Juba nädal aega olen teadnud, et täna on see päev kui saan puhata ja võin vedeleda kasvõi hommikust õhtuni voodis ja mitte midagi ei pea tegema. Mida teised inimesed siis teevad? Hmm.. Koristavad? Magavad? Naudivad? Ja mida teen mina? Umbes-täpselt 10sekundit pärast Liisude ja Andro ära saatmist, tundsin ennast juba nii üksi ja igatsesin Liisude järgi. Ma lihtsalt ei ole harjunud ilma nendeta olema ja ma ei kujuta ette kuidas Andro suutis suvel olla peaaegu 1,5 kuud üksi kodus.
Ma peaksin ju nautima seda ühte täielikku puhkepäeva, ma ei pea kellelegi pidevalt porganit koorima, õuna lõikama, pole vaja peput pesta, süüa ei pea tegema, ei ole vaja joosta kui Lenna kuskile ronib ja ei pea kella vaatama, et nad saaksid õigel ajal kõhud täis ja tuttu.
Päeva algus oli üsna selline üksik, sest ma lihtsalt pole sellega enam harjunud, et olen üksi :) Aga siis võtsin ennast üle 2 nädala jälle kokku ja sõitsin rattaga poodi. Täitsa hullumaja kuidas siin ei saa mitte kuhugi, nagu päriselt ka, mitte kuhugi, ilma, et ei peaks suuremaid või väiksemaid mägesid/künkaid vallutama. Poodi minek oli isegi päris talutav aga tagasitulles pidin ma ühe mäe poole peal peatuse tegema, sest süda tahtis jooksu panna, need on need rasedate rõõmud :) Eks see ka mõjutas, et ma polnud juba 2ndl peaaegu toast välja saanudki, Liisud ka tihtipeale mängivad omaette õues ja mina sain olla diivanikaunistus ja oma iiveldust põdeda. Aga tundub, et nüüd saan ka jälle aktiivseks hakata vaikselt :)
Põhimõtteliselt võtsingi ma siis päeva täiesti vabaks kui mulle see päev juba anti, lihtsalt puhkan ja vedelen ja vahin telksi. Päris mõnus on vahepeal hinge tõmmata aga kuidagi tühi tunne on ikka :) Vähemalt ma tean, et varsti on mu armas pere jälle kodus ja siis tekitab selline vaikus ainult hirmu, uudishimu ja kahtlusi, et millega need kaks väikest kratiplikat tegelevad. Ma usun, et enamus lapsevanemad nõustuvad minuga, et vahepeal on vaja neid puhkehetki ilma lasteta aga igatsus tekib kiiremini kui jõuame ukse nende seljataga kinni panna. See ongi tegelikult nii ütlemata armas, see ongi see piiritu armastus ja see tunne ja teadmine, et lapsed on see kõige tähtsam osa meie elust :) Ma naudin oma ise olemise hetke aga ma tean, et veel rohkem naudin ma seda kui näen Liisude naerul nägusid, nende säravaid silmi, Lenna pudrust nägu, nende meisterlikku kujundmagamise kunsti jne.
No comments:
Post a Comment