Rasedate naiste mitterasedad mehed

Olete kuulnud seda juttu, et kui naine jääb rasedaks siis mõned mehed kannatavad ka iiveldushoogude all ja hakkavad juurde võtma?! Ma hästi ei saa aru, et mis värk sellega on, sest kuidas on see võimalik? Naiste enesetunnet mõjutavad sel "õnnistatud oleku" ajal rasedushormoonid aga mehi??? Ma ei kujutaks ettegi, et Andro mul siin viriseks kui halb tal olla on ja kuidas see ja teine toit ei maitse ja kui väsinud ta koguaeg on ja kuidas ta tühiste asjade peale nutma hakkab jne.

Siis eksisteerivad mehed, keda naise rasedus väga ei huvitagi, see on ju elu loomulik osa. No on küll loomulik osa aga kas teie meelest pole see mitte üks suur ime, et mingitest imepisikestest asjandustest hakkab naise kõhus kasvama teine inimene? Ja nendele meestele tahaks öelda, et teie pohmakad ja haigused on ka elu loomulikud osad, eriti kui te need mured endale ise tekitate. Kes teil käsib nii palju juua ja paljalt õues ringi joosta?

Siis on mehed, kes arvavad, et naised ainult teesklevad oma muresid, et tähelepanu saada. No tõesti? Kes viitsiks mitu kuud järjest kurta kui paha tal olla on, kui tegelikult on kõik kõige paremas korras? Mina isiklikult ei viitsiks, sest siis sa peadki olema ju selline ving-ving ja ainult vedelema.

Ja siis on mehed, kes oma naist nagu silmatera hoiavad nii raseduse ajal kui ka pärast sünnitust. Minul on ka üks selline kodus :) Ma saan riielda kui liiga palju pingutan, ma pean rahulikult võtma ja puhkama kui võimalik. Ma saan hommikuti kauem magada kui Andro kodus on ja kui tunnen ennast väga halvasti, saan ma rahulikult vedeleda ja vinguda. Ta toob mulle poest seda, mille isu mul on ja kaisutab kui öösel üles ärkan. Ta poputab mind ja silitab kõhtu. Ma arvan, et mul on ikka väga vedanud, sest ma ei kujutaks teistsugust suhtumist enam ettegi.

Mehed, kes te seda loete (ja naised ka, et saaksite meestele vihjata) raseduse ajal on naised päriselt ka emotsionaalsemad ja tundlikumad ja vajavad rohkem teie tähelepanu ja hoolitsust. Ma arvan, et te ei suuda ettegi kujutada seda, et teil iiveldab mitu kuud järjest ja te teate ainult seda, et kui mitte varem siis 9 kuu pärast on see jama kadunud (aga uued mured platsis). Te peate igat oma tegu kaaluma, et kas see ikka on kõhuelanikule ohutu. Te ei tohi süüa ja juua kõiki asju, mille järgi isu on. Te ei saa enam magada kõhuli, teie rinnad hakkavad valutama ja riideid ei lähe enam selga. Te ei saa isegi selles kindlad olla, kas teie endised lemmikriided üldse kunagi teile veel selga mahuvad. Ja mõelge nüüd ise KUI lühike see rasedus tegelikult on, ega teie naine ju igavesti selline ei ole :)

Mina lasen küll ennast poputada ja naudin igat hetke sellest, sest mõne kuu pärast pole mul enda jaoks enam üleüldse mingit aega, sest siis pean ma olema mõnda aega koguaeg saadaval sellele väikesele täpikesele, kes minu kõhus endale mõnusa pesa teinud on. Ma tahangi, et Andro minu kõhtu silitab, et ta on mõnikord lausa ülehoolitsev ja et ta tunneb huvi kuidas ennast tunnen. Ühesõnaga on mul väga vedanud ja ma ei kujutaks seda enam teisiti ettegi :)