Ma ei ole siiani saanud üle sellest tühjast tundest, mis tekkis siis kui Lenna minu juurest peale sündi ära viidi ja ma teda järgmisel päeval alguses vaadatagi ei suutnud, sest pisarad voolasid ja süda tahtis suurest valust, murest ja hirmust lõhkeda. Ma mäletan siiani seda kripeldavat ja tühja tunnet kui palatisse läksin ja ümberringi beebide nuttu kuulsin aga enda väikest imet ei tohtinud isegi katsuda mitte. Seda tunnet saavad mõista vaid need, kes ise sama asja läbi elanud on. Ma arvan, et võibolla oleks siis ka natuke teisiti olnud kui näiteks oleksin mitmikuid oodanud ja saanud terve raseduse vaimselt ennast ette valmistada selleks, et nad võivad vajada intesiivravi kohe peale sündi, kuigi ega selliseks asjaks ei saagi ju kunagi päris valmis olla, aga kui see tuleb täiesti ootamatult on sellega ikka meeletult raske leppida.
Natuke rohkem kui kuu pärast möödub kõigest sellest juba aasta, kuid tunne on, nagu see oleks olnud alles eile. Kõik need tunded ja emotsioonid on nii selgelt meeles. See hetk kui ma sain ta oma kõhule ja nägin KUI pisike ta on, seda imelist tunnet ei ole võimalik sõnadesse panna, kuidas ta mul kaisus vaikselt uudistas... ja kuidas ta siis ära viidi. Ma ei suuda siiani kõigele sellele ilma pisarateta mõelda, sest see teeb endiselt haiget. Isegi kui ma olin olnud terve öö Androga kahekesi ei tahtnud ma uskuda seda, et Lennaga võiks midagi väga halvasti olla, ma kinnitasin endale, et kõik on hästi ja juba väga varsti on ta jälle meiega, kuid juba arsti nägu nähes, minu usk rauges ja hinge puges meeletu hirm, valu ja süütunne. Peale seda kui ma kuulsin arsti suust sõnu, et meie väikese ime seisund on raske ja tal on kaasasündinud kopsupõletik, ei suutnud mu mõistus enam mitte ühtegi järgnevat lauset registreerida. Meeles on vaid üksikud sõnad nagu- antibiootikumid, Cpap ravi, palavik, sepsis ja rahustid aga kõik muu lendas minust mööda, sest ma kartsin, ma kartsin, et kõik ei saagi korda ja kui ma seda päris meie enda väikest inimest nii abitult seal kõigi nende aparaatide külge aheldatuna nägin, ei suutnud ma ennast vaos hoida ja nutsin endal peaaegu, et hinge seest välja. Ma soovisin tema asemel seal olla, ma tahtsin ta sealt endale kaissu haarata ja enam mitte kunagi temast lahti lasta. See oli tohutu piin, näha teda seal sellises seisukorras. Õed ja arst püüdsid küll minuga rääkida, kuid ma ei suutnud mitte ühtegi sõna kuulata.
Mäletan nii selgelt selle ämmaemanda pilku, kui me läksime Lennat vaatama ja kui pärast oma palatisse tagasi läksime, sest tema ju teadis enne kui mina teada sain. Ta tõi mulle rahustit ja lohutas mind, kuid sel hetkel ei suutnud mind mitte miski ega mitte keegi lohutada. Ma ei tahtnud kedagi näha ega kellegagi rääkida, ma ainult nutsin ja süüdistasin ennast selles, et Lenna nii haige oli. Kõik oli täiesti pahupidi keeratud ja ma ei suutnud sellega mitte kuidagi leppida. See ei saanud lihtsalt tõsi olla, sest selliseid asju ei juhtu ju meiega, selliseid abituid võõraid pisikesi beebisid vaatan vaid pildilt aga see ei saa olla päriselt, et nüüd on meie enda beebi sellises olukorras. See ei jõudnud mulle kohale ja ma ei tahtnud seda ühtaegu nii rõõmsat kui ka meie jaoks tohutult rasket uudist väga paljudega jagadagi. Ma tahtsin pugeda kuskile kaugesse pimedasse nurka ja seal omaette silmad peast nutta. Ma ei julgenud õdede käest alguses küsidagi, millal ma ta enda juurde saan, sest ma kartsin seda vastust kuulda. Ma püüdsin Lenna juures käies olla tugev ja anda talle paranemiseks positiivset energiat ja enamasti see mul isegi õnnestus, kuid liftiga üles sõites ja käsi pestes, voolasid pea igal korral suured pisarad mööda mu põski alla, sest nii kohutavalt raske oli olla tugev kui ma tegelikult oleksin tahtnud lihtsalt kokku variseda.
Kõige raskemad hetked olid need esimesed, kui saime teada diagnoosi ja kui Lennat esimest korda kuvöösis nägime, kuid uus emotsionaalne pauk tuli siis kui otsustasime, et Androl on kõige õigem minna Soome tagasi ja mina pidin jääma üksi. See tunne ja teadmine, et keegi ei kallista ja ei hoia mind kui enam kuidagi ei jaksa, tegi hingele veel rohkem haiget. Ma kartsin neid esimesi üksi Lenna juurde minemise kordi, sest alguses tema seisund ei paranenud, vaid halvenes ja alati käis südamest värin läbi kui intensiivi ukselt tema väikest pesa nägin. Ma ei oleks selle kõigega nii hästi toime tulnud kui seal ei töötaks nii võrratuid õdesid nagu Aet ja Aire. Nad on imelised inimesed ja meil mõlemal Lennaga vedas, et just nemad hoidsid meie väikest silmatera. Nende positiivsed sõnad ja soe ning südamlik suhtumine, tegid selle raske aja minu jaoks natukene kergemaks. Ma sain nende käest küsida kõike, mis puudutas Lenna hetkeolukorda, tema paranemise protsessi ja neid imepisikesi, kuid siiski positiivseid paranemise märke, just nemad julgustasid ja toetasid mind kui mul tekkis hirm ja ma ennast nii üksi tundsin. Me viisime neile pärast lilli ja komme ja pildid ja kaardi aga ikka ma tunnen, et seda kõike pole veel piisavalt, sest see, mida nad meie jaoks tegid, on hindamatu väärtusega, tänu neile suudan ma sellest raskest ajast isegi positiivseid asju meenutada, kõigi nende pisarate, hirmu ja süütunde vahele mahtus ka killukesi päikest ja seda kõike tänu nendele suurte südametega naistele. Loomulikult oli mul palju tuge ka Androst, emast, tädist ja kõigist teistest sõpradest ja sugulastest, kes meile kaasa elasid ja meie pärast muretsesid, kuid see oli siiski natuke teistmoodi. Tänu nendele õdedele ei tundnud ma end seal haiglas nii üksi ja tundsin, et on veel keegi, kes tõesti hoolib. Aire, kellega koos tundsin ennast alati nii ütlemata hästi, uuris pärast seda, kui Lenna juba enda juurde sain, meie osakonnast Lenna tervise kohta, seda kuuldes läks mul südame alt nii soojaks, sest tema hool, tähelepanu ja armastus nende pisikeste beebide ja oma töö vastu on lihtsalt imetlusväärne.
Kuigi Lennaga on kõik lausa suurepärases korras, ta areneb samas tempos kui seda tegi Laura, ta pakub meile igapäevaselt nii palju rõõmu ja nalja, tema emotsioonid ja uued avastused on nii armsad. Mõnikord ajab see mind öösel tigedaks aga tegelikult on nii armas kuidas ta öösiti ei ole nõus Andro kaisus uuesti magama jääma, vaid poeb minu kaissu, paneb pea mulle rinnale ja siis magab hetkega. Need hetked on hindamatud ja pakuvad nii palju soojust ja armastust aga millegipärast ei ole need hetked suutnud ära võtta seda tühja tunnet, mille jätsid need 6 päeva kui ma ei saanud teda sülle võtta ja 8 päeva kui ta oli minust eemal. Algus oli minu jaoks ikka väga raske ja ma ausalt öeldes imestan, et ma kõige sellega toime tulin ja ega seegi asja kergemaks ei teinud, et pidin väga palju üksi olema ka siis kui juba koju saime. Ma ei saa keerata aega tagasi, et muuta juhtunut, kuid ma saan anda endast parima, et olevikus ja tulevikus tunneks Lenna, et ma olen alati tema kõrval, alati olemas kui ta tahab kaissu pugeda ja et minu armastus tema vastu on piiritu ja tingimusteta.
Ma ei kirjutanud seda postitust selleks, et teis kurbust tekitada või, et teil silmad märjaks saada, ma tegin seda, sest ma tahan saada lahti sellest tühjast tundest enda hinges ja mõtlesin, et ehk aitab seda tunnet ravida see kui ma seda teiega jagan ja ehk on kellegil head nõu anda, kes on ise sarnase olukorra pidanud läbi elama. See on tunne, mille olemust ja tõelist valu mõistad alles siis kui seda ise koged.
No comments:
Post a Comment