Mänguväljakute võlu

Mänguväljakud on ühed ütlemata tänuväärsed paigad, eriti veel need, mis on ümbritsetud aiaga. Kui me veel Harkus elasime ja ma Lauraga kodune olin, olime üsna tihedad Männipargi külastajad. Mulle meeldis seal see, et oli palju erinevaid atraktsioone, kuid kuna see ala polnud ümbritsetud aiaga, pidin koguaeg Laural silma peal hoidma ja jälgima, kuhu ta läks ja mis ta tegi. Mitte, et mul oleks olnud seal ka midagi muud teha olnud peale temaga mängimise ja tema järgi vaatamise aga kuidagi kindlam tunne on kui on aed ümber ja ei pea iga sekund kartma, et ta kuskile auto ette jookseb või lihtsalt ära kaob.

Mänguväljakud on mõnusad kohad, sest seal on lastel piisavalt tegevust, nad saavad ennast seal tühjaks joosta, mängida, ronida ja kiikuda. Ja sama mõnusad kohad on nad ka vanematele, eriti emmedele, sest seal saab jutustada endasugustega ja kui hästi läheb siis võib mänguväljakutelt leida toredaid noori emmesid, kellega ka edaspidi kohtuda. Minu üks nn mänguväljaku sõbranna on Liivia, kellega saime kiiresti jutusoonele ja kui selgus, et ka nende peres on issi Soomes tööl, oli meil teineteise jutte kuulates palju äratundmisrõõmu. Laura oli ka äärmiselt õnnelik, sest edaspidi kohtusime me nendega peaaegu iga päev, läksime koos lasteaeda, tulime sealt tagasi ja väga tihti veetsime paar tundi veel mänguväljakul. Lastel oli lõbus ja emmedel ka :) Ja mulle meeldib väga, et meie sõprus on ka mänguväljakust kaugemale arenenud.

Suur aitähh Saku Lõvidele, kes tegid Saku lastele ühe väga mõnusa mänguväljaku, millel on aed ümber ja puha. Pärast seda kui Laura seal esimest korda oli käinud, mööduvad kõik meie hommikud ja õhtud seal mängides. Eile õhtul pakkisin kaasa teki, mõned mänguasjad ja taaskord viis meie tee sinna mänguväljakule. Hea on minna kui juba kaugelt kuuled laste naeru ja näha Laura rõõmsat nagu kui me kohale jõuame. Nende 3 päevaga on ta seal mängides juba mitu uut asja selgeks saanud ja see, kui ma näen sära tema silmis kui ta saab mulle oma uusi oskusi demonstreerida, paneb ka minu silmad särama. Mänguväljakul õpitakse ka jagamist ja koos mängimist. Lasteaias on lasteaia mänguasjad ja nende teistega jagamine on hoopis teine asi kui jagada oma isiklikke asju võõraste lastega. Seal õpitakse ka seda, et mõnikord peab ootama, et saaks oma lemmikkiigel kiikuda või liumäest alla lasta.

Lennale meeldis seal ka väga, natuke aega vaatas oma mänguasju, kuid siis nõudis sülle ja uudistas peaaegu tund aega ringi.Lõpuks väsis nii ära, et jäi mul süles magama.

Täna hommikul olin ma seal samal mänguväljakul ühe veidi ebameeldiva vahejuhtumi pealtnägija. Tuli mänguväljakule üks poiss koos isaga, tundus, et umbes sama vana kui Laura. Issi läks aiast välja telefoniga rääkima ja poiss ja üksi mängima, mõne aja pärast tuli ta tagasi, kuid endiselt rääkis telefoniga. Sela mänguväljakul on üks rong, kus on 2 vagunit, esimeses on rool ja pink ja teises 2 pinki. See poiss istus seal ja roolis, üks väike tüdruk tahtis minna sinna teise vagunisse istuma, kui see poiss seda märkas, tormas ta rooli tagant välja, sinna teise vagunisse ja sõna otseses mõttes tõukas seda väikest tüdrukut. Poisi isa seisis seal kõrval ja ei teinud teist nägugi. Tüdruku ema siis ütles ise sellele poisile, et nii ikka ei kõlba. Minu meelest peaksid vanemad ikka oma lapsi jälgima ja kui vaja siis neid korrale kutsuma. Oleneb muidugi ka olukorrast, kui 2 ühevanust last omavahel mingit probleemi ilma vägivallata lahendavad ei pea vanemad alati vahele sekkuma, sest lapsed peavad õppima ka ise oma asju lahendama, kuid sellises olukorras nagu seal rongis täna hommikul oli, peaks ikka sekkuma.

Kui sellised vahejuhtumid välja arvata on mänguväljakud siiski ühed väga mõnusad kohad, kus lapsed saavad arendada oma sotsiaalseid, mängulisi ja füüsilisi oskusi ja kodused emmed saavad samuti oma sotsiaalsust suurendada.