Väärtused kasvatuses ja kasvatusväärtused.

Liivia soovil panen siia ka teise, aasta alguses kirjutatud essee :)


Meie jaoks nn õiged väärtushinnangud saame me kaasa juba kodust. Suures osas panevad meie vanemad paika väärtused ja kombed, mida ka meie hakkame olulisteks pidama. Oma osa mängib loomulikult ka üldsus ja normid ning väärtused, mida peetakse normaalseteks ning mida peame me kõik järgima. Ilma väärtushinnanguteta maailm ei toimiks ning valitseks totaalne kaos. Vanuse ja elukogemuse kasvades, muutuvad mingil määral ka meie väärtused ning hoiakud. Põhiväärtused kui sellised, jäävad samaks, kuid meie suhtumine ning nende mõistmine muutuvad koos meie maailmavaadete ja elukogemustega.

See tundus mulle varem vaid tühja jutuna, et lapse sündides vanemate väärtushinnangud, kombed ning käitumine muutuvad. Räägitakse ju palju sellest, et ei pea oma elu ja ennast muutma ja kohandama lapse järgi vaid ikka vastupidi. Kui rääkida väärtustest ja hoiakutest seoses laste kasvatamisega siis minu jaoks hakkasid asjad muutuma hetkest, mil selgus, et saan emaks. Sellel hetkel hakkasin mõtlema oma väärtushinnangute peale ning sellele, milliseks inimeseks ma soovin oma lapse kasvatada. Väärtused nagu enesekontroll, ausus, teistega arvestamine, korralikkus, puhtus, sündsus, mõõdukus, kohusetunne, distsipliin, lugupidamine ja viisakus saavad hoopis uue tähenduse peale lapse sündi. Peatun pikemalt kahel väärtusel, mis hetkel last kasvatades on minu jaoks kõige aktuaalsemad.

Enesekontroll nõuab väga suurt pingutust rasketel hetkedel. Kui su väike imik lohutamatult nutab ja mitte millegi ega kellegagi ei lepi, siis peavad olema ikka üsna raudsed närvid, et selles olukorras rahulikuks jääda. Päev-päevalt enesekontrolli võime kasvab, kuid see nõuab ka enda kallal töötamist. Olen arvamusel, et vanemate võime kontrollida enda vihapurskeid ja jääda rahulikuks ka siis kui laps jonnib, õpetab sama ka lastele. Päris väikeste laste puhul, kes ei oska veel oma tundeid sõnades väljendada, ei saa rääkida samasugusest enesekontrollist nagu kooliealiste laste puhul. Enesekontrolli on vaja selleks, et õppida vihapursete asemel rahulikult rääkima, mida ja miks me tunneme. See kuidas vanemad suudavad ennast kontrollida on väga hästi näha ka laste pealt. Olen seda kogenud oma 3 aastase tütre peal. Kui ta teeb vea ning ma selle peale endast väja lähen, ehmub laps ning hakkab nutma ja halvemal juhul teeb asja veel hullemaks (lõhub, lööb, viskab asju) kui ma aga suudan jääda rahulikuks ning temaga rääkida ja talle selgitada, miks üks või teine asi on keelatud või mida ei ole ilus teha siis ta vabandab ning vajadusel aitab vea tagajärgi koristada.

Teine väga oluline väärtus on ausus. Täiskasvanud on harjunud pisivaledega, mis tihtipeale ei oma suurt tähendust, kuid laste jaoks võib ka väga väike vale olla segadusttekitav. Väga hästi on näha kuidas Laura ei osanud teadlikult valetada, ta võis anda vale informatsiooni asjade kohta, millest ta väga palju ei teadnud või mida ei mõistnud täielikult. Nüüd aga on ta õppinud naljatledes väikseid asju valetama. Hetkel on need küll üsna tühised, kuid kui vaadata seda pikemas perspektiivis siis, mis nendest pisivaledest näiteks 5 aasta pärast saanud on? Kuidas peaksid käituma vanemad ja teised inimesed sellises olukorras? Seda aktsepteerima, sest aeg-ajalt teeme me seda ju kõik või maha laitma ning selgitama, miks ei ole ilus ka väikeseid asju valetada? Samas on ju laste elus väga palju valesid, mille on täiskasvanud välja mõelnud nii laste kasuks kui ka mingis mõttes enda tahtmise saamiseks. Kõige parem näide hetkel minu jaoks on päkapikud. Lapsed ootavad neid pikisilmi, loodavad igal hommikul sussi seest leida väikeseid üllatusi. Need väikesed säravad silmad, mis hommikuti mind vaatavad kui päkapikud on toonud kommi, šokolaadi või näiteks rosinaid, need säravad silmad ongi minu jaoks üks põhjus, miks ma olen läinud kaasa selle ülemaailmse valega. Tegelikult on see ju vale, võib-olla tõesti eksisteerivad kuskil sellised väikesed olevused, kuid meie neid näinud ei ole ning sussi sisse panevad üllatusi siiski vanemad. Vanemate kasuks on see vale seetõttu, et kõik ju teavad, kellele päkapikud kingitusi toovad- headele lastele, kes käituvad hästi, ei jonni, koristavad oma asju ja käituvad sõbralikult oma nooremate õdede-vendadega. Aga kui see vale ühel hetkel ilmsiks tuleb siis on paljude laste pettumus suur. Samamoodi on ka lihavõtte jänkud ja hambahaldjad vanemate väljamõeldud, kuid ma usun, et kõik, kellel on lapsed ja kes on näinud seda piiritut rõõmu kui laps leiab üles jänkude peidetud korvi või kui ta äratulnud hamba eest leiab padja alt hambaraha, on nõus, et need väikesed valed on seda väärt. Need on minu jaoks lapsepõlve lahutamatud osad ja mina ei suuda neid küll oma lastelt ära võtta lihtsalt seetõttu, et tegelikult on need väikesed valed. Aga kuidas siis selgitada lapsele, miks emme-issi võivad mõnikord valetada ja tema mitte? Sellele küsimusele ei ole mina veel suutnud enda jaoks õiget vastust leida.

Kui väärtustest lähtuvad hoiakud ja käitumine on pelgalt pealesurutud, üksnes välised, on midagi valesti. ( A. Brühlmeier, Kujundada inimest, 2009: 51)
Selleks, et lapsed võtaksid päriselt omaks meile ja ühiskonnale olulised väärtused ning hoiakud, peavad nii vanemad kui ka õpetajad käituma alati vastavalt sellele, mida soovitakse lastele õpetada. Olen kohanud inimesi, kes suuremas seltskonnas püüavad näidata end kui väga haritud, viisakad ja traditsioonilisi väärtusi hindavatena. Olles aga oma lähedaste sõprade või pere ringis, käituvad nad täiesti vastupidiselt. Nad on ühiskonnale olulised väärtushinnangud võtnud omaks vaid väliselt, nad käituvad vastavalt nendele vaid selleks, et teistele head muljet jätta. Mulle tundub, et nende lapsepõlves ei ole vanemad piisavalt tähelepanu pööranud sellele, mida nende lapsed elus oluliseks peavad või on vanematel endal samasugune suhtumine väärtustest lähtuvatesse hoiakutesse ja käitumisse. Ma ei mõista neid inimesi hukka, kuid ma ei saa ka öelda, et ma neid mõistaksin.
Mina püüan oma lapsi kasvatades järgida oma sisetunnet ja sisendada ka neile samasuguseid väärtushinnanguid, mis minu enda jaoks olulised on. Ma annan endast parima, et nad võtaksid need hoiakud ja väärtused päriselt omaks, mitte ei käituks minu ees vastavalt nendele vaid selleks, et mulle head meelt valmistada.