Hirmud ja mõtted raseduse ajal

Ma tean ju küll, et ei tohi igasuguseid hirmujutte lugeda ja liiga tõsiselt võtta aga nooo... Esiteks kardan ma pärast Lenna sündi seda paha-paha bakterit, mis ta nii haigeks tegi. Jaaa, ma saan nüüd sünnituse ajal 2 doosi penitsilliini ja see peaks hoidma beebi nakatumise ära, see eeldab aga seda, et ma olen vähemalt 4h enne presside algust haiglas aga mis siis kui...??? Mis siis kui ma ei jõua õigeks ajaks haiglasse? Mis siis kui need süstid ei aita? Ma ei taha enam mitte-mitte kunagi tunda seda hirmu, muret, abitust ja süütunnet. Eks ma vist käin ja kraabin ITK uksi siis üsna tihti kui peaksid libakad olema, no et olla kindel, et ma jõuan ikka õigeks ajaks kohale. Üsna ükskõik on, mida need arstid seal mõelda võivad, peaasi, et meie beebi terveks jääb. Aga mis saab siis kui ta sünnib liiga vara? Mis siis kui ma ei oska seda oodatagi ja siis lisaks enneaegsusele on ta veel raskelt haige ka?

Väärarengud on kindlasti enamikel rasedatel peast läbi käinud. Meil küll peres ei ole väärarenguid esinenud, vähemalt minu teada mitte ja ka Andro perekond on nendest puutumata, kuid kunagi ei tea ju kes on esimene... Mul on hea meel, et ka kolmas beebi tuleb enne kui saan 30, sest mida vanem oled, seda suuremad on riskid. Või noh, vähemalt seda olen ma kuulnud ja lugenud kõikvõimalikest rasedusaegsetest raamatutest. Niiet mul ei tohiks olla väga suurt põhjust muretsemiseks, kuid teen seda ikkagi. See kolmas beebi sõber on ju nii oodatud ja tahan, et temaga oleks kõik kõige paremas korras. Järgmine nädal saan natuke targemaks juba nende väärarengute osas ja hoian pöidlaid, et kõik oleks just täpselt nii nagu peab.

Siis on  ju veel sünnitraumad, mida ei saa mitte mingitmoodi diagnoosida raseduse ajal. Laural tekkis sünnituse ajal hapinkupuudus ja ta päästis arsti kiire tegutsemine. Ma ei taha mõeldagi, mis oleks võinud juhtuda siis kui arst oleks oma reageerimisega hiljaks jäänud, kui ta oleks tegutsenud liiga aeglaselt. Siinkohal meie pere kõige suuremad tänud sellele võrratule arstile Ailen Alurile, kes meie pisikese ime päästis. Mul on täiesti ükskõik selles, et minu alumine korrus vajas üsna korralikku kokkulappimist, mul on täiesti ükskõik, et ma ei saanud 2ndl korralikult istuda ja käia, mul on ükskõik, et pissil käimine oli täielik põrgupiin, mul on täiesti ükskõik nendest muredest, mis minul pärast olid, tähtis on vaid see, et Laura on terve ja tugev ja ilma ühegi kahjustuseta. Aga on ju küll selliseid juhtumeid, kus kõik ei lähe nii hästi. Ma isegi ei tea, mida teha, et neid olukordi vältida... Ega tegelikult vist ei olegi midagi teha, tuleb usaldada oma sisetunnet ja arsti. Kui tunnen, et midagi on valesti, pean lihtsalt nõudma kontrolli nii kaua kuni seda tehakse, sest see on minu laps ja meie elu.

Ma ei ole kunagi olnud mingi kanaema ja ma ei arva, et rasedus on haigus, kuid ma kardan tassida väga raskeid asju, mõnikord kui tõstan Lennat kiigele või sealt maha ning kõhust käib kerge valu läbi, on jälle paanika. Ma muretsen, et ma pole suutnud süüa nii tervislikku toitu nagu tavaliselt, sest see lihtsalt ei maitsenud vahepeal. Ainus, mida tahtsin olid viinerid ja pitsa ja rullakebabid ja burksid ja sai jms. Ma ei suutnud selle jubeda iivelduse tõttu võtta igapäevaselt vajalikke vitamiine ja nüüd pean siis vist kuni jaanuarini ootama, et saada südamerahu, et see pole meie beebit mõjutanud. Ma ei taha, et minu elustiil ja toitumine kuidagi seda pisikest inimest kahjustaks, sest hetkel sõltub ta sõnaotseses mõttes vaid minust. Ma olen maailmameister ülemõtlemises vist aga no ma tahaksin näha rasedat, kes pole mitte kunagi ühtegi sellist mõtet terve raseduse vältel mõelnud. Loomulikult püüan ma ikka sisendada endale, et kõik on hästi ja kõik läheb hästi aga vahepeal ikka tulevad natuke need muremõtted ka kiusama.