Ma olin kõigest 21 kui sain teada, et ootan Laurat. Ei, see polnud päris planeeritud rasedus, vaid see, et kui tuleb siis tuleb... ja tuligi. Võin ausalt öelda, et esimestel nädalatel oli mu sees suur tohuvapohu, ma ei suutnud uskuda, et minust saab ema. Mul olid pooleli tantsutrennid, kool, olin alles erialasele tööle läinud ja pealegi tundsin ma Androt kõigest 4 kuud, millest me reaalselt koos olime olnud umbes 5 nädalat, sest üsna raske on koos olla kui üks elab Eestis ja teine Šveitsis eksole. Mäletan seda hetke kui sain esimest korda elus testile 2 jämedat triipu, mu käed värisesid ja tuhat mõtet minutis kihutas mu peast läbi. Siis helistasin ma tulevasele issile, et seda uudist teatada ja teate mis, ta põhimõtteliselt hüppas rõõmust lakke. Ta oli nii kohutavalt õnnelik, et vähemalt hetkeks mu hirmud kadusid, siis aga saabus taas argipäev, ma pidin rääkima oma ülemusele, et kuigi ma alles paar kuud tagasi tööle tulin, lähen varsti jälle minema, pidin mõtlema kuidas ma saan hakkama oma kooliga ja üleüldse tundus, et pärast selle uudise teadasaamist polnud enam mitte miski endine. Mu esinemised, trennid, peod jne olid hetkega kadunud. Kui esimest korda hakkas määrima ja kartsin, et meie täpikesega võib midagi pahasti olla, mõistsin, et olin juba temasse kiindunud- pärast paari nädalat teadmist. Rasedus ei olnud just eriline lust ja lillepidu, kuid kui nüüd sellele tagasi mõtlen, tekib hinge nii mõnus soojus ja need halvad asjad ununevad, hea on see, mis jääb meelde.
Mu sõbrannad ja sõbrad olid sellest uudisest kergelt öeldes šokis, sest ma olin ju nii noor ja terve elu oli alles ees. Aga teate mis, neil oli õigus, mu elu oligi alles ees ja see, et ma sain lapse nii noorelt, ei ole mul takistanud saavutada eesmärke ja unistusi. Jah, ma pidin mõneks ajaks oma asjad edasi lükkama, kuid ega lapsed igavesti beebideks ei jää ;) Nende kõrvalt on enda asjade tegemine hoopis rahuldustpakkuvam kui enne, sest see aeg ongi minu, ma saan ennast hetkeks välja lülitada igapäevaelust ja soovitu saavutamisel valdab mind hoopis suurem rahulolu ja uhkus enda üle kui varem.
Lauraga koos tegin ma endale autojuhiload, kohe päris temaga koos, sest ta käis mul õppesõitudel kaasas, lõpetasin Majanduskooli, käisin paar korral isegi temaga koos oma asju vastamas ja Laura kõrvalt tegin ma endale oma tantsugrupi. Jah, me ei saa enam ükskõik kuhu minna siis kui tahtmine tekib, me ei ole saanud reisida, kahekesi saime elada umbes-täpselt pool aastat, kõiges mida teeme, on esikohal laste heaolu ja alles siis tulevad meie soovid, kuid see ei tähenda, et meil midagi tegemata jääks. Pealegi, oleme me alles noored, kui mina olen 40, on Laura juba 16-17 ja tema saab siis endaga juba väga hästi ka ise hakkama ja ka teised lapsed on siis juba sellistes vanustest, et nad ei vaja meid ilmtingimata 24/7 enda kõrvale, mis tähendab seda, et meil hakkab ka siis rohkem vaba aega tekkima ja ma olen kuulnud ütlust, et naiste elu algabki alles 40selt niiet just täpselt õigel ajal oleme me oma lapsed saanud ;)
Millegipärast kaovad paljud sõbrad ära kui olen jäänud beebiootele, paljud mõtlevadki, et nagunii ma siis enam kuhugi ei lähe ja midagi ei tee. Rasedus ei ole haigus, et te teaksite, (no välja arvatud need esimesed kuud kui tahaks ainult magada ja siis vahepeal on tunne, et tahaks surra, sest see rõvedalt kohutav iiveldus segab ka kõige tavalisemaid toimetusi) raseduse ajal saan ma samamoodi käia kinos ja kohvikus, käia jalutamas, reisida jne. Jah, klubisse minek pole just eriti soovitatav aga on ju maailma palju muid tegevusi mida saab sõbrannadega koos teha (kusjuures ma tantsisin/esinesin Venuses kui olin juba teadlik Lenna ootusest ja samuti esinesin ühel rahvusvahelisel saalihoki üritusel kui olin umbes 6nädalat rase). Ja minu meelest ongi väga hea kui saab suhelda ka muudel teemadel peale beebide ja lapseootuse, see annab tunde ja teadmise, et mind polegi päris maha kantud ja et ma ikka endiselt suudan muudel teemadel ka sõna võtta.
Praegu ma mõtlen nendele naistele, kes tahavad kõigepealt head haridust, siis mitu aastat toiminud suhet, oma kodu, karjääri, palju reisimist jne ja alles seal nimekirja lõpus on lapsed- kui aega üle jääb. Minul ei olnud veel ei korralikku kõrgharidust ega oma kodu ega karjääri ega reisimist ega mitme aasta pikkust suhet, kuid kas mul jääb sellepärast midagi nendest saavutamata? Ei usu. Treeneri ja toitumisspetsialisti koolitustega alustan ma juba sel sügisel, oma kodu poole me püüdleme, ka kõrgharidus ei jää tulemata ja reisima jõuame me kindlastii nii koos lastega kui ka ilma ja kui kõik soovitud koolitused on läbitud ja kõrgharidus omandatud, tuleb ka karjäär, mida ma ei pea enam mitmeks aastaks pooleli jätma, et lapsi kasvatada, vaid siis ma saangi pühenduda enda arendamisele ja sellele, et nii mu lapsed, Andro, mu ema kui ka ma ise saaksime kõik olla minu saavutuste üle uhked. Mina arvan, et mu elu algaski tegelikult alles siis, kui sain Laura, sest see pani paika selle, mida ma elult soovin, mu maailmavaade muutus, mu väärtushinnangud muutusid ja nüüd ei saavuta ma mitte enam ainult iseenda jaoks, vaid ka oma laste jaoks. Tänu lastele oleme me saanud ka palju uusi toredaid sõpru, kelle elu keskpunktis on samuti lapsed ja kes oskavad koos meiega hinnata nii neid väheseid lastevabu õhtuid kui ka peredega koosoldud mõnusaid hetki.
Mina julgen öelda, et elu ei ole läbi kui sünnivad lapsed, siis õige elu hoopis algab :)
Ma küll olin 22 kui lapseootele jäin ja nüüd olen 23, aga ka samamoodi ikkagi väga noor ja elasin sellist nooruslikku elu ja sõbrad ahhetasid end pooleks kui kuulsid, et ma lapseootel olen ja nende pilkudest oli näha, kuidas mu elu nende silmis nüüd läbi on. "Kas sa ikka tead ka, mis sind ees ootab?" jms. Samas, eks nad kõik tahavad kunagi lapsi. Kes pärast oma kooli ja karjäärisaavutusi, aga ühel hetkel ootab ju tegelt kõiki see aeg ikkagi ees. Ja selleks ajaks olen mina juba oma lapse suuremaks kasvatanud ja saan jälle omi asju ka toimetada.
ReplyDeleteLoodan samuti veel kunagi end harida ja paremat karjääri saavutada jms ja hetkel mulle tundub, et laps andis sellele pigem hea tõuke. Sest tema heaolunimel tahaks ise ka parem olla, et saaks talle parimat pakkuda. :)