Need, kes on kunagi oma elus kolinud, teavad kindlasti, mida tähendab pakkimine ja kastihunnikute otsas elamine. Alles aasta tagasi ei mahtunud me oma magamistoa uksest sissegi, sest see oli lihtsalt ärest-ääreni kaste täis, hommikul pidin ärkama tavapärasest tund varem, et endale sealt kaosest riided otsida ja kui arvestada veel minu paisuvat kõhukest sellel ajal, oli sobivate riiete leidmine igahommikune omaette väljakutse.
Ma muudkui lükkasin ja lükkasin pakkimist edasi, sest esiteks on mul kodus üks kukkurlaps, kes enamuse oma ärkveloleku ajast istub rahulikult vaid kõhukotis ja teiseks ma olen seda edasi lükanud, et võimalikult kaua saaks veel nautida korras elamist. Eile võtsin ennast lõpuks kokku ja hakkasin asju kastidesse panema ja nüüd ongi vaikselt jälle olukord, kus kõik nurgad ja seinaääred on täis kaste, riiulite peal vedeleb pudi-padi, mida ma ei oska kuskile panna ja juba ainuüksi mõte sellest kuipalju asju veeeel vaja pakkida on, tekitab stressi. Laurale pakkimine meeldib, eriti klaaside paberisse keeramine, ta ronib tühjade kastide sees ja uurib kõiki neid asju, mis muidu kuskil kõrgel kappides seisid. Vähemalt kellegil meist on põnev.
Üks hea asi on kolimise juures ka- saab lahti mõttetust rämpsust, mis on juba pikemat aega kasutult seisnud :) Kuna Soomes on meil hetkel väike pesa, kõigest 25 m2 nelja peale, siis mõtlen ma ikka väga, mida ma sinna kaasa võtan ja mida meil tegelikult enam vaja ei lähe. Liisude asjadega on natuke keerulisem, sest neil lihtsalt ON vaja nii palju asju ja üsna raske on midagi maha jätta või minema visata. Siinkohal tahan ma tänada Tanelit, kes on lahkelt valmis meid kolimisega aitama :) Hea, kui on olemas sellised sõbrad :)
No comments:
Post a Comment