Peaaegu aasta neljakesi ühes toas.

Kui meil üldse tuli see kindel teadmine, et me ei saa elada eraldi, vaid peame elama koos nagu normaalne perekond, oli minu tingimuseks see, et Andro peab kõigepealt leidma suurema korteri. Kuna selle tingimuse täitmine tundus aga ilmvõimatu olevat, andsin ma järgi ja kolisime siia- 34 ruutmeetrisesse köök-tuppa. Siis arvasime, et kui kirjutame meid kõiki siia sisse, saame kiiresti uue korteri, sest siin on seadusega ette nähtud kui palju ruumi peab iga pereliikme kohta olema ja meil oli seda ruumi ilmselgelt liiga vähe. Kui taotlused tehtud said, jäi meil üle veel vaid oodata pakkumist. Ootasime, ootasime, ootasime... Kui juba mitu kuud möödas oli ja ühtegi pakkumist ei tulnud, läksime kohapeale uurima ja selgus, et me oleme küll nö eelisjärjekorras, kuid meie valitud piirkonnas vabaneb väga vähe nii suuri kortereid. Niisiis ootasime edasi.

Need, kes ise on elanud sellistes tingimustes, et Sul pole mitte kuskil mujal omaette olla kui wc's (koos väikeste lastega on seegi privaatne koht enamasti kõigile teistele avatud kui sul juhtumisi tekib vajadus sinna minna või kraabivad ja karjuvad nad ukse taga) need kindlasti mõistavad seda tunnet. Ma oleksin tänulik kasvõi eraldiaseteva köögi eest, sest kui oleks üks kohtki, kus saad õhtul peale laste magamapanekut raamatut lugeda, juttu rääkida, oma asju teha, oleks see praegusel hetkel lausa luksus. Hetkel on nii, et kui Liisud magavad lõunaund, ei ole mul enamasti muud teha kui ise ka magama minna, lugeda või vaikselt arvutis klõbistada. Õhtuti on veel raskem, sest siis peavad tuled kustus olema ja mingit normaalset telekavaatamist, jutustamist, lugemist vms lihtsalt ei ole. Laura ei saa enam värvida ega joonistada, sest kohe kui Laura oma laua äärde istub, ronib Lenna keset tema lauda ja pole nõus sealt mitte kuhugi liikuma. Meisterdamisest ja väikeste asjadega mängimisest võib Laura vaid unistada, üleüldse peab ta mängima ainult selliseid mänge, kuhu saab ka Lennat kaasata.

Võib ju mõelda, et mis siin siis nii hullu ikka on, vanasti elati veel suuremate peredega isegi väiksemates korterites ja saadi ju hakkama eks. Ma ei väidagi, et hakkama ei saa, oleme ju meiegi hakkama saanud ja kõik elus ja terved. Aga on see ka tänapäeval normaalne elamine? Väga raske on leida neid rahulikke hetki iseendale, sest pole sellist kohta, kus raskest päevast mõne hetke puhata. Haige olles, pole võimalust minna teise tuppa magama ja ennast ravima, kogu elu käib koguaeg ühes väikeses toas. Selline elu võib olla tore kuskil puhkusel olles mõned päevad, see võib olla tore isegi paar kuud kui hästi pingutada aga terve aasta elada nii, et lastetuba, elutuba, köök, magamistuba, esik ja söögituba on koondatud ühte ruumi, ei ole just väga tore. Ühel hetkel hakkavad tekkima pinged ja ei lähe kaua kuni pingetest on tekkinud stress, mis mõjutab nii omavahelist suhtlust, tervist kui ka meeleolu. Mina arvan, et vähemalt vanematel peaks ikkagi olema oma magamistuba ja lastel oma ja usun, et enamus teist nõustub minuga, kõik muud toad on boonuseks :)

Nüüd lõpuks on meie koduotsingud mõneks ajaks lõppenud ja oktoobrit alustame juba uues pesas, kus on ruumi nii meile kui ka külalistele. Tänu sellele, et nüüd teame kindlalt, millal kolime, saime me mõneks ajaks enda juurde võtta ka Andro tädi sõbranna, kes sai Soome küll töö, kuid kuna siinsete asjade ajamine ja pabermajandus võtavad omajagu aega, on ta nö "kodutu". Ja nagu näha saame siin väikeses toas ka viiekesi hakkama kui vaja, ei saa ju jätta inimest lihtsalt tänavale kui meie juurde ka mahub :) Lenna ja Pille on ainsad, kes saavad nautida voodis magamises luksust, meie Andro ja Lauraga magame põrandal madratsitel ja unistame oma vooditest :) Igatahes, ülehomme (reedel) saame uue kodu võtmed kätte, teeme seal kiire remondi, sest kõik seinad on koledad kakapruunid ja siis kolime sisse. Kujutate ette, järgmine nädal saame me magada juba oma uues kodus. Meil on lausa selline luksus, et magamistoad on 2. korrusel ja köök ning elutuba esimesel. Enam ei pea ootama wc järjekorras, sest wc on lausa 2 ja isegi oma terrass on olemas :) Oma väikesel maalapikesel küll eriti siledat pinda pole, sest elame peaaegu kalju peal, kuid ka see mure on lahendatav, peaasi, et meil on oma väike õueala :)

Nüüd lõpuks saame vastu võtta ka sõpru ja sugulasi, korraldada mõnusaid õhtusööke ja lihtsalt nautida seltskonda ilma kodust lahkumata. Me saame veeta jõulud meie armsas pesas, meisterdada kaljuseinale lumelaternad ja nautida ilusat lumist metsa, mis kohe meie kalju otsas on. Ma juba kujutan ette kui ilus seal võib olla sügisel kui mets on värviline ja kui ilus on see mets paksu lume all. Ma ootan meie kodust fotosessiooni koos Joannaga, sest nüüd on meil selleks võimalus ja veel milliseid võrratuid pilte saab meie armsas kivises koduhoovis. Me saame omale suuuure diivani, kus saab normaalselt istuda ja saame suur söögilaua, kuhu äärde mahume terve perega istuma ning ruumi jääb veel ülegi. Lapsed saavad endale oma toa, kus mängida. Laura saab värvida, meisterdada ja mängida oma mänge ilma, et Lenna tal keset lauda istuks. Meie Androga saame endale OMA MAGAMISTOA, toa, mis on ainult meile. Seda ootan ma juba kannatamatult. Me saame uue suure voodi ja OMA TOA!! :) Ma saan kevadel aeda istuda oma ürdid, salati ja maasikad. Ümberringi on palju väikeste lastega peresid, paari meetri kaugusel meie uksest on mets ja meie maja juurde autoga sõita ei tohi niiet tundub ju lausa ideaalne koht, kus oma Liisusid kasvatada.

Niiet, kes on oodanud seda hetke, et meile siia väljamaale külla tulla, võite nüüd julgelt märku anda ja meie uksed on teile avatud :)