka üks põhjus, mis vahepeal meie suhtes väga palju pingeid tekitas, kuid me saime nendest pigetest koos üle ja nüüd on suhe parem kui varem. Kui beebi sünnib on tema A&O, kõik käib tema järgi- söögiajad, uneajad ja ärkvelolekuajad võtavad esialgu kogu noore ema aja ja tavaliselt on mees see, kes mõneks ajaks täiesti tahaplaanile jääb, sest see väike ime on kõige olulisem, tema soovid ja tahtmised saavad rahuldatud enne kõiki muid asju. Ühel hetkel tekib rutiin ja kui sellest aegajalt välja ei murta, võib see mehe ja naise suhtele väga laastavalt mõjuda ja sellepärast ongi vaja mõnikord võtta aega, et tuletada meelde, et isegi peale lapsevanemateks saamist ollakse endiselt ka mees ja naine, kes varasemalt teineteisel liblikad kõhus lendama panid.

Esimestel kuudel pärast mõlema Liisu sündi ei tulnud mul mõttessegi, et ma jätaksin beebi vanaema juurde ja läheksime Androga kahekesi kuskile, sest lihtsalt ei raatsinud. Lauraga oli see esimese lapse vaimustus ja Lennaga oli hoopis omaette jutt, sest ma ootasin need 8 igavikuna kestnud päeva, et saaksin ta enda juurde ja kui siis lõpuks sain, ei raatsinud teda küll kellelegi hoida jätta ja ega ma poleks seda aega suutnud nagunii nautida ka. Suvel saatsin küll vanaema Liisudega vana-vanade juurde vahel, et saaksin kodus rahulikult koristada aga siis teadsin, et saan kohe tormata ka kui vajadus tekib. Peale Laura sündi läksime me päris esimest korda kahekesi välja kui Laura oli 5 kuune, käisime Joeli sünnipäeval ja kuna see toimus Prive's, hakkas see öösel. Nagu ikka tunnevad lapsed selliseid asju ette ja kui ta tavaliselt magas ilusti siis sel õhtul ärkas ta vahetult enne seda kui me minema hakkasime ja ta ei rahunenud mitte kellegi teise süles peale minu. Rahustasin ta maha ja sain uuesti magama, hiilisime välja ja enne kui me Sakust välja jõudsime sõita, tahtsin ma juba tagasi Laura juurde. Ma mõtlesin terve peo ainult Laura peale ja sellele, kuidas neil seal läheb, kas ta ikka magab ilusti, kas tal äkki on emmeigatsus, äkki läheb tal kõht tühjaks jne jne. Ja mina, kui suuuur tantsulõvi, ei tahtnud sel õhtul mitte ühtegi tantsu teha, sest tahtsin ainult tagasi Laura juurde, võtta ta endale kaissu ja lubada, et ma ei lähe enam mitte-mitte kunagi ilma temata kuskile. Kokku olimegi peol vist kõigest 2 tundi, sest ma lihtsalt ei tundnud sellest rõõmu ja igatsus oli liiiga suur :)

Esimest korda olime terve öö Laura juurest ära siis, kui ta oli 11 kuune ja me Lätis mänge käisime vaatamas koos Slava ja Kadiga. See ööseks jäämine polnud üldse mitte minu algatusel ja esialgsete plaanide kohaselt pidime me siiski ööseks koju tagasi minema aga kuna enamus soovis ööbima jääda ja me polnud oma autoga, pidin ma leppima teiste otsusega. Oleksin ju võinud rõõmustada, et saame Androga natuke omaette olemise aega aga mina... ma hakkasin nii nutma, et kõik ülejäänud vaatasid mind nagu natuke napakat. Lõpuks siiski leppisin selle mõttega ja siis tundsin juba rõõmu sellest, et saime rahulikult terve öö magada ja hommikul rahulikult ärgata :) Tegelikult oli see vahelduseks päris mõnus aga algus oli raske. Peale seda korda hakkasin ma tõsiselt nautima neid kordi, kui saime olla Androga kahekesi ja mul on niii hea meel, et mu ema elas meile siis nii lähedal ja oli peaaegu alati nõus Laura enda juurde võtma kui tahtsime kuskile minna :) Lenna on ka mõned korrad olnud vanaemade, sugulaste ja sõbrannade hoida, et saaksime käia kahekesi poes või kinos ja oskan seda aega nüüd palju enam hinnata kui siis kui Laura sama vana oli.

See kahekesi olemise aeg on ikka väga oluline tegelikult ja kuna meil Androga enne Liisusid seda aega polnud, siis tunnen nüüd veel eriti vajadust selle järele. See aeg ei peagi olema terve öö või nädalavahetus ja me ei pea tegema alati midagi erilist, mõnikord on mõnus kasvõi kahekesi poodi minna või jalutama, sest kahekesi olles saame rääkida asjadest, mis lastega koos olles, kas meelest lähevad või milleks lihtsalt aega pole. Õhtuti kui Liisud magavad, oleme mõlemad päevast nii väsinud, et ega eriti ei jaksagi enam tähtsatel teemadel rääkida ja mõnikord ei jaksa üldse rääkida siis enam. Kahekesi olemist on meil vaja selleks, et säiliks omavaheline suhtlus ja säde ei kustuks, sest kui tekib rutiin ja enam mitte ühtegi tegevust ilma lasteta pole, unustatakse tihtipeale ka see, miks kunagi üldse koos elama/olema hakati ja see võib tekitada suhtes palju pingeid ja ebameeldivusi.

Eile saime tänu Marile käia kahekesi poes, jõusaalis ja ujumas ja see oli ikka niii ütlemata mõnus. Sellised hetked värskendavad suhet ja tuletavad meelde seda, miks ta mulle meeldima hakkas. Seda aega ei peagi olema iga nädal aga paar korda kuus on minu meelest hädasti vaja, et mitte kaotada iseennast ja oma suhet. Kahekesi olemise aeg on sama oluline kui omaette olemise aeg ja selleks tuleb lihtsalt aega võtta, kui on soov suhet hoida ja veelgi tugevamaks muuta. Olen nüüd saanud tõestust sellele, et ühte inimesse on tõesti võimalik üha uuesti ja uuesti armuda ja seda suuresti tänu sellele, et me oleme teadlikult võtnud aega, et mitte unustada teineteist ja ma usun, et see tõestab, et olen lõpuks leidnud enda kõrvale selle õige inimese, kellega koos kasvatada meie imearmsad lapsi ja kellega koos nautida elu :)