Kui Laura oli aastane hakkasin ma Spartas trennis käima ja see muutus lausa mu teiseks koduks, sest ma käisin seal igaäevaselt ja mõnikord juhtus ka seda, et tegin seal 2x päevas trenni, energiat oli palju, tuju oli hea ja enesetunne suurepärane. Nii mõnedki nüüd arvavad, et olin ikka täitsa hull peast, või ma eksin?! Aga need, kes ise trennis käinud pole või on lihtsalt trennivihkajad, ilmselgelt ei tea seda trennijärgset tunnet, eriti veel peale väga rasket trenni. Esiteks olin ma siis alati enda üle uhke, et jälle sain hakkama ja ei viilinud ja no muidugi need õnnehormoonid ja energia, mis peale sellist pingutust kehas möllab, võrrrrrratu tunne lihtsalt :)
Plaanisin tegelikult ka Lenna ootuse ajal trenne jätkata, nii oma tantsutrenne kui ka jõusaalitrenne, kuid kahjuks lõhkus Andro Soome tulek kõik need plaanid, sest peale pikka tööpäeva pidin sõitma Sakku, et Laura lasteaiast ära tuua siis tahtis ta alati süüa ja lõpuks oli kell juba 19-20 ja no sellisel kellaajal ei hakka ma ju ometigi last kuskile spordiklubisse enam tassima ja ega mul endalgi väga suuri energiaülejääke sel ajal polnud, sest see üksi toimetamine oli paras energiaröövel. Õhtuti püüdsime vähemalt käia jalutamas ja talvel kelgutamas ja kui ma koduseks jäin siis veetsin ikka igapäevaselt paar tundi värskes õhus ja käisin rasedatele mõeldud vesivõimlemises, mis oli nii mõnus, et tahaksin seda teha ka tulevikus kolmandat beebit oodates :) Õnneks kaalu siiski üleliia juurde ei tulnud ja kuna üksi kahe lapsega toimetamine ja kodu korrashoidmine on ka paraja trenni eest siis sain oma raseduskilodest ka üsna kiirelt lahti :)
Ma andsin aasta alguses endale lubaduse, et võtan ennast ikka korralikult käsile ja enam ühestki trennist ei viili, sest suvi juba peaaegu paistab aga vorm on endiselt peaaegu olematu, mingit supervormi ma selleks suveks ei oota aga no natukene võiks ju ikka parem välja näha :) Eile õhtul oli mul plaanis 2 trenni aga päeval oli enesetunne kahtlane ja olin juba trenne tühistamas, kui mõtlesin, et ootan õhtu ära ja vaatan siis, mis tunne on, plaanisin ka, et jään koju ja koristan ja naudin omaette olemist, sest mul just väga tihti seda võimalust ei teki ja kuna Andro tahtis minna mängu vaatama, saime kokkuleppele, et ta võtab Liisud endaga kaasa. Kuna mind hakkasid süümepiinad kimbutama otsustasin siiski trenni minna ja lootsin, et seal läheb enesetunne paremaks ja ka tuju tõuseb.
Eestis elades, käisin ma Sparta absi trennis ja enamasti peale seda veel BodyPumpis, mõtlesin eile, et jätkan siin ka seda sama vana harjumust ja siinne ABSolution on ikka mitu korda aktiivsem ja higistamaajavam kui seda oli Eesti oma. 30 minutit ilma ühegi puhkepausita ja selliseid harjutusi, mida mina isiklikult varem teinud ei olnud, igatahes olin ma näost punane ja higi voolas ojadena, mis tegelikult oligi minu eesmärk, sest mulle ei meeldi trennid, peale mida mul tekib küsimus, kas ma üldse peaksin dušši alla minema, sest mitte ühtegi higipiiska mu kehal pole. Eilsele trenniõhtule pani mõnusa punkti BodyPump, mis on mu ammune lemmik ja ei pidanud ka sel korral pettuma :) Igatahes hakkan vaikselt oma trennihooliku staatust tagasi saama ja tänu sellele on tuju parem, enesetunne parem ja magan ka nagu beebi kui välja arvata Lenna öised söögipeatused.
Kõigile teile, kes te otsite vabandusi, miks mitte trenni minna (pole lapsi kuskile jätta, ei viitsi, kodus vaja koristada, vaja süüa teha, pole õigeid riided, pole aega jne jne) võtke ennast kokku ja ärge otsige vabandusi vaid leidke põhjuseid, miks minna, sest trenn parandab nii emotsionaalset kui ka füüsilist tervist ja uskuge mind, peale trenni ei teki teil küll tahtmist mingit jama endale sisse süüa ;) Ja kui näete ja tunnete positiivseid muutusi oma kehas, tahate te aina rohkem ja rohkem, sest see tõstab enesekindlust ja kindlasti ka austust oma keha suhtes ja te võite üllatuda milleks kõigeks teie armas keha suuteline on :)
No comments:
Post a Comment