Läksime õhtul õue mängima, kuna Laura ei tahtnud suurele mänguväljakule minna, mägisime naabermaja taga oleval väikesel mänguväljakul ja peale mängimist pidime jalutama poodi küpsist ostma. Laura viimase aja üks lemmikmäng on kull ja eriti meeldib seda mängida koos issiga. Nii armasnaljakas on vaadata, kuidas ta on nii ärevil, et mõnikord unustab eest ära joosta ja siis seisab ühe koha peal paigal ja naerab kõvasti. Üleeile kahjuks lõppes kullimäng naeru asemel hoopis vere, pisarate ja kaotatud hambaga. Oiiiii mul oli paanika, sest verd oli palju ja huul lõhki ja kui ma nägin, et tal ühte esihammast kaa ei ole, hakkasin ma ise ka nutma, Andro suutis õnneks enam-vähem rahulikuks jääda. Nuttu oli palju, sest Laural oli väga väga valus ja minul oli valus teda vaadata. Kuna meil internetti ei olnud, pidime helistama kellelegi, kes elab siin lähedal ja kellel soovituslikult on ka väike laps, sest ilma lasteta inimesed tihtipeale ei tea, kus on laste traumapunktid. Õnneks on meil selline armas sõbranna nagu Maarja, siinkohal suured tänud sulle, kes otsis meile siis välja lähima traumapunkti. Samal ajal kui ma toas Lauraga tegelesin ja meile vajalikke asju välja otsisin, olin Lenna akna all vankris ärganud ja röööööökis nutta, ta oli seda vist juba mõnda aega teinud, sest teda oli pea võimatu rahustada ja terve tee meie juurest haiglasse ta röökis. Mõtlesin veel, et vahetan õueriided millegi muu vastu aga ei jõudnud, sest tormasin alla Lennat tuppa tooma kui Andro juba Lauraga autosse kihutas, kuna ma tahtsin kaasa minna siis ei antud mulle enam valikut, pidin minema nii nagu olin.
Traumapunkti leidsime kiiresti üles ja seal ei läinud meil kaua aega, see tädi, kes meid vastu võttis, vaatas Laura suu üle ja saatis meid edasi hambaarsti juurde ja vot seal läks alles lõbusaks. Jõudsime nö hambaarstide osakonda kella 18 ajal ja seal oli 6 inimest enne meid, sel hetkel oli tööl 2 hambaarsti ja lootsime, et lapsed võetakse ette, eriti need, kes on traumapunktist saadetud. Esimene tund läks üsna kiiresti, sest pidime mingeid pabereid täitma ja siis tegi Laura Lennale nalja ja Lenna lõkerdas naerda nii, et kõik teised ka vaatama jäid ja naerma hakkasid. Kui tund oli möödas, kadus meie lootus, et meid vahele võetakse. Vahepeal toodi sinna üks 10-11 aastane tüdruk, kes oli ka arvatavasti kukkunud, sest hoidis salvrätikuid suus ja tema võeti kohe teistest ette. Mõne aja pärast tuli sinna üks Laura vanune tüdruk koos oma emaga, nad istusid meie kõrvale ja ei kulunud palju aega kui nad juba koos seal ringi jooksid ja mängisid. Kui mul aegajalt tekib tunne, et ma vist ei ole laste kasvatamises eriti tubli siis seal hakkasin enda oskustesse jälle uskuma. Nimelt see teine tüdruk läks endale ise veeautomaadist vett võtma, võttis ühe topsi ja jõi vee ära, natukese aja pärast läks ja võttis uue ja siis uue ja uue ja uue topsi. Lõpuks oli see topsihoidja topsidest tühi ja prügikast neid täis, sest ta võttis iga lonksu jaoks uue topsi ja siis viskas prügikasti, tema ema aga ei huvitanudki, mida ta laps seal teeb. Üleüldse ei kuulanud ta oma ema sõna isegi kui see teda keelas. Seal tundsin ma, et olen ikka midagi Laurat kasvatades õigesti ka teinud, sest ta kuulas meie sõna ja pidas ennast väga hästi üleval.
Nagu tavaliselt, oli ka seekord Andro lastemagnet ja ei kulunud kaua aega kui mõlemad tüdrukud tal küljes rippusid, teda kallistasid ja kõdistasid ja temaga mängida tahtsid. Tänu sellele, et lastel jagus tegevust, ei hakanud kumbki neid ka virisema ja kui mina ütlesin Androle, et enam ei jaksa oodata, teatas Laura, et tema küll jaksab veel oodata seal :))) Kui kell hakkas juba 21 saama, tuli üks hambaarst ja vaatas Laurat, küsis mis juhtus ja läks siis puhkepausile, tagasijõudes võttis ta õnneks Laura järgmisena ette ja vabandas, et nii kaua ootama pidime. Teised, kes seal ootasid, suhtusid ka väga mõistvalt sellesse, et meie Liisu enne neid võeti.
Õnneks oli Laura hammastega kõik korras ja kui röntgen tehtud, saime lõpuks ometi koju sõita. Kokku veetsime seal traumapunktis ja hambaarsti uksetaga oodates üle 3h aga samas saime ka hingerahu, et kõik on hästi ja me ei pea Laura hammaste pärast muretsema. Laura ise muretseb küll, et millal talle nüüd uus hammas kasvab ja ikka mitu korda päevas tuletab meelde, et ta kukkus endal hamba välja ja ei saa nüüd korralikult hammustada. Ja kui tuleb natuke selline mossitamisetuju peale või tahab tähelepanu, siis kurdab, et lõug ja huul ja hammas valutavad aga samas võib ta sekundi pärast juba joosta, hüpata ja kõva häälega naerda. Enamasti piisabki kallistusest ja musist, et valu meelest läheks :)
No comments:
Post a Comment