Kui ma polnud veel rase olnud ja ma kuulsin neid jutte, kuidas raseduse ajal tekivad igasugu naljakad isud või et endised lemmiktoidud enam ei maitse, ma arvasin, et see on mingi nali ja et naised lihtsalt keeravad see aeg ära ja nõuavad eiteamida. Siis jäin ma Laurat ootama... Ma jõin liitrite viisi keefirit, sest lihtsalt oli isu. Ma sõin neid kõige rohelisemaid Granny õunu, lutsutasin sidrunit peale ja loputasin kõik selle jääveega alla, see oli mu igapäevane menüü paar nädalat. Siis avastasin ma viineripirukad, mis maitsesid niiii hästi- 3 päeva. Siis avastasin rämpstoidu, mis ei ajanudki enam iiveldama. Mina kui üks suuuur mandariinisöödik hakkasin öökima juba paljast mõttest, et peaksin neid sööma ja lõhnast ma ei hakka üldse rääkimagi. Õnneks sain ma normaalset toitu hakata sööma kui iiveldus möödus. Aga igasugused isud olid ikka ja kui ma poes tahtsin seda ja seda ja siis seda ka, lõppes asi sellega, et koju jõudes, pidi Andro kõin neeeeed ära sööma, sest mul oli isu kadunud.
Siis jäin ma Lennat ootama... Enne iiveldusperioodi algust tahtsin ma ainult värsket kraami ja siis ühel hommikul kui ärkasin ajas juba paljas mõte toidust mu peaaegu vetsu poole tormama, enam ei maitsenud mitte ükski asi, ei värske ega küpsetatud/keedetud jms. Õnneks sain ma siis abi nendest imekäevõrudest, mis lasid vähemalt tööpäeva enam-vähem inimlikult mööda saata, õhtust ma ei hakka rääkima, sest siis ma ainult magasin ja virisesin KUI halb mul olla on. Kui ma enne olin juba lootnud, et sel korral saan tervislikumalt toituda ja närida porgandit, õuna, kaalikat jms, siis sel hetkel lendas see lootus vastu taevast. Ma pidin kodust sooja sööki saama 3x päevas (kotletid, praekartulid, kartulipuder jne jne), lisaks veel vahepalad, mis koosnesid enamasti võileibadest ja jäätistest. Kui iiveldus mööda läks, sain taaskord normaalselt süüa ja üheks lemmikuks said ananassitükid omas mahlas.
Sel korral on hetkel veel midagi nende kahe eelneva vahepealset. Ma ei suuda süüa sooja toitu ja selle tegeminegi hakkab tasapisi õuduseks muutuma. Ühel hetkel tahan üle kõige sinki ja järgmisel ajab juba öökima. Tahan õuna aga peale ühte ampsu on süda paha. Kõht on tühi aga ma ei suuda välja mõelda ühtegi asja, mida tahaks ja nagu enamus emasid teavad, mida tühjemaks kõht läheb, seda hullemini iiveldab. Nätsuhoolikust on saanud peaaegu nätsuvihkaja. Šokohoolik on ka kadunud ja jäätis ka ei maitse enam. Mitte ükski asi ei maitse enam nii nagu varem ja üleüldse ei saa ma enam aru, mis mulle maitseb. Külmutatud mustsõstrad ja punased sõstrad on ühed vähestest asjadest, mis natukenegi iiveldust leevendavad.
Mingitest ekstreemsetest maitse-eelistustest ei tea ma midagi. Aga ma tean, et näiteks Eve sõi lastevorsti suhkruga ja no eks me kõik oleme kuulnud nendest "traditsioonilistest" lemmikutest nagu heeringas vahukoorega jms :) Oleks tore teada, milliseid võrratuid isusid teil olnud on ja mis toidud on aidanud iiveldusest üle saada kui tegelikult nagu mitte ükski asi ei isuta.
No comments:
Post a Comment