Miks tekib rasedusaegne masendus/depressioon?

Rasedus on ju ilus aeg onju! Rasedad naised lausa säravad, nendest õhkub rahulolu, armastust ja rõõmu. Kõik need imelised muutused, need hetked kui näed seda tuksuvat täpikest, kui kõht hakkab paisuma, esimesed liigutused ja see piiritu õnnetunne. Ma võin ausalt öelda, et mulle tegelikult meeldib rase olla, no seda iiveldust ma just ei naudi aga kui see möödas, siis on elu ilus. Aga kahjuks ei ole see mitte alati ja mitte kõigi jaoks nii imeline aeg, hormoonid võivad teha trikke ja muuta naise nagu fuuriaks või õnnetusehunnikuks. Ma usun, et kõigil, et teki need tunded samadel põhjustel. Kindlasti on neid, kes kardavad, kellel on partneriga probleeme, kelle vanemad ei toeta rasedust, kes on liiga noored, majnduslikud probleemid jne jne. Neid põhjuseid võib olla mustmiljon, sest naised on erinevad, rasedused on erinevad, samamoodi on erinevad perekonnad, hirmud, soovid, ootused ja lootused.

Teate, millest minul hakkab tekkima rasedusaegne masendus, mis loodetavasti depressiooni staadiumisse ei jõuagi? Üksindusest ja võõrast keskkonnast ja sellest, et mu plaanid on kõik segi paisatud, totaalselt segi. Ma olen Soomes elanud nüüdseks tervelt aasta, selle ajaga leiavad enamus inimesed omale endasuguseid kaaslasi, eksnii?! Minul on seda takistanud keelebarjäär, ma saan aru ja tegelikult oskan ka vastata aga ma kardan, kardan eksida. Rumal hirm eks, aga ma tahan rääkida õigesti. Olen inimeste inimene ja ma ei naudi üksindust. Mulle meeldib kui on sõbrad, keda spontaanselt külla kutsuda, kellega koos jalutada, trenni teha, kohvikus käia, kinno minna ja lihtsalt lobiseda. Tunnen meeletut, ma mõtlen MEEEEEEELETUT puudust oma sõbrannadest, kes kõik on Eestis, võite ju mõelda, et Eesti on lähedal aga no ma ei lähe ju lihtsalt õhtuti Eesti, et natuke jalutada või kohvikus istuda. Kardan, et varsti pole mul isegi Eestis enam kedagi, sest käime seal nii harva ja siis on ka alati kõik minuti täpsusega ära planeeritud. Praegu veel on see teadmine, et need kallid inimesed on olemas aga mis saab näiteks aasta pärast? Kas mul siis ka on veel keegi, kellele Eesti minnes helistada, et kuule lähme teeme koos midagi?! Ma üldiselt püüan näha igas halvas ka midagi head, jah mõnikord löövad emotsioonid üle pea ja siis olen nagu vihane tiigriplika aga see läheb alati üle ja peale seda näen asja hoopis helgemas valguses.

Meil on nüüd ilus kodu, ruumi jagub aga pole sõpru, kes külas käiksid, kes leevedaksid seda meeletut igatsust ja üksindust. Praegu on küll tunne, et ma ei harju siin päriselt mitte kunagi ja ausalt, ma mõtlen järjest enam Eesti kolimise peale. Ma pidin minema siin oktoobris tööle, ootasin seda lausa pikisilmi, sest see oleks tähendanud minu jaoks inimeste sekka saamist. Aga siis otsustas üks pisike täpike, et just nüüd on kõige õigem aeg tulla meie juurde, ma ei ole õnnetu, et ta tuleb, loomulikult mitte, me ootame teda väga aga lihtsalt ta lõi meie plaanid sassi, kohe päris sassi. Ja nüüd ma ei suuda selle kõigega kohaneda nii nagu peaks. Olukorra teeb raskeks see, et tunnen ennast siin nii üksi, nii eraldatuna muust maailmast. Tean küll, et elu ei peagi alati lihtne olema aga noo ma olen juba nii pikalt siin üksi olnud, et äkki nüüd juba aitab?! Ja selle üksi all ei mõtle ma nagu päriselt üksi olemist, mul on mu armsad Liisud ja supermänn Andro aga te kõik ju teate kui olulist rolli mängivad meie kõigi eludes meie sõbrad, need tähtsad inimesed, kellega koos nutta ja naerda, kes toovad argiellu natuke värvi ja kes aitavad üle elada raskeid aegu lihtsalt sellega, et nad on olemas.

Nüüd olengi nagu hunnik õnnetust siin meie uues kodus. Peaksin ju praegu lausa rõõmust hüppama aga ei, eiii mu armsad hormoonid trikitavad minuga. Ma tahaksin asjad pakkida ja Eesti põgeneda vähemalt mitu korda päevas. Tegelikult aga tahan ma endale siin mõnda lähedast sõbrannat, kes tuleks mõnikord pühapäeva hommikul külla, et koos pannkooke küpsetada, kellega rääkida lastest, sellist, kellega koos võime naerda kõige tühisemate asjade üle, kes helistab, et ta on 10min pärast minu juures, kellega koos võin naerda ja jutustada hommikuni ja kes lihtsalt on olemas. Võivad ju tunduda tühised soovid ja mõne jaoks võibolla ka lapsikud, las ma siis olengi lapsik oma lapsikute soovidega aga selline ma kord juba olen.

Aga kuidas on see üksinduse tunne seotud rasedusega? Teadupärast raseduse ajal lähevad hormoonid hulluks, tekib tunne, et nad ise ka päris täpselt ei tea, mida ja kuidas teha, eriti alguses. Ja siis need naised, kelle kehas need hormoonid hulluks lähevad, lähevad ise ka suuremal või väiksemal määral hulluks. Ausalt, see ei ole üldse tore. Sellel ajal on pisarad kerged tulema ja kõik mured näivad hiigelsuurtena. Ma süüdistan lisaks muule ka neid pimedaid ja sombuseid päevi, mis tuju just taevasse ei lennuta. Ma arvan, et minu praegune meeleolulangus ongi tingitud paljude asjaolude kokkulangemisest- hormoonid möllavad ja ma istun iga päev Liisudega kodus, sest selle iivelduse pärast ei taha ma eriti kuhugi minna ja siis veel see, et kõik sõbrad/sõbrannad on Eestis. Ma usun, et eks need mured ka kunagi tulevikus lahenevad aga ma olen kannatamatu ja tahaks nüüd juba ennast siin koduselt hakata ükskord tundma (kuigi ma ei usu, et see kunagi juhtub) või siis anda alla ja kolida tagasi Eesti, õnneks me suvel seda vähemalt üheks kuuks teemegi :)