Ülemõtlemine?!?!

Kui ma kolmapäeva õhtul EMOsse tulin, siis olin kindel, et istun seal oma 3-5h ja saan koju. Olin kindel, et soovitatakse võimelda ja puhata. Aga minu jaoks võttis asi ootamatu pöörde kui pärast esmast läbivaatust ei saadetud mitte uksetaha arsti vastuvõttu ootama vaid viidi EMO intensiivi ja pandi voodisse lamama. Ma ei saanud üldse aru, mis toimub ja miks mind sinna viidi, sest mul polnud ju midagi nii hullu. 3 arsti käisid mind 5x vaatamas ja katsumas, lasid püsti seista ja jalgu/käsi liigutada aga diagnoosi keegi ei pannud. Tegelikult ei tea ma praeguse hetkeni, mis mul viga on, kuid jalalaba normaalselt liigutada ei saa ja vasak käsi on jätkuvalt nõrgem kui parem. 

Täna kohtusin füsioterapeudiga, kes kõigepealt testis mu jalgade ja käte tööd ja tugevust ning näitas ette harjutused, mida nv tegema pean. Kui ma tema arvamust küsisin, et mis mul viga võib olla, ei tahtnud ta midagi öelda ja ütles, et las arstid veel uurivad. Kui uurisin tervenemisvõimaluse kohta, andis ta lootust, et jalg peaks peaaegu täielikult taastuma... PEAAEGU! Lisaks ütles ta jutu sees, et sellised sümptomid nagu mul, on iseloomulikud insuldile ja ajuinfarktile...?!?!?!?! Võite ise ette kujutada, milline paanika mind sisemiselt valdas kui seda kuulsin. Nüüd ma siis istun ja ootan, et tuleks mõni arst ja oskaks kogu sellesse paanikasse, hirmu ja teadmatusse natukenegi selgust tuua. Olgu see diagnoos kuitahes hirmus, on teadmatus veel hullem ja annab ruumi minu liiga hästi lendavale kujutlusvõimele, mis omakorda tekitab nutuhoogusid ja hirmu. 

Õnneks on üks mu palatikaaslastest üks väga lahe ja energiline naisterahvas, kellega koos püüame murenõtted naljaks pöörata ja nii on kõike seda natuke kergem taluda.