Igapäevaelu kahe väikelapsega

Kui keegi teile ütleb, et elu koos kahe väikese lapsega on lihtne, siis ta ilmselgelt valetab teile, et teil ei tekiks hirmu saada ka endale kaks väikest präänikut. Kui teile aga öeldakse, et elu kahe väikese lapsega on pungil täis võrratult palju rõõmu ja füüsiliselt haigettegevat muret, naeru ja pisaraid, pikesi armsaid käsi ja varbaid, unustamatuid hetki ja avastamisrõõmu, segamini tube ja musti riideid, säravaid silmi ja naerul suud, rõõmu väikestest asjadest, musti nõusid ja lausa kirjeldamatut rõõmu kui laps küsib süüa juurde, heldinud pilke ja pisarates silmi, lapsemeelseid ettevõtmisi ja uuenenud maailmavaadet, piiritut armastust ja suurenenud empaatiavõimet, hellust ja lähedust, olematut vaba aega ja eriti hinnatud hetki iseendale, uusi oskusi ja täiesti uut lähenemist asjadele, pahandusi ja südamlikke vabaandusi, lõputuid küsimusi ja vaimukaid vastuseid, väikeste kätega tehtud kõige armsamaid kallistusi ja südamest tulevaid musisid, hirmu ja õnnelikke hetki, kui keegi teile seda elu just nii kirjeldab, võite teda uskuda ja usaldada, sest justtäpselt selline see elu nende pisikeste armsate kratiplikadega ongi. Ühesõnaga on elu lastega tegelikult parim, mis olla saab, sest nad näitavad välja oma emotsioone just sellistena  nagu need parasjagu on, nad ei oska teeselda, nad on siirad ja kui midagi ikka ei meeldi siis nad seda ka ütlevad. Nad ei karda öelda kui neile mõni inimene ei meeldi ja nad ei karda välja näidata kui keegi neile kohe väga-väga meeldib.

Milline on meie igapäevaelu nüüd, kui meil on uus kodu, Lenna on uskumatult asjalik ja minu kõhus küpseb kolmas präänik? Aeg-ajalt on meie elu kaootiline, alati täis üllatusi ja mitte kunagi igav. Lenna on nüüd sellises vanuses, kus ta tahab kõike teha nii nagu Laura, kui Laura võtab endale sokid jalast ära, peab seda tegema ka Lenna, kui Laura joonistab, tahab seda teha ka Lenna. Kahekesi koos oskavad nad mõelda välja selliseid mänge ja asju, et tihtipeale ma tahaks peast kinni võtta ja küsida, et kes see neid siin salaja õpetamas on käinud. Nad naeravad koos ja kaklevad koos. Eriti armas on see, kui nad mingi asja pärast omavahel jagelevad ja Lenna Laurale haiget teeb, ja siis ta läheb ja paneb pea Laura õlale ja ohkab raskelt- Lenna viis vabandust paluda. Neil on omad mängud, millest meie Androga aru ei saa ja ega vist peagi saama, peaasi, et neil endal lõbus on ja keegi haiget ei saa.

Eelmisest nädalast alates magavad nad lõpuks ometi ühes toas ja teate, päris tore on see ikka :) Nad lähevad koos magama ja koos ärkavad, neil on oma tuba, kus on nende asjad ja mis ongi päriselt nende oma. Aga kui te arvate, et nad mängivadki ainult oma toas, siis eksite kohe väga väga. Kuna mina olen enamuse ajast alumisel korrusel, teen süüa, koristan, kirjutan blogi, loen raamatut jne, siis loomulikult tahavad ka nemad siin olla ja selleks oleme toonud mõned nende mänguasjad ka siia. Me oleme küll Androga püüdnud neid suunata mängima oma toas, oleme pakkunud ideid, kuidas ja mida teha aga enamuse ajast on nad ikka siin, vedelevad ja Laura vingub kuidas tal pole mitte millegagi mängida ja mitte midagi pole teha. Ma ei lase neil vahtida hommikust õhtuni multikaid ja vähemalt korra päevas käivad nad ikka õues ka ja kuigi nad alati vedu ei võta siis suunan neid siiski nende tuppa mängima ja annan neile üsna vabad käed :) Peaasi, et poleks tervisele ohtlik ja ei lõhuks asju, lastel peab ju ometigi lõbus olema. Ma ei mõista neid vanemaid, kes kardavad, et lapsed keeravad toa sassi, nad on ju lapsed ja nad peavadki seda tegema :) See kuulub kasvamise juurde ja ma eelistan iga kell õnnelikke lapsi korras lastetoale :) Meil on olnud nende toa põrand täis plastiliinitükke, lauad on guaššidega üle värvitud, nad teevad endale vildikatega tätoveeringuid, nad veavad kõik pleedid ja tekid laiali, et endale pesa ehitada, nad kisuvad kappidest välja oma riided, et siis meile moeshowd mängida, esiku põrand on igapäevaselt täis jalanõusid, sest Lennal on vaja neid jalga proovida ja niisama vaadata ja kui Laura tahab näiteks trikoos tulla lõunat sööma siis ma seda ka ei keela. Meile Androga tähendab kõik see muidugi lõputut koristamist aga teate, mõnikord ongi lastetuba segamini ja mõnikord on köögilaud täis nende meisterdamise asju aga ma olen rahul, sest meie kodu on lastesõbralik. So what, et ma ei jõua iga päev tolmu pühkida ja põrandaid pesta, mõnikord teen meie voodi ära alles peale lõunat ja mis siis, et meie kodu riivaks vist mingi puhtusefriigi silma? So what? Lapsed on õnnelikud, sest neil lubatakse mängida ka väljaspool oma tuba ja meie oleme ka rahul :)

Hommikud algavad meil enamasti kuskil 8-9 vahel, siis on kohustuslikud hommikused protseduurid ja sellele järgneb pudrukeetmine. Kui on mängurühma päev, on hommikud üsna hullumeelsed nagu nad seda ka varasemalt olid. Õnneks sööb Lenna täitsa iseseisvalt ja samal ajal saan ka mina süüa või neile riideid otsida. Kõik muu läheb meil hästi aga kui jõuame õueriiete selgapanemiseni tekib kaos, Lenna hakkab jaurama, sest ei taha kindaid kätte panna ja viskab pulgaks, kui ütlen, et jääd siis koju, hakkab röökima ja Laura paneb lihtsalt sisse tigukäigu. Kui ma nad mõlemad riidesse olen saanud, siis ma tahaks loobuda ja lihtsalt koju jääda. Õues on kõik juba kontrolli all ja saan natuke hinge tõmmata, kui me just hiljaks jäämas ei ole. Siis on mul paar tundi aega nautida Lenna seltskonda ja pakkuda oma tähelepanu ainult talle. Kui mängurühm läbi, on meil traditsiooniks saanud koos teiste emmedega minna mänguväljakule, et lapsed veel natuke õues mängida saaksid ja emmed saaksid ka seltskondlikud olla. Peale lõunasööki, tuleb minu puhkehetk, sest Lenna läheb magama ja enamasti läheb Laura siis mõnele oma sõbrannale külla või lähevad nad õue mängima. Õhtud on meil siin lõbusad, sest tihtipeale on Laural mõni sõbranna külas ja siis pole nende toast kuulda muud kui ainult kõva naeru ja õnneks võtavad nad ka Lenna endaga koos mängima, mitte ei viruta ust tema nina ees kinni. Võite ise ette kujutada, milline näeb nende tuba pärast neid välja aga see on tegelikult ainult tore ju, sest lapsed tunnevad end vabalt ja vähemalt siis naudivad oma toas mängimist. Liisude vannitamine on täielikult Andro teema hetkel veel ja siis on minul väike puhkus. Magamamineku traditsiooniks on see, et loeme neile unejutu siis head ööd kallid-musid ja tuli kustu. Võiks ju loota, et sellega ongi päev läbi aga kus sa sellega. Laural on iga õhtu vaja vähemalt 150 korda mind või Androt hüüda, et küsida, kas mina olen hommikul kodus- nagu ma mõni hommik kuskil ära oleksin, palub meil trepi tuli vaikselt ära kustutada- nagu me muidu teeks seda väga suure kolistamise saatel, hüüab meile, et armastab meid kuuni ja tagasi jne jne jne. Kui telekast mõni hea film tuleb siis me vähemalt üritame seda Androga vaadata kui lastetoas lõpuks vaikus valitseb aga see on lausa harv juhus kui me suudame filmi vaadata poole peale ja veel suurem haruldus on see kui me filmi lõpuni vaatame. Nüüd ma julgen küll öelda, et elu ühe lapsega oli lausa puhkus :)

Kuidas teistel lastevanematel kodus reeglid on? Lapsed mängivad ainult oma toas või on lubatud ka mujal mängida? Kas annate ka lastele võimalikult vabad käed või on teil ranged reeglid? Ja kuidas on magamaminekud? Jäävad kohe magama või on ka 150 küsimust ja muret enne kui silmad kinni panevad? Kui vanalt te olete oma lapsed üksi õue mängima lubanud ja siin pean ma silmas ala väljaspool oma koduhoovi. Ja millal on teie lapsed hakanud ise oma sõpradel/sõbrannadel külas käima?