Vinguviiul

Rasedus peaks olema ilus ja tore ja kaunis ja midakõikeveel aeg eksnii?! Aga mul on tunne, et see vastik enesetunne ei lähegi kunagi paremaks. See on täiesti ebareaalne kuidas saab olla mitu nädalat järjest tunne nagu põeksid mingit rõvedat kõhuviirust?

Miiiiiks peavad naised seda kõike läbi elama ja paljud lausa mitu korda? Nagu rasedus poleks niigi tervele kehale juba koormav. Ja kui te arvate, et iiveldus on ainus raseduse ebameeldiv kõrvaltoime siis eksite te kohe väga. Igatahes on tuju õhtuks alati nullis ja enesetunne selline nagu oleks bussi alla jäänud. Ausõna mulle nüüd aitab juba, tahan oma normaalset enesetunnet tagasi. Isud viivad meid ka varsti pankrotti aga mida ma teha saan kui isutab vaid kindlate asjade järgi ja muud asjad ajavad lausa öökima?

Ving, ving, ving olen ka õhtuti. Mulle ei meeldi selline olla. Tahan olla jälle energiline ja tubli naine ja hea ema aga kuidas ma peaksin kõike seda suutma sellise enesetunde kõrvalt? KUIDAS te teised naised seda suudate? Hommikuti suudan veel ennast kokku võtta aga noo mida õhtu poole päev kisub, seda hullemaks enesetunne läheb. Mõnikord ärkan juba hommikul jubeda enesetundega, siis tahaks terve päeva veeta voodis teki all ja vahepeal patja nutta.

MIIIIIIIKS peab see ilus aeg alguses nii kuradi nõme olema? Ja siis räägitakse kui olulised need esimesed nädalad ikka lapse arengus on ja kuidas peaks seda ja teist sööma jne. No mida veel, hea kui ma üldse suudan välja mõelda, mis mul alla läheb. Mingist tervislikust ja tasakaalustatud toitumisest ei tasu üldse rääkidagi, sellest võin vaid unistada. Ma olen pahur ja närviline ja üleüldse pole ma enam mina, vaid mingi väga ebameeldiv versioon minust. Ja kes kannatavad? Eks ikka need kõige kallimad. Ma ei meeldi endale ja samas ei suuda ma oma hormoone kontrollida ka. Oiii kuidas tahaks, et ka mehed saaksid kasvõi korra tunda seda rasedaks olemise tunnet, eriti alguses ja päris lõpus. See tujutsemine ei ole rasedate naiste väljamõeldis. Mõned naised pääsevad lihtsalt kergemini ja mõned mitte nii kergelt, ma tean küll, et iga organism on erinev ja iga rasedus on erinev aga no ikkagi, miks peab see nii ebaõiglane olema? Mõni naine tunneb ennast terve raseduse aja paremini kui kunagi varem, sünnitab paari tunniga ja kohe pärast sünnitust juba jalutab rõõmsalt ringi ja siis olen mina, kes esimesed mitu-mitu-mitu nädalat tunneb ennast kui bussi alla jäänu, sünnitused kestavad mitu tundi ja pärast sünnitust pean kõigepealt harjuma üleüldise püsti seismisega ja paari päeva pärast võin juba mõelda kõndimise peale.

Ühesõnaga- mulle ausõna aitab. Ma enam ei tahaaaa. Ei taha iiveldada, ei taha olla nii närviline, ei taha iga asja peale nutta, lihtsalt ei taha enam.