Perevägivallast

Paljud on kindlasti juba lugenud SEDA artiklit perevägivallast. Seda lugedes tekkis hinge mingi vastik ebameeldiv värin. Kuipalju on neid lapsi, kes näevad vägivalda ja seksuaalset ärakasutamist iganädalaselt, igapäevaselt ja kuipalju on neid väikeseid inimesi, kelle peal neid jubedusi korda saadetakse? Neid lapsi, kes elavad pidevas hirmus ja teadmises, et mitte keegi ei saa neid kaitsta ja seda õudust lõpetada. Kui palju on neid lapsi, kellele sisendatakse iga päev kui halvad, tühised, saamatud ja tülikad nad on?

Artiklis on väidetud, et väärkoheldud lapsed hakkavad ka ise samamoodi käituma. Sellele tahaksin natuke vastu vaielda, sest ühe minu väga lähedase sõbra isa oli alkohoolik ning aegajalt peksis tema ema, kuid sellest väikesest poisist on nüüdseks saanud üks tubli mees ja isa, kes ei tõsta oma kätt naise ega laste vastu ja alkoholi tarbib ka täiesti mõõdukalt, pigem vähem isegi. Õnneks on ka erandeid ja kõik selliste haigete perede lapsed ei kasva ise samasugusteks. Hirmutav on, et enamasti need mehed ja naised näivad seltskonnas olevat ideaalne paar, kelle suhe on suurepärane ja kellel on kõige tublimad lapsed. See, mis toimub koduseinte vahel on aga hoopis teine asi ja seda häbenetakse, sellest ei julgeta rääkida isegi kõige lähedasematele inimestele. Ja nii see muudkui kestab ja kestab ja kestab, sest sellest olukorrast ei otsitagi väljapääsu. Naised ja lapsed süüdistavad ennast selles, et mees/isa peksab ja ära kasutab ja nii nad lasevadki sellel õudusel jätkuda. Ma õnneks ei tea, mida see tähendab kui tunned hirmu hetkel, mil kuuled, et mees on koju jõudnud. Kui sa ei tea, millises olekus ja meeleolus Su kallis kaasa täna õhtul on ja kas seekord pääsed kergema "karistusega" või pead taaskord leppima surmaeelse seisundiga.

Need naised, kes seda kannatavad on minu meelest nõrgad, sest nad ei julge astuda välja enda ja laste eest ning kasvõi põgeneda. Kui Sa oled üksi, ilma lasteta, siis vastutadki ainult iseenda eest ja kui lased sel kõige juhtuda, teed halba iseendale. Kui on aga juba laps(ed) siis peaks ennekõike mõtlema laste heaolu ja tuleviku peale. On ju olemas naistele mõeldud varjupaigad, kuhu põgeneda vägivaldse mehe eest. Paljude jaoks on see kindlasti alandav, kõik sõbrad-sugulased saavad ju siis teada, mis meil kodus toimub aga kas teiste arvamus on tõesti olulisem kui su oma laste tervis ja tulevik? See on küll olukord, mis tuleks oma ego alla suruda ja mõelda laste heaolule.

Te võite ju arvata, et olen ikka nõme naine küll, et sedasi mõtlen onju. Kas ma peaksin nendele naistele kaasa tundma? Jah, ma tunnen neile kaasa ja eriti neile, kes ei suuda enda ja oma laste eest seista. Neid naisi tahaks kohe kõvasti raputada ja küsida, et mida sa teed, miks sa oma lapsi ei kaitse????? Need naised ei ole süüdi selles, et neid pekstakse, selles on süüdi mehed, kelle mõttemaailm on täielikult väärastunud. Aga naised on süüdi selles, et nad lasevad kõigel sellel järjepidevalt toimuda, et nad ei tee midagi selleks, et see olukord muutuks. Kõige rohkem kahju on mul sellistes peredes kasvanud lastest, sest nad polegi kunagi näinud, milline on üks normaalne ja terve suhe. Poisid kasvavad üles teadmisega, et kui naine liiga palju vingub siis võib talle virutada ja kui ta mulle vabatahtlikult ennast ei anna siis võtan jõuga. Tüdrukud saavad sellisest kodust kaasa teadmise, et mees on see, kes otsustab, kes kui palju ja mida saab, kui palju tohib naine käia kodust väljas ja kui palju on lubatud suhelda sõbrannadega, nad arvavad, et mees võibki lüüa kui talle ei meeldi see, mida naine ütleb, teeb, seljas kannab või mida õhtusöögiks pakub.

Abitu tunne on, sest meie lapsed on meie tulevik aga nii palju on vanemaid, kes rikuvad ära oma laste ja sellega ka meie ühiskonna tuleviku. Naistel võiks olla rohkem usku iseendasse ja sellesse, et nad saavad palju paremini hakkama ilma vägivaldse meheta. Jah, võibolla tõesti ei saa siis enam elada nii uhkes majas, ei ole uhket autot ja pole enam sellised sõpru (kes tegelikult polegi mingid sõbrad), kuid kas see materiaalne on tõesti olulisem kui sinu ja su laste heaolu? Ma pigem elan vähem uhkes kodus, sõidan vähem uhke autoga ja oman paari tõelist sõpra kui et kannatan ebainimlikku kohtlemist. Ja see, mida arvavad teised sellest, et elasid koos mehega, kes sind ja su lapsi peksis... So what, mida nemad arvavad? Nemad ei ela seda elu ja minu silmis on küll need naised ikka väga tugevad ja tublid, kes suudavad sellest ebanormaalsest elust end lahti kiskuda ja alustada uut elu.

Ma tean, et sellistest probleemidest ei minda teistele vabatahtlikult rääkima, see pole asi, mida igaühega jagada aga ma usun, et kui rääkida inimestega siis leidub ka lahendus. Kui on kasvõi üksainus inimenegi, kes aitab ja toetab on juba palju kindlam tunne see otsus teha ja teha samm ilusama tuleviku nimel. Tuleb ainult suu lahti teha ja abi küsida, ma usun, et paljud sõbrad on nõus aitama näiteks ajutise elukohaga ja kindlasti oma toetuse ja ära kuulamisega.

EDIT: Ma tean kahjuks omast kogemusest kui raske on isegi vägivaldseid suhteid lõpetada- olgu siis vaimne või füüsiline vägivald või mõlemad koos. Naised peaksid rohkem endasse uskuma ja lõpetama need suhted ära enne kui on tehtud nii suur kahju, et pole ei sõpru ega sugulasi, rääkimta enesekindlusest ja eneseusust. Teate ju küll seda, et sellised mehed ei muutu, nad jäävadki peksma ja vaimselt terroriseerima. Kui sellisel asjal on aga lastud kesta juba aastakümneid, on sellest ringist välja saamine peaaegu, et võimatu, sest pole enam jõudu ja usku. Enamasti on selle aja peale kadunud ka kõik sõbrad ja sugulasedki. Mina suutsin end kokku võtta ja selle suhte ära lõpetada, kuid isegi pärast lahkuminekut jätkus see vaimne vägivald veel mitu kuud. Kõige tähtsam ongi kohe alguses iseendale selgeks teha, et sellisest suhtest ei saa mitte kunagi normaalset suhet ja sellises perekonnas ei ole ka lastel hea kasvada. Minu meelest peakski rohkem rääkima sellest, millised on ohumärgid ja milliseks võib selline suhe kujuneda nii naisele endale ja ka lastele, et naised ja nende lähedased osaksid õigel ajal reageerida ja selle terrori lõpetada.