Olemegi päriselt siin

Meie kodu ongi nüüd Soomes... Pidime siia kolima esimeste plaanide kohaselt kevadel kui Lenna on sündinud, siis lükkus see edasi suvesse, sest meie pesamuna oli väga haige, suvel ei jõudnud me siia, sest autot ei olnud, siis järgmine plaan oli septembris siia tulla, siis okt alguses ja lõpuks jõudsime siia 14. oktoobril, aega võttis aga nüüd oleme me lõpuks siin. Huvitav, kaua see aega võtab kuni päriselt kohale jõuab, et me elamegi siin, mitte ei ole lihtsalt issil külas?! Alles me olime siin 2 nädalat, kuid seekord on tunne hoopis teine aga päris seda tunnet, et siin on kodu, ei ole veel. Ma ise ei oska kuidagi olla ja ei tea, mida mõelda, mida siis veel Laura tundma/mõtlema peaks... Näha on, et ta ei teagi kuidas sellele olukorrale reageerida, kõik tema sõbrad on Eestis, lasteaeda minna ei saa, kõik meie asjad on kastides ja emme on üks närvipundar. Viimasel nädalal olen öösel keskmiselt 3-5h maganud, sest olen pakkinud poole ööni ja minu öösiti supperhästi magavast lapsest on saanud öösiti mittemagaja ja ma ju harjusin ära sellega, et ööuni kestis 20.00-6.00 ja peale söömist magasime veel kuni kella 7.30ni, et siis Laura lasteaeda minekuks valmis sättida.

Nagu kõigest muust veel vähe oleks, on mõlemad Liisud haiged, Laura köhib ja Lennal on mõlemad- köha ja nohu. Ma ju ei arvestanud sellega, et nad kohe haigeks jäävad ja seega on kogu raviarsenal veel Sakus ja ootab äratoomist nagu ka pesumasin ja muud eluks vajalikud asjad. Samas on nendest asjadest, mis me siia transportisime, pooled endiselt kastides ja laos, sest siia need lihtsalt ära ei mahu. Siin on see suurema korteri saamine jube pikk ja keeruline protsess ja kuna hetkel on ainult Andro Soome sisse kirjutatud, ei ole meil veel niipea lootustki aga no mõnda aega saame veel siin 25m2 peal ka hakkama, kuigi vahepeal tahaks natuke omaette ka olla. Siin on omaette olemise ainuke võimalus wc aga kui päeval või õhtul Liisudega üksi olen, siis ei ole ka seal rahu, sest Laura muudkui käib ja uurib, et mis ma seal ikka teen ja tema tahab mängida ja Lenna tegi seda või teist jne jne.

Kuna ma vahepeal elasin nädala ilma internetita siis on asjad natukene juba muutunud, nimelt hakkavad mõlema Liisu haigused taanduma ja pesumasin on meil nüüd siin aga kasutada ikka ei saa, sest on vaja loodi panna niiet kogun jätkuvalt musta pesu, praegu peab Andro küll väga õnnelik olema, et meil tüdrukutel on piisavalt riideid, et 3 nädalat ilma pesu pesemata hakkama saame ja endiselt on, mida selga panna. 

Eelmine nädal tegime mulle liitumise Sats spordiklubiga ja nüüd alates sellest nädalast hakkan jälle korralikult trenni tegema, järgmine nädal on esimene kohtumine personaaltreeneriga ka niiet on lootust, et minu üsna vormitust olekust saab mõne aja pärast jälle üks ilus vorm :) Ja üks suur pluss on see, et saan minna ja olla omaette, sest siin pisikeses pesas seda võimalust lihtsalt ei ole. Täna, kui lõpuks jälle internetti sain, tekkis lausa hasart, käisin ja uurisin rühmatrenne ja no tahaks ju igalepoole jõuda, tahaks pea pooltesse trennidesse ennast registreerida ja siis sinna vahele võiks veel natuke jõusaali ka mahutada. Suutsin ennast siiski tagasi hoida ja realistlikult mõelda, et ma lihtsalt ei jõua ja ei saa hetkel iga päev trennis käia nagu ma seda vanasti tegin. Siin on õnneks ka jalutamine omaette trenn, sest selliseid üsna kõrgei künkaid, millest vankrit üles lükata, ikka jagub.


Üldiselt on siin mõnus, saame elada normaalset pereelu, saame suhelda näost näkku, mitte ainult skypes, telefoniarved ei ole enam niiii suured, et nutt tuleb peale ja ma saan teha ka oma asju. Lastega on siin väga hea elada ja kui mul tekiks siia oma sõprusringkond, läheks elu veelgi ilusamaks. Igatsust tunnen siiski ka, sest kõik mu sõbrad ja sugulased on Eestis, kuid see, et saame Androga koos olla, on ikkagi kõige heam ;) See teadmine, et ta tuleb igal õhtul koju, et ta on tööl olles meist ainult 3,5km kaugusel ja see, et ma ei pea üksi suures voodis magama, kaalub kõik muu üles. Mul oli juba meelest läinud, milline on normaalne pereelu, sest need lühikesed nädalavahetused, mis Andro Eestis käis, ei saanudki me normaalselt koos olla, kuna niii palju oli alati tegemist siis nii kodus kui mujal, rahulikku olemist meil pm ei olnudki. Nüüd aga saame lihtsalt nautida koosolemist ja seda, et meil on imearmsad Liisud, kes toovad igasse päeva killukese päikest ja palju naeru.