Meie kohtumise lugu

Rääkisin eile Kertu-Kaisaga ja jutuks tuli minu ja Andro tutvumise lugu, kuna ma tean paljusid, kes ei usu internetitutvustesse siis palun väga, siin on tõestus, et ka sellisel moel alguse saanud tuvustest võib midagi väga ilusat ja püsivat areneda :) Meie lugu on üsna pikk ja sellesse mahub nii lapselikku rõõmu ja naeru, hellust ja hoolitsust kui ka pisaraid ja igatsust, hingevalu ja tohutut kurbust

Mäletan seda päeva veel väga selgelt, ma olin eelmisel õhtul/samal hommikul lõpetanud pika suhte, sest tundsin, et meil polnud teineteisele enam midagi pakkuda ja see suhe ei viinud meid enam kuhugi. Ma olin meestes nii pettunud, et ma ei tahtnud mitte ühtegi neist näha. Hommikul käisin jooksmas, et mõtteid korrastada ja natukenegi positiivset energiat saada ja kuna mul oli öö suhteliselt magamata ja polnud juba 24h midagi söönud, tegin endale vist natuke liiga, sest kui koduukseni tagasi jõudsin, ei suutnud isegi trepist üles minna, vaid sõna otseses mõttes ronisin neljakäpukil. Pesus käidud ja kui suutsin paar ampsu süüa ka, istusin arvutis ja jutustasin Eliisega kui äkitselt potsatas mu Orkuti (jahh, Orkut oli siis veel päris popp koht :))) postkasti kiri, mingilt täiesti võõralt noormehelt "Kas kohvile lähme?" Ma lugesin seda mitu korda ja vaatasin tema profiili ja siis vaikselt hakkas meenuma... Seal Orkutis oli selline vahva koht, kuhu sai kirjutada iseloomustusi ja ükskord Karini profiili vaadates, märkasin, et keegi on talle sinna sõbrapäeva soovid kirjutanud ja mul tekkis kohe huvi, et kes see lollakas on. Ja seal Orkutis oli veel see tore asi ka, et sa nägid, kes sinu profiili mingi aja jooksul vaatamas olid käinud ja juu see "lollakas", kes iseloomustuseks sõbrapäeva soovid kirjutas, nägi siis, et ma teda piilumas olin käinud. Kuna ma sel hetkel lausa vihkasin meessugu, ei tahtnud ma kohe vastu kirjutada aga lõpuks said uudishimu ja kerge ärevus minust siiski võitu ja vastasin talle minu mäletamist mööda midagi sellist, et "kuhu?!" Vastus tuli kiiresti "Kuhu sa minna soovid?" Kuna mu tuju oli alla nulli, vastasin, et "maailma lõppu" ja sellest arenes välja üsna pikk vestlus, mis jätkus juba MSNis. Leppisime kokku, et me kohtume pühapäeval kui ta Soomest Eestisse jõuab ja kui omavaheline klapp olemas on, siis lähme koos tema venna juurde grillima. Terve ülejäänud nv saatsime me teineteisele kümneid sõnumeid ja kuigi me polnud veel kordagi reaalselt kohtunud, tundsime mõlemad, et meie vahel oli mingi säde :)

Oiiii kuidas ma pabistasin kui meie kohtumispaiga poole läksin, käed värisesid ja higistasid, ei osanud enam normaalselt kõndidagi aga õnneks hajusid need hirmud kui esimene kallistus tehtud oli ja kuna tundus, et meil kummagil polnud plaanigi mingi vale läbi põgeneda, kutsus Andro mind oma venna juurde sauna ja grillima. Väike hirm oli ikka aga kuna ma õnneks olen üsna seltskondlik ja võõras seltskonnas ennast väga ebamugavalt ei tunne, sujus õhtu hästi ja tundsin, et kõik oli täpselt nii kui pidi. Kuna meil oli koos hea, veetsimegi kõik Andro Eestis oldud päevad ühiselt ja tegime kõike koos, kohtusin siis esimest korda ta vanematega ja nautisime koosolemist. Vahepeal tundsin, ennast nagu väike laps jälle, sest meil sai koos nii palju nalja, sära oli silmis ja kohati käitusimegi nagu väikesed lapsed aga kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis seda teeme me aegajalt siiani, sest see on nii värskendav ja toob meie suhtesse palju naeru.

Nende 5 koosveedetud päeva jooksul sai mulle nii mõnigi asi selgeks- Andro on just täpselt selline mees, keda tahan oma tulevaste laste isaks, temaga koos tundsin ennast hästi, turvaliselt ja õnnelikuna, mulle meeldis tema elurõõm ja armastus spordi vastu, mulle meeldis kuidas ta mind hoidis ja hoolitses aga kõik tema lähedased kinnitasid mulle, et meie suhtest ei saa asja ja eks ma natuke kartsin, et nende jutul on tõepõhi all, sest nemad tundsid teda ju palju paremini kui mina. Sisimas ma aga lootsin, et nad eksivad ja lubasin endale, et tõestan neile vastupidist.

Kui Andro reede hommikul vara lennujaama läks, oli mu hinges nii suur tühjus, et ma ei osanud mitte kuidagi olla, pisarad muudkui voolasid mööda mu põski ja kui Andro ütles, et ärgu ma teda ootama jäägu, sest ta ei tea isegi, mida tahab, tundsin kuidas kõik minu sees kokku varises... kõik oli ju nii hästi olnud, need päevad olid imelised ja ma ei tahtnud uskuda, et see kõik tõesti läbi on, sest selliseid tundeid polnud minus veel mitte keegi varem tekitanud. Samal päeval kui Andro Šveitsi lendas, tuli mu armas Eliise mulle külla ja enamuse ajast pidi ta mu pisaraid pühkima ja Andro sõnumeid enne mind lugema, sest ma kartsin... ma isegi ei tea, mida ma täpset kartsin, kuid kuidagi kindlam tunne oli, kui Eliise neid sõnumeid enne mind luges ja kinnitas, et pole hullu midagi. Kuna igatsus oli meeletu ja pisaraid jagus igasse päeva, otsustasin paari kuu pärast Androle Šveitsi külla minna ja minu suureks rõõmuks, ei olnud tal selle vastu midagi.

Kui olin Šveitsi sõidu piletid ära ostnud, hõljusin ma nagu pilvedes ja nii Heikko, Kai, Eliise kui ka Eneli said osa minu rõõmust, sest naeratus ei kadunud mu näolt :) Ootasin seda reisi nagu väike laps jõuluvana. Šveitsi jõudes oli vastuvõtt väga armas ja soe aga kahjuks oli see vaid algus... juba esimesel päeval valasin ma seal pisaraid ja saatsin Kaile sõnumeid, kuidas tahan tagasi koju ja Andro ikka täielik jobu on. Õnneks oli selle 2 nädala sees ka rõõmsaid ja ilusaid hetki, kuid kuna Andro oli sel hetkel väga suur egoist ja endast ikka väga heal arvamusel, tuli meil igapäevaselt ütlemisi ette. Kuna me sel hetkel olime rohkem nagu vägaväga head sõbrad, oli tal seal tekkinud juba šveitslasest sõbranna, kes saatis pidevalt ÖÖSITI Androle sõnumeid ja mu naiselik vaist ütles, et ta püüdis mind armukadedaks teha ja Androga tülli keerata, eks tal natuke see õnnestus ka, kuid ma püüdsin end mitte lasta sellest häirida. Kui ma praegu nendele kahele nädalale tagasi mõtlen, tekitab see minus mingi eriliselt mõnusa tunde, sest seal olin ma see mina, kes ma tegelikult olen, suu oli (peaaegu) alati naerul, ma püüdsin võtta sellest reisist viimast ja nautisin igat meeldivalt koosveedetud hetke. Käisin koos Andro ja Argoga sealses spordiklubis, tihtipeale 2x päevas, kui Androl viitsimist oli, käisime matkamas, peale mänge käisime kohalikus Vanilla ööklubis tantsimas ja ilma pingutamata püüdsin Androle näidata seda kõige tõelisemat mind. Meil õnnestus ühel korral, peale kõige suuremat tüli, rääkida omavahel ka südamest südamesse ja sel hetkel läksid meelest pisarad ja pettumus, kuid kahjuks suutis ta seda viimasel päeval siiski muuta ja kui ma koju tagasi lendasin, mõtlesin endamisi, et olgu siis seal omette oma sõbrannaga, ma ei viitsi enam pingutada, mõttetu raisata oma aega inimese peale, kes minu väärtust hinnata ei oska.

Tagasi Eestis ma oli mul üsna lihtne olla tema suhtes ükskõikne ja mul õnnestus see päris hästi, sest kui ma paar päeva polnud ühtegi sõnumit saatnud, hakkas ta ise muretsema, kas midagi on pahasti ja tunnistas, et tuba oli nii tühi kui ma ära läksin. Minu hinge tegid need sõnad muidugi rõõmsaks, kuid ega seda rõõmu kauaks ei jagunud ja selle kogemuse põhjal võin öelda, et mehed on tihtipeale mitu korda tujukamad kui naised ja otsustusvõimetud on nad ka. Võttis aega, mis ta võttis, kuid ühel pimedal õhtul teatas Andro mulle MSNis, et ta on palju mõelnud ja jõudnud otsusele, et tahab mind siiski endale ja palus oma eelneva väga nõmeda käitumise pärast korduvalt andeks. Minus tärkas võidurõõm- sain taaskord, mis ma tahtsin ja olin endaga ikka väga rahul. Alates sellest päevast ootasime me jõule, et jälle kohtuda ja seekord siis juba nagu päriselt :) Kõik need jõulupuhkuse 2 nädalat möödusid meil ninapidi koos olles ja meile kohaselt oli taaskord palju naeru, rõõmu, lapsikusi ja armsaid hetki, millele mõtlemine siiani naeratuse näole toob.

Meie suhe ei alanud armastusest esimesest silmapilgust, ei olnud mingit traditsioonilist kohtamaskäimist ja lillede toomist, oli küll palju väga positiivseid hetki, kuid oli ka halvemaid aegu, eks neid raskeid ja väga väga raskeid aegu on olnud ka hiljem, kuid kui ma praegu vaatan oma kallist meheraasu, kes mu kõrval magab, olen südamest õnnelik, et ta mu teele sattus ja õigel hetkel mõistuse pähe võttis :) Suur aitähh Karinile, et sul oli selline "lollakas" Sõber, kes iseloomustuse asemel Sulle ilusat sõbrapäeva soovis :)