Natuke kasvatuse teemadel :)

Leidsin üles ühe peaaegu aasta tagasi kirjutatud esse kasvatuse teemal, lugesin seda ja tekkis tahtmine seda teiega ka jagada :)

Alustan kõigepealt sellest, et panen kirja, mida tähendavad mõisted võim ja kasvatus, et näha kui palju need teineteisest erinevad.

Võim-õigus v. võimalus valitseda v. käsutada kedagi, otsustada millegi üle. [EKSS]

Kasvatus- inimese, eriti laste ning noorsoo füüsilise ja vaimse arengu sihikindel suunamine ja mõjutamine; isiksuse kõlbeliste omaduste kujundamine. [EKSS]

Nagu antud mõistete seletustest näha, on need üsnagi erinevad, võim tähendab seda, et sul on võimalus ja/või õigus kedagi käsutada ja nende üle valitseda, kuid kasvatus seevastu tähendab suunamist, mõjutamist ja kujundamist.

Mulle meeldib väga tsitaat – Lapsi vormitakse kehtiva ühiskonnakorralduse jaoks ning selle nõudmised on järjest tungivamad. T. Hoikkala näeb lastele pealesurutud täiuslikkuse metafoori: ideaallapsed on nagu tippsportlased, keda kihutab tagant ülesandeorientatsioon, võistlusvaim järgida trende, mille tulem on anoreksia (Hoikkala 1998: 139) ( T. Kuurme, Kasvatuse võim ja võimetus 2003: 91). Tihtipeale tundub, et võim ja kasvatus on omavahel segunenud ja kasvatuses kasutatakse rohkem valitsemist oma laste üle, selle asemel, et neid suunata ja sihikindlalt mõjutada. Paljud vanemad tahavad, et nende lapsed oleksidki ideaallapsed, kes suudavad teha kõike tipptasemel. Olen kohanud peresid, kus vanemad ei lase oma lastel olla lapsed, vaid ootavad nendelt üha paremaid tulemusi spordis ja koolis. Kui lapsed teevad seda enda jaoks siis on see õige, kuid kui pingutatakse vaid selleks, et vanemad oleksid rahul on see minu meelest võimumäng, millest ei tule võitjana välja kumbki osapool. Ühel hetkel laps väsib, tal tekib trots ja viha ning ta hakkab käituma vastupidiselt oma vanemate nõudmistele. Minu arvamus on see, et kasvatuses ei saa kasutada võimu, vaid sa pead muutma ennast autoriteetseks läbi muude vahendite. Millegipärast ei taha või ei suuda vanemad ennast lapse olukorda panna. Mul tekib küsimus- kas täiskasvanutele meeldib kui nende üle keegi võimutseb? Kui keegi ütleb sulle täpselt mida ja kuidas sa tegema pead ning kontrollib sind iga hetk. Kui sa tunned, et sul ei ole mitte mingit otsustamisvõimalust selle üle, mida sa oma eluga teha tahad ja kuidas sa selleni jõuad. Teine küsimus, mis mul tekkis seoses eespool toodud tsitaadiga oli see, et miks on ühiskonnas ootused ja nõudmised niivõrd kõrgeks aetud? Lapsed peavad juba varajasest noorusest olema teistest omaealisest peajagu üle, mida varem nad hakkavad käima, rääkima, lugema, arvutama jne, seda uhkemad on nende vanemad ja seda rohkem neilt oodatakse ka hilisemas elus. Kohati on vanemate võim oma laste üle muutunud hasardiks, neile pakub tohutut rahuldust kui lapsed teevad täpselt seda, mida neilt oodatakse ja mida vanemad nõuavad ning mida hoolsamalt ja kiiremini lapsed oma vanemate soove ja nõudeid täidavad, seda suuremaks vanemate hasart kasvab. Aga sellel hetkel on vanemate reaalsusetaju ning empaatiavõime kadunud ja ma julgen öelda, et nad rikuvad oma laste emotsionaalse ja psüühilise tervise ning seoses sellega ka nende edaspidise elu. Mind ei suuda mitte miski veenda selles, et võim ja kasvatus käivad kokku. Oma lapsi kasvatan ma neid vaikselt mõjutades ja suunates, et nad teeksid kõiki asju siis kui nad selleks valmis on. Ma ei tea mitte ühtegi tervet last, kes ei oleks ühel hetkel käima õppinud või last, kes ei oskaks lugeda ja kirjutada. Mina arvan, et kõik tuleb omal ajal ja lapsi peab oskama suunata nii, et see neile huvi pakuks ja ebameeldiva kohustusena ei tunduks.

Kas on olemas head ja halba kasvatust? Lähtuvalt eelpool kirjutatust võin ma öelda, et minu jaoks on halb kasvatus see kui lapsel ei lasta olla laps ning temalt oodatakse ja nõutakse liiga palju oskusi ja tulemusi liiga kiiresti.

Hea kasvatus on see kui nende suunamisel ja kujundamisel arvestatakse laste eripärasid. Me ei ole ju kõik ühesuguste unistuste, soovide ja võimetega. Mitte igaühest ei saa tippsportlast või firmajuhti. Ka koolis peaks seda rohkem arvestama ja mitte ootama, et iga laps täpselt ühesuguse kiiruse ja tahtega õpiks matemaatikat ja füüsikat. Samas võivad need lapsed, kes on tugevad reaalainetes, kehalises olla üsna võimetud. Lapsed peavad küll teatud asju oskama ja teadma, kuid ma arvan, et koolis peaks olema ka individuaalne lähenemine. Õpetaja peaks tekitama lastes tunde, et kui nad ei saa mõnest ülesandest või teemast aru nii kiiresti kui teised, siis nad võivad alati pöörduda tema poole abi ja nõu saamiseks. Samamoodi on ka koduses kasvatuses, lapsed peavad tundma, et nendega arvestatakse, et nende eripärasid võetakse arvesse.

Mina ise püüan oma lapsi kasvatades järgida seda teed, et ma suunan neid vaikselt ja nii, et nad tunnevad, et nende soovidega arvestatakse. Loomulikult tekib mõnikord ka olukordi, kus ma pean ennast kui vanemat kehtestama ja panema paika teatud reeglid, kuid seda saab teha ka ilma laste üle võimutsemata.

Hea kasvatus on see, kui lapsel lastakse olla laps ning tunda rõõmu lapsepõlvest, kuid samas ka teda juhendades ja õpetades, et ta suudaks edaspidises elus iseseisvalt hakkama saada ja teenida tunnustust asjade eest, mis talle südamelähedased on, et ta julgeks olla see, kes ta on ja järgiks ühiskonnas kehtivaid üldisi norme ja reegleid.