Ma ei suuda sõnadesse panna seda õnnetunnet kui ta mul lõpuks kaisus oli. Ta nägi välja täpselt nagu Laura. Ta oli nii pisike ja nii imeliselt armas. Saime rahulikult kolmekesi seal tutvuda ja sõpru-sugulasi teavitada meie pesamuna sünnist.
Ühel hetkel hakkas ta väga kõvahäälselt oigama, mõtlesime küll, et kas ta peabki nii tegema aga ei näinud selles ka suurt probleemi, sest ei osanud midagi karta. Siis tuli lastearst Lennat üle vaatama ja kohe kui ta sisse astus, küsis, kas ta on meil koguaeg sedasi ägisenud. Vaatas ta kiirelt seal üle ja siis viis lastetuppa kontrolli. Kui ta mõne minuti pärast tagasi tuli, ütles, et nad jätavad ta sinna hommikuni jälgimisele. Mina ei lugenud arsti näost midagi välja, vb sellepärast, et ma ei mõistnud veel päris täpselt, et mis toimub, Andro aga oli kohe aru saanud, et me ei saa teda ka hommikul enda juurde ja see jälgimisele jätmise jutt oli vaid selleks, et meid mitte hirmutada.
Varsti viidi meid sünnitusjärgsesse osakonda perepalatisse. Kuigi ma olin omadega läbi, tahtsin ma minna Lennat vaatama. Küsisime ratastooli ja sõitsime meie pesamuna juurde 3. korrusele. Seal ta siis lamas soojendusega voodis ja endiselt ägises. Keegi ei osanud veel midagi öelda tema seisundi kohta ja nii me sealt ära tulime, ikka endiselt teadmatuses, mis meie pisikesel viga on.
Palatis oli väga tühi tunne, sest olin ju sünnitanud aga last ei olnudki. Magada ma ei suutnud, olin mures ja igatsus oli suur.
Kell 7 hommikul läks Andro teda uuesti vaatama ja viis talle ka paar ml piima, mille olin suutnud välja lüpsta. Siis oli ta olnud juba kuvöösis ja hapnikutorud ninas, selle selgituseks oli öeldud, et nende torudega saavad nad tal kopsust vedeliku välja. Ä/e ütles, et rohkem ma ise piima lüpsma ei pea, sest lõuna ajal saan ta juba rinnale. Ootasin, et kell saaks juba 12, et saaksime Lenna juurde minna. Kell 11.15 tõi ä/e mulle siiski väikese topsi ja ütles, et rinda ma anda ei saa veel. Siis tekkis suur hirm, et mis temaga siis valesti on.
Kui me kell 12 intensiivi jõudsime, ei lubatud meid alguses Lenna juurde, sest talle tehti protseduure ja röntgenit. Istusime seal diivanil kui tuli Reet Raukas, väga tõsise näoga istus ta meie juurde ja ütles, et meie lapse seisund on väga raske. Siis tundsin, et kogu maailm varises lihtsalt kokku. Ma hakkasin nutma ja ei mäleta tema edasisest jutust muud kui, et meie pisikesel oli kopsupõletik. Kui meid lõpuks Lenna juurde lubati, ei suutnud ma end ka seal tagasi hoida ja nutsin lohutamatult. Näha oma last seal kuvöösis kõigi nende juhtmete ja voolikutega on üks kõige hirmsam asi, mida ma oma elus läbi olen pidanud elama. Suured torud tema väikeses ninas, 2 peenikest voolikut nabas, kanüül käes ja lisaks mitu erinevat andurit, mis mõõtsid temperatuuri, pulssi, hingamise sagedust ja hapnikutaset, kuvöösi kõrval aparaadid, kus sees olid süstaldega 2 erinevat AB, rahusti ja glükoos, ekraan millel jooksis 4 erinevat värvi joont ja lisaks veel hapnikumasin.
Üle kõige tahtsin ma sel hetkel ta sealt võtta, teda kaisutada ja kinnitada, et kõik saab korda, et emme on seal ja me mõtleme tema peale, kuid meil ei lubatud teda isegi mitte katsuda. Tundsin end seal seistes nii abitu ja saamatuna. Mõtlesin, et ta on ju minu laps, minu kõhus kasvanud ja nüüd ei saa ma tema aitamiseks mitte midagi teha.
Tänud imetoredatele õdedele seal intensiivis ja loomulikult kõige suurem tänu Androle, kes mind lohutas ja toetas.
No comments:
Post a Comment