Ma ei poolda vabakasvatust, kuid liiga palju reegleid ja karistusi pole ka minu teema. Ma arvan, et lastel peavad olema kindlad reeglid ja nad peavad teadma piire, mida ületades järgneb karistus. Näiteks teab Laura, et ei tohi teistele haiget teha, kuid aegajalt tuleb seda ikka ette ja sellele ei järgne mitte karm karistus vaid kõigepealt püüan välja selgitada miks ta seda tegi ja seejärel palun tal vabandust paluda kui sama asi kordub, siis jätan ta enda juurde rahunema ja mõtlema, ma ei tutista, ei löö ja ei ähvarda teda. Minu meelest on ähvardamine ja füüsiline vägivald täiskasvanu nõrkus, see, et ta ei suuda hakkama saada rahulikult rääkides, vaid peab oma võimu ja lapsest üleolekut teisiti välja näitama. Lapsele mõjub see alandavalt kui teda füüsiliselt karistatakse ja hilisemas elus võib tekitada alaväärsuskompleksi ja nii õpib ka laps lahendama probleeme vägivalla ja ähvardamisega, mitte rahulikult asjadest rääkides ja arutades.Täiesti välistatud on minu jaoks füüsiline vägivald, sest tahan oma lstele õpetada inimlikumat probleemide lahendamist kui seda on kätega kallale minemine. Laura ei tea siiani, mida tähendab vitsa saamine ja usun, et ei saagi teadma. Kõik need, kes oma lapsi peksavad on minu jaoks täiesti tühised inimesed, kelle südames puudub emaaptiavõime, mõistmine ja soov pakkuda oma lastele parimat.
Piirid ja reeglid peavad olema paigas ja neid peavad järgima kõik perekonnaliikmed, ei saa nii, et üks päev on vastuhaukumine lubatud ja järgmisel päeval mitte või ükspäev ei tee keegi väljagi kui Laura kellelegi haiget teeb ja järgmisel päeval saab selle eest karistada. Järjepidevus peab olema ja lapsel peab olema kindel teadmine mida tohib ja mida mitte. Kui laps on väsinud, tal on kõht tühi või on elus toimumas suured muutused (kolimine, õe-venna sünd jms) ei anna minu meelest mitte mingit õigust lasta lapsel käituda halvasti, tihtipeale kuskil seltskonnas olles, vabandavad vanemad just eelpool mainitud põhjustega välja lapse halva käitumise. See, et laps ei oleks üleväsinud ja tühja kõhuga on ikka lapsevanema teha ja minu meelest peaks sellisel hetkel ka last korrale kutsuma mitte laskma tal jonnida, karjuda või teistele haiget teha. Meie, lapsevanemad, teame, et mõnikord ikka juhtub, et kuskile seltskonda minnes on lapsel juba kodus tuju paha ja tihtipeale ei muutu see ka peole või külla jõudes koheselt paremaks, pigem võimeneb paha tuju veelgi, sellisel juhul olen ma Laura rahulikult enda sülle istuma võtnud, temaga rääkinud ja ühel hetkel ongi paha tuju nagu peoga pühtud ja mitte keegi pole pidanud seetõttu kannatama välja tema jonnihoogu ega pole ta ka kellelegi haiget teinud. Seda, et laps võib hakata jonnima näiteks pärast beebi sündi, tean ma vägagi hästi, sest kuigi nüüd on Laura sellega harjunud, ei möödunud minu esimesed päevad Lennaga kodus just kõige rahulikumalt. Ma polnud sellist jonni veel mitte kunagi oma elus näinud ja loodan väga, et ei näe ka enam kunagi. Aga see jonn toimus ka vaid siis kui vanaema oli meie juures, kui me kolmekesi jäime, oli Laura jälle endine, tahtis Lennat vaadata, kuulas sõna ja tahtis mind abistada, ta ootas oma väikest õeraasu väga, kuid ta ei osanud oma tunnetega toime tulla kui see hetk lõpuks käes oli ja eks see kindlasti ka mõjutas, et ma Lennaga nii kaua haiglas pidin olema ja esimest korda nägi Laura teda vaid läbi klaasi. Ma sain aru, et ta ei osanud kuidagi olla aga ma ei kiitnud sellist käitumist ka heaks. Nendel hetkedel, ma pean tunnistama, ei suutnud ma vahepeal ennast kontrollida ja püüdsin nii hea kui halvaga, teda kallistades ja karistades aga nüüd tagantjärgi mõeldes olen kindel, et kõige paremini oleks toiminud ikkagi see kui oleksin teda veel rohkem kallistanud ja talle kinnitanud, et armastan teda ikka endiselt kuuni ja tagasi.
Praegu hoiab Laura oma väikest õde väga, eks tuleb ette ka neid hetki, kus ta natuke kiusab ja haiget teeb aga see on ikka pigem erand kui reegel. Kui ta teebki Lennale haiget siis ma ei vii teda nurka ega karju ta peale vaid räägin temaga rahulikult, miks ei tohi nii teha ja küsin kas talle meeldiks kui keegi talle endale nii teeks. Kui ta mind aitab siis kiidan teda alati, näiteks tegeleb ta Lennaga kui mul on vaja kodus midagi teha, mängib temaga ja näitab talle mänguasju, et Lenna nutma ei hakkaks.Aga tean, et liiga palju kohustusi ja ülesandeid võib teha rohkem kahju kui kasu, sest ta on ikkagi väike laps, kes vajab ka meie tähelepanu ja võimalust olla laps. Ta tahab mind aidata ja näidata, et on suur õde, et saada meie tunnustust ja tunda end vajaliku ja olulisena, kuid mitte vähem oluline ei ole tema jaoks teadmine, et tal lubatakse olla laps, kes vajab samuti hoolitsust ja hellust.
Olen tähele pannud, et kõige suuremad jonnihood tulevad siis kui oleme Androga mõlemad väga hõivatud oma asjadega sh Lennaga ja Laura soovid kipuvad tagaplaanile jääma, siis peame võtma aja maha ja pöörama talle rohkem tähelepanu. Sellistel hetkedel ei toimi keelamine ega kindlasti mitte ka karistamine, sest see tekitab temas pigem tunnet, et tema soovide, vajaduste ja olemasoluga ei arvestata. Varem me kasutasime väga tihti järelemõtlemise kohta, mis esialgu tegi jonni veeeeeeel suuremaks ja pärast mõningast istumist, suutis ta maha rahuneda ja vabandada aga juhtus ka seda, et kui küsisin, miks sa vabandad, ei osanud ta kohe põhjust öeldagi ja see tekitas minus küsimuse, kas see distiplineerimise variant ikka sobib alati ja otsustasin katsetada lapsesõbralikumat meetodit. Kui Laural hakkab tekkima jonnihoog siis lähen tema juurde või kutsun ta enda juurde, kõigepealt kallistan teda, selgitan välja jonni põhjuse ja siis püüame leida koos lahenduse ja enamasti jõuame kompromissini, näiteks lepime kokku teise aja kui saame minna kellelegi külla, kuskile mängima vms ja võin kinnitada, et see meetod tõesti toimib, eriti hästi just siis kui tegelen tema murega kohe jonnihoo alguses ja ei lase tal ennast päris üles keerata. Eks mõnikord tekib ikka ka selliseid olukordi kui peame Laura mõndadest tema lemmikasjadest ilma jätma nagu näiteks küllaminek või karusellisõit poes aga viimasel ajal on neid kordi aina vähemaks jäänud ja selle üle on mul meeletult hea meel, sest kes meist ikka tahaks oma lastega pidevalt riielda ja neile nende lemmikasju keelata?!
Me kõik vajame piire ja reegleid, ilma nendeta ei suudaks inimkond kuigi hästi toimida ja me kõik vajame seda teadmist, et teatud asjade vastu eksides ootab ees karistus, kas siis leebem või karmim. Mulle meeldib see hoiatuse meetod ja kasutan seda ka ise, kindlasti peab ka siin olema järjepidevus ja kui annad esimese hoiatuse peab selle mittetäitmisele järgnema vastav tegutsemine mitte teine, kolmas ja neljas hoiatus, sest siis ei võta laps sind enam tõsiselt ja ei pööra edaspidi hoiatustele mingit tähelepanu.
Kõige suuremateks hästi käitumise motivaatoriteks on Laura puhul kiitused, tähelepanu ja meeldivad tegevused ja püüame neid ka võimalikult palju talle pakkuda, et ta ei peaks tundma end kõrvalejäetuna ega mitteolulisena. Mina arvan, et ei ole võimalik last kiituste ja tähelepanuga ära hellitada, loomulikult peab laps mõistma, et ta ei saa koguaeg 100% vanemate tählepanu, sest vanemad peavad leidma ja võtma aega ka iseendale ja teistele lastele, kuid kui laps sind vajab pead sa tema jaoks olemas olema, teda toetama ja tunnustama. Kiituste, tähelepanu, piiritu armastuse ja kallistustega jõuab palju kaugemale kui pidevate karistuste ja ähvardamistega.
tubli ema oled Pillekiisu !!! :)
ReplyDelete