Minu meelest oli see ju nii alles kui ma oma suure kõhuga käisin Androl Soomes külas koos Lauraga, kui ma nautisin aega iseendale rasedate vesivõimlemises või kui ma käisin mööda poode ja imetlesin neid imepisikesi beebiriideid. See oleks nagu paar kuud tagasi olnud kui oma suure kõhuga nagu part ringi paterdasin, kuidas ma koos Lauraga kelgutamas käisin ja kui me koos mäest alla jõudsime, olin kindel, et täpselt sinna ma jäängi, sest võimatu oli ennast püsti ajada, kuidas me koos Janaga käisime linnapeal oma ümmarguste kõhtudega söömas ja ma teda ja tema imepisikest Johanna-Brit'i haiglas vaatamas käisin, kuidas Laura nuttis nii südantlõhestavalt kui nägi nädalast Johannat ja ei suutnud varjata oma pettumust ja kurbust, et Lenna IKKKKKA VEEL peab emme kõhus olema ja ei tulegi kohe sealt välja, kuidas Laura igal õhtul tegi meie kõhu-Lennale musi ja kalli ja soovis head ööd, meie perekondlik haiglasviibimine ja see mitu päeva kestev sünnitus oleks ka nagu alles paar kuud tagasi olnud.
Sellest pisikesest abitust beebist, kes mulle kõhule pandi ja keda pärast meie juurest ära viimist, esimest korda nähes ma oma pisaraid tagasi hoida ei suutnud, on kasvanud väike asjalik tegelane, kes teab täpselt mida ta tahab ja oskab seda ka väga häälekalt nõuda. Tal on oma käputamisstiil, ta kõnnib mööda voodiäärt ja mõnikord kui ta püsti seisab ja mõlemas käes mänguasi on, unustab ta, et peaks kuskilt kinni ka hoidma ja siis seisab ta päris ise :) Meie mitte enam nii beebi sõnvarasse kuulub vist kõigi laste ühe esimese sõnana traditsiooniline aitähh ja aegajalt ka midagi emme ja mämm-mämm sarnast. Saab väga hästi aru sõnadest EI ja EI TOHI, enamasti hakkab ta keelamise peale kas naerma või väga kõvahäälselt protesteerima. Ta teab, et oma söögikaussi nähes, tuleb kiiremas korras käputada oma söögitooli juurde ja kui kauss tühi siis pean seda talle näitama ja kiitma kui tubli tüdruk ta on, et kausi ilusti tühjaks sõi, sest vastasel juhul tuleb suur hädakisa, et miks söögikauss minema viiakse.
See on minu meelest imeline kui kiiresti arenevad nii väikese inimese aju ja kehalised oskused. Alles paar kuud tagasi istus ta seal, kuhu ma ta panin aga nüüd ei jää mitte ükski koht tema poolt avastamata. Ta leiab üles kõik need asjad, mis ei ole üldse mõeldud tema väikeste käte ja suu jaoks ja kui ta pikemat aega on olnud täiesti omaette ja ilma ühegi piuksuta siis on tavaliselt 2 varianti- ta kas on saanud kätte mõne juhtme, mida ta siis mõnuga lutsutab või on leidnud paberi, paremal juhul salvrätiku ja ekseldab seda suurima rõõmuga. Tal on tekkinud uus komme, visata pea kuklasse ja siis kas anda meile teada suurest ülekohtust, kui Laura ei luba võtta väikeseid mänguasju, pliiatseid, paberit vms no ja muidugi siis ka kui emme-issi neid asju võtta ei luba ja samas asendis meeldib talle nagu hunt ulguda :)
Kui Lauraga ootasin ma kannatamatult, millal ta juba keerama ja käputama ja seisma ja käima hakkab siis Lennaga oleksin ma suurima rõõmuga nautinuda natuke pikemat beebiiga, sest mul polnud temaga kahjuks sellist aega, et nautida kuidas ta mul kõhu peal magas ja kuidas talle meeldis rahulikult süles olla. Koguaeg pidin kuskil olema ja midagi tegema ja isegi öösiti arvestama söögiaegu, et jõuaksin Laura õigeks ajaks lasteaeda viia. Aga tegelikult on mõnus ka praegu tema toimetamist vaadata, kuidas ta tahab igalepoole ronida ja kõike näha, kuidas ta vaimustub sellest, et Andro tuleb töölt koju ja siis kõva häälega seletama hakkab ja jooksuga issi juurde käputab.
Meie väikesest beebist on saanud juba väike asjalik preili :)
 |
| Nelja päevane tubli võitleja |
 |
| 9 kuune väike preili :) |
No comments:
Post a Comment