Kas ma olen hull, et tahan kolmandat last?!?!

Kuna minu eilses postituses tekitas palju kõnainet, küsimusi ja arvamusi väljend kolmandale lapsele siis ma otsustasin, et avaldan oma mõtted ja tunded seoses meie väike plaaniga saada veel üks väike ime :)

Kui Laura oli alles mõned kuud vana, hakati juba uurima, et millal siis teine tuleb ja lastel ikka koos hea kasvada kui vanusevahe liiga suur pole ja mis kõige tähtsam- nüüd oleks ju poissi ka vaja, siis komplekt koos. Mis komplektist te kõik räägite? Lapsed ei käi komplektis nagu voodipesu, nõud või mänguasjad. Lapsed on väikesed inimesed ja inimesed teadupärast ei koosne komplektidest, vaid eraldiseisvatest isikutest. See tundub millegipärast väga paljudele nii loogiline, et kaks last peaks olema ja ideaalis ikka poiss ja tüdruk aga kui nüüd jutu käigus olen maininud, et tahaksin veel kolmandat last ka, vaadatakse mind tihtipeale nagu poolearulist. Ja põhiküsimused on ikka raha ja toimetuleku ja oma elu kohta. Meil ei ole tõesti nii palju raha, et saaksime käia iga aasta kuskil uhkel soojamaareisil või saaksime endale ulmekalleid riideid jms lubada ja ausalt öeldes ei tunne ma nendest asjadest ka puudus ja me saame hakkama, lastel ei ole küll siiani mitte millestki puudust olnud vaja tunda. Ja rõõmu on nendest väikestest tegelastest ikka tohutult, eks ikka on ka selliseid hetki kui juuksed on peas püsti ja kõrvadest tuleb punast tossu, kuid see möödub ja siis piilub pilve tagant taas päike :) Ja oma asju olen ma ka saanud nende kõrvalt teha, mul olid minu võrratud AA tüdrukud, ma lõpetasin Majanduskooli ja muutusin vahepeal totaalseks trennihoolikuks, oleme saanud Androga väljas käia ja võtta aega iseendale.

Kui ma näen, kuidas Laura tihtipeale koos Lennaga mängib, läheb südame alt soojaks ja silmanurgas helgib rõõmupisar, sest neid on koos lihtsalt nii ütlemata armas vaadata. Neil on nende omad mängud ja enamasti saadavad neid mänge mõlemapoolsed rõõmukilked. Nende naeruste mängude vahele satub ka natuke nutuseid hetki, sest Laura tahaks hirmsasti igasuguseid mänge Lennaga mängida aga Lenna neid veel ei mõista ja kõvahäälne emmesireen hakkab tööle. Laura tahab koguaeg Lennat katsuda ja olla tema lähedal, talle meeldib Lenna eest hoolitseda ja mind abistada, kõik see näitab, et oli õige otsus, saada teine laps.

Ma olen alati soovinud kolme last, ma ei teagi miks, aga lihtsalt on olnud selline soov. Võib-olla sellepärast, et mulle oleks meeldinud kui mul endal oleks olnud veel üks õde või vend ja soovitatavalt minuealine?! Igatahes on see soov alati olnud kindel :) Seda, kas peaks olema poiss või tüdruk... seda soovi mul ei ole, sest ma arvan, et mõlematpidi oleks vahva. Kui kasvaks 3 õde oleks näiteks riietega väga lihtne, vähemasti esialgu :D Ja päris vahva oleks kui mul oleks 3 tütart :) Samas kui viimane tuleks poiss siis ka see oleks vahva, sest siis oleks meie Liisudel vend, kes neid hoiab ja kaitseb ja eks Androle kindlasti meeldiks kui peres poiss ka kasvaks, kellega koos saalihokit mängida ja muid poiste/meeste asju teha ja arutada :) Ükskõik, mis soost see kolmas laps ka ei tuleks, soovin ma, et ta oleks terve ja rõõmu oleks meil siis ju lausa kolmekordselt :)

Igatahes... Ma ei mõista kedagi hukka otsuste eest saada ainult 1 laps või üldse mitte lapsi saada, sest vanemad peavad ise seda oma hinges ja südames tundma, kas nad suudavad kasvatada üles rohkem kui 1 lapse või kas nad üldse on kunagi valmis lapsi saama. Kas nende tihedas päevaplaanis on aega, et jagada tähelepanu lastele ja mis on üldse nende prioriteedid. Mõnikord on küll raske tulla välja oma kestast ja jagada enda tähelepanu ja aega ja energiat Liisudega, kuid kui see väike samm on tehtud, tunnen ma alati kuidas nad annavad mulle positiivset energiat, kui hästi ma ennast tunnen koos nendega mängides ja mürades aga selle tingimuseks on see, et selleks ajaks peab unustama kõik muud asjad. Lastele pööratud tähelepanu peab olema 100%, sest vastasel juhul ei naudi seda koos tegutsemist ei nemad ega ka ma ise.

Meie otsus, saada kolmas laps siis kui Lenna on umbes 2,5 aastane, tuli ühest küljest sellest, et ma saaksin sama emapalka edasi ja oma osa on ka sellel, et ma lihtsalt ei tahaks minna siin Soomes tööle mõneks kuuks, et siis varsti jälle paar aastat kodus veeta. Kui ma nüüd uuesti tööle lähen siis päriselt, mitte ajutiselt, sest siis on võimalus ennat üles töötada ja kuhugi jõuda, mul on aega, et oma tööalased plaanid paika panna, vajalikud koolitused läbida ja siis ühel hetkel teha seda, mis mulle hingelähedane on, mite rabada tööd teha kohal, mis mulle ei meeldi ja mitte midagi ei paku. Aga emapalk ja tulevane töö ei ole siiski esmatähtsad asjad kolmanda lapse saamise otsuse juures, sest kõige olulisem on ikka see, et me mõlemad tahame veel ühte väikest inimest meie perre.

On veel ka selliseid küsimusi ja arvamusi tulnud, et kas ära ei tüüta see kodus istumine või et kas ma enda jaoks ei tahagi enam aega, millal ma Androga meie aega veedan, kuhu mul kiiret on jne. Esiteks, kodus istumine tüütab ära siis kui mitte mingit muud tegevust ei olegi kui ainult lapsed, siis läheksin ka mina hulluks aga kuna ma käin trennis ja plaanin minna erinevatele, minu jaoks väga huvitavatele koolitustele ja suhtlen ka teiste noorte emadega, ei teki sellist tunnet, nagu oleksin muust maailmast eraldatud ja inimeste sekka ei lastagi. Teiseks, ikka tahan enda jaoks ka aega ja see on asi, mida lihtsalt PEAB võtma, sest muidu olen ühel hetkel nagu tühjaks pigistatud sidrun ja mul pole oma lastele ega mehele enam midagi pakkuda. Minu jaoks tähendab see minu aeg trenni, ilusalongis käimist, sõbrannadega kohvikus lobisemist või lihtsalt paari tundi kodus omaette olemist. Ja neid asju saan ma endale ikka lubata, eriti veel siis kui lastel on nii suurepärane issi nagu seda on Andro. Meie omavaheline aeg Androga, saab teoks tänu meie laste vanaemadele ja vanaisale, onudele-tädidele ja lihtsalt väga headele sõpradele-sõbrannadele, kes vajadusel meie armsaid silmaterasid hoiavad. Kui on tahe siis on olemas ka võimalused :) Kuhu mul kiiret on?! Ei olegi kiiret aga ma tunnen, et just praegu on õige aeg saada lapsi, sest siis on meil ühel hetkel veel aega ja energiat ka iseendale elamise jaoks. Ja noorelt on rohkem energiat, et lastega sammu pidada, on palju huvitavaid ideid ja mõtteid, mida nendega koos ette võtta ja on ka palju üritusi, kuhu me neid kaasa veame, kuhu ma näiteks 10 aasta pärast arvatavasti enam ei läheks. Näiteks tuleb mul kohe meelde Pärnu Rannaspordifestival, kus ma oma armsate AA tüdrukutega esinesin, Laura oli meil seal kaasas ja möllas koos Androga hommikust õhtuni rannas, ööseks läksime ühe äääärmiselt toreda noormehe juurde ja meil kõigil oli seal lõbus, Laura siiani räägib sellest päevast seal Pärnus, talle jättis see unustamatu mälestuse :) Aga kindlasti ei oleks ma seda teinud 35 aastasena, sest esiteks ei oleks ma siis enam ise esinenud ja kindlasti oleksin ma rohkem muretsenud selle pärast, kas lapsele ikka on hea sedasi päev otsa seal möllu sees olla ja ööseks veel kuskile võõrasse kohta minna jne. Mul on hea meel, et me seda kõike nii vabalt võtsime ja kõigil oli fun, eriti Laural :)

Ma arvan tõesti, et lapsed on kõige suurem rõõm üldse ja kui on tahet, siis on võimalik kõike teha nende kõrvalt või nendega koos-käia koolis, teha tööd, õppida uusi asju, reisida, leida aega iseendale ja tunda elust rõõmu. Eks me, lapsevaemad, teame hästi, et alati ei ole kõik nii päkseline- lapsed jonnivad, on haiged, ei kuula sõna, teevad pahandust jne, kuid enamasti on nendest väikestest inimestest ikkagi rohkem rõõmu kui kurbust ja muret. Mõnikord on mul juhe koos ja tahaks lihtsalt hetkeks sellest kõigest välja astuda, mõnikord tunnen end eriti saamatuna ja aegajalt tekib küsimus, kas ma ikka üldse olin valmis lapsi saama, aga kõik need negatiivsed emeotsioonid ja tunded tekivad siis kui mul pole olnud võimalust ennast vahepeal kuskil laadimas käia. Ma olen ema 24/7 ja seda ei muuda miski, kuid me kõik vajame hetki iseendale, et siis uue ja paremana tagasi tulla :)

Mõnikord ma ikka mõtlen selle peale, kas ma saaksin kolme lapse kasvatamisega hakkama ja hinge poeb väike hirm aga siis tuleb meelde, et ma ei ole ju enam üksi, me oleme nüüd jälle normaalne perekond, kes jagab nii rõõmu kui ka vastutust igapäevaselt ja siis kaovad need muremõtted ja asemele tuleb hoopis kerge ärevus ja rõõm sellest, et meil nii imeliselt võrratud lapsed on :)

Isegi nüüd kui Laura teab, mida tähendab beebi tulek perre, tahab ta veel ühte beebit ja seekord palus ta poissi :) Mulle tundub, et midagi oleme me vist õigesti teinud, et tal ei ole tekkinud meeletut armukadedust ega viha oma väikese õe suhtes, vaid hoopis armastus ja hoolimine :) Täna ütles meie armas fotograaf Joanna mulle nii armsalt, et kõik kahtlused kolmanda lapse saamise osas haihtusid- Sa võid kindlasti nende kahe põnni üle uhke olla. Emaks olemine tuleb sul supper hästi välja ikka.

Niiet ma arvan, et ma ei ole hull, et kolmandat last tahan! :)