Esialgu, kui meil üldse tekkis see mõte, et võiksime ikka normaalse perena koos Soomes elada, mõtlesin ma, et ei kirjuta ennast ja Lennat Soome sisse, sest sain Eestis emapalka aga kuna siin on KÕIKI asju poole lihtsam ajada kui oleme kõik ametlikult siin, hakkasin ma emapalga ja hüvitiste kohta uurima. Tänu sellele, et sain Pereklubi foorumist infot, et Eesti peaks mingil määral seda ikkagi edasi maksma + Soomepoolsed toetused, kirjutasin ma Eesti sotsiaalkindlustusametisse, et selle kohta täpsemat infot saada. Sealt sain vastuseks, et kui mul on jätkuvalt Eestis kehtiv tööleping, maksvad nemad kinni selle vahe, mis tekib siinsete toetuste ja Eestist saadava emapalga vahele. Ja see oligi kogu vastus, siis võtsin asja rahulikult ja otsustasime, et kirjutame meid siis siia sisse, et edaspidiseid asjaajamisi lihtsustada.
Nagu enamik teavad, peab siia registreerimiseks kõigepealt käima ära politseis, viima laste sünnitõendid (neile sobisid ka eestikeelsed), maksma ära riigilõivu ja siis edasi saab minna juba Maistraati, kus tehakse soome isikukoodid ja antakse vajalikud paberid, et minna Kelasse. Kuna me saime politseis asjad korda, otsustasime sealt kohe otse Maistraati minna, vajalikud paberid kaasas, andsime need ametnikule ja küsisime, mis paberid me veel täitma peame ja sealt tuli vastus, et sünnitõendid peavad olema inglise keelsed, arusaamatuks jäi, kuidas politseis ja isegi Kelas aksepteeritakse eestikeelseid tõendeid aga seal mitte. No igatahes seekord jäid siis need asjad pooleli, kuna meil polnud inglise keelseid tõendeid kaasas aga õnneks lasime me need igaksjuhuks teha, kui Lennale nime käisime panemas. Need üles otsitud, läksime siis uuesti Maistraati aga ka siis ei läinud meil õnneks, seekord öeldi, et on vaja lisaks tõendit, et mina olen vallaline, lasime selle paberile kirja panna, et ei unustaks ja kui dets alguses Eestis käisin, hüppasin Maavalitsusest läbi ja võtsin sealt selle tõendi. Kui Soome tagasi tulime, läksime esimesel võimalusel taaskord Maistraati aga ohh seda üllatust, ka nendest paberitest ei piisanud, oli vaja tõendit, et Andro on samuti meie laste hooldaja, sest vastasel juhul ei ole temal õigust neid isegi lasteaiajärjekorda panna ja kuna seda tagantjärgi teha ei saa, pidime ka sel korral leppima tühjade kätega. Ega neid asju ei saagi ju tegelikult koraga öelda, äkki saab muidu liiga kiirelt ja lihtsalt asjad korda onjuu?! Kui me jõuludeks Eestisse läksime, käisin taaskord Maavalitsuses, tundsin ennast juba nagu püsiklient seal ja täitsin nii muuseas hunniku vajaminevaid pabereid, sain tõendi, mida palusin ja lahkudes tekkis tahtmine öelda, et varsti näeme. Kodus tagasi, läksime kohe Maistraati, andsime inglise keelsed sünnitõendid, tõendi, et olen vallaline ja tõendi, et Andro on ka meie laste hooldaja. Ja see oleks olnud ju tõeline ime, kui nendest paberitest oleks piisanud, oli vaja ka seda tõendit, et mina olen hooldaja, kuigi meile eelneval korral öeldi, et ema saab hooldusõiguse automaatselt aga siis tuli kohe nende poolt vastuargument, et äkki on emal vahepeal hooldusõigus ära võetud. Nooo tore eks, aga meie õnneks olin ma võtnud tõendi meie mõlema kohta, niiet saime siiski lõpuks seal asjad korda :)
See arvamus, et edasi läheb kõik lihtsalt, oli ikka niii vale kui vale. See asjaajamine tuleb ju väljamaalaste jaoks teha võimalikult ebamugavaks, et neid ikka vähem siia rändaks. Igatahes, Kelasse läksime esialgu suure entusiasmiga, et lõpuks saab asjad korda aga ohh, kus sa sellega. Kuna sain Eestist veel emapalka ja olen jätkuvalt ametlikult tööl Eestis, tekitas/tekitab see siin palju probleeme. Nagu aru sain, ei saa mina endale Kela kaarti ja kuigi Eesti poolt tehti mulle selgeks, et Soomest makstavad toetused arvestatakse põhimõtteliselt lihtsalt emapalgast maha, ei olnud see tegelikult üldse mitte nii lihtne. Soomest öeldi, et nemad ei maksa midagi enne, kui emapalk läbi saab, ehk siis alles alates sügisest, olin sellega rahul ja arvasin, et sellega see asi ka praeguseks piirdub aga see oleks ju liiiiga lihtne olnud. Täna sain väga ebameeldiva üllatuse osaliseks, hommikul pangaarvet vaadates selgus, et mind on rahast ilma jäetud. Esimesel võimalusel helistasin Sotsiaalkindlustusametisse ja sealt vastati, et vanemahüvitise ja ka lasterahade maksmine mulle on peatatud, kuna kolisin koos lastega Soome, mismõttes nagu, et kedagi ei huvitagi see, kuidas me hakkama saame, kui minu sisetulek täiesti 0 on? Ma olin niiiii tige ja õnnetu, et nutsin ja vihastasin vaheldumisi ja siis vahepeal mõlemat korraga. Ma ei osanud oma pettumust ja frustratsooni kuidagi väljendada, sest selle inimese nägu täis sõimata, kes seal infos mu kõnele vastas, polnud ka nagu väga mõtet. Õnneks suutis mu kullakallis ema mind maha rahustada ja uuris ise ka natuke, et mis nüüd täpsemalt tegema peab ja suhtles ka mu tööandjaga, et nad saadaksid sots.ametisse tõendi selle kohta, et mul on kehtiv töösuhe Eestis. Aga seda, et ma peaksin kirjutama avalduse selle kohta, et soovin saada lisahüvitist ehk siis seda, mis on minu emapalga ja siinsete tugede vahe, ei maininud mulle mitte keegi, mitte kordagi, mitte üheski varasemas kirjas.
Kohe kui Andro koju tuli, jätsime Liisud Mari hoida ja kimasime Kelasse, ma olin endiselt nii tige, et ma juba mõtlesin omaette, kuidas Soome keeles öelda, mida ma kogu sellest asjast arvan. Kuna mu soomekeelne sõnavara just väga lai ei ole, ei suutnud ma siiski midagi eriti head välja mõelda ja pidin piirduma oma mõtetes kirumisega. Kohale jõudes vedas meil niipalju, et enne meid polnud mitte kedagi ootamas, need, kes siin elavad, teavad, milline harukordne juhus see on, sest tavaliselt on järjekorrad pikad ja juhtub ka seda, et peab paar tundi seal veetma. Kui nägin, kes meiega tegelema hakkab, tahtsin ma minna ja uue numbri võtta, et kellegi teise juurde saada, sest sama inimene ei osanud suvel MITTE ÜHELEGI, meie küsimusele vastata ja siis tekkis mul tahtmine küsida, et miks ta seal töötab kui ta mitte millestki, mitte midagi ei tea, aga õnneks seekord oli ta oma suhtumist muutnud ja võibolla natuke muutis seda ka see, et ma seal nutma purskasin. Kui me oma mure ära rääkisime, muutus tema olek väga meeldivaks ja saime peaaegu kõigile oma küsimustele vastused, ta ise soovitas meile, milliseid hüvitisi taotlema peaksime ja lubas meie asju natuke kiirendada, see tekitas vähemalt natukenegi tunnet, et kuskil siiski veel hoolitakse ka. Nüüd peame siis ootama ja lootma, et meie asjadega väga kaua ei lähe, aga kuna Eesti ja Soome vastavad asutused peavad omavahel saatma päringuid, andmeid vahetama ja otsused tegema, võib see mitu nädalat aega võtta. Niiet saame mittevabatahtlikult proovida kohe päris päris tõelist säästurežiimil elamist.
Kas teate seda tunnet, et te nagu ei tähendakski oma kodumaale enam mitte midagi, sest laste ravikindlustus lõpetatakse ära enne kui siinne kehtima on hakanud, rahad võetakse ära ilma uurimata, kas siit meile ka midagi makstakse ja selleks, et neid asju korda ajada, pead ise teadma täpselt kuhu ja mida ja kui kiiresti sa esitama pead?! Kuigi püütakse jätta mulje, et Kela ja Eesti sots.amet suhtlevad omavahel tihedalt ja edastavad kõik vajalikud andmed, ei tee nad seda tegelikult, no Kela saadab kõik vajalikud andmed aga Eesti poolt venitatakse asjadega nii pikalt kui võimalik. Jääb tunne, et kui Eestist ära tuled, lõpetatakse kõik asjad nii lihtsalt ühe nupuvajutusega aga kui tagasi lähed ja kõiki rahasid jms uuesti taotlema hakkad, on selleks vaja läbida taaskord selline teekond, mis ajab vihast siniseks ja siis jooksedki higimull otsaees. Näiteks ei olnud Eesti sots.amet edastanud Kelale ka seda teadet, et mulle lõpetati emapalga maksimine ja kui me ütlesime, et raha enam ei kantud ja helistades saingi vastuseks, et enam ei saagi midagi, tegi Kela ametnik suured silmad, et kuidas see võimalik on, et nendele selle kohta mitte mingid teadet ei edastatud. Nii lihtne on ju jätta inimesed kõigist hüvedest ilma ja siis laiutada käsi - aga meil pole enam kohustust midagi maksta.
Mida me kõigest sellest õppisime? Seda, et sa pead ise olema suuremat sorti aktivist ja kõige kohta uurima, küsima ja kui vaja siis oma küsimusi mitmeid kordi kordama selleks, et vastuseid saada aga kõige parem oleks ise olla kõikide vajaminevate alade spetsialist, sest siis oskaks ja teaks kõik asjad kohe ja õigesti korda ajada. Niiet, kes te plaanite kolida teise riiki, uurige ikka väga täpselt järgi KÕIK nüansid, kõikides teid puudutavates teemades, et mitte sattuda olukorda nagu meil seekord juhtus ja kui te pole just keegi Eestile äärmiselt vajalik ja oluline isik, arvestage ka sellega, et võib jääda tunne nagu teie kodumaa ei hooligi teist enam, sest te ju läksite minema, paremat elu otsima või hoopiski tegite sellise otsuse, et pere saaks koos olla ja lapsed kasvada koos mõlema vanemaga aga ega see polegi siis enam oluline, oluline on see, et te läksite minema.
No comments:
Post a Comment