Kuna Andro töötas/töötab Soomes siis pidi mul olema valmis mõeldud ka varuvariant, et mis siis saab kui ta sünnituse ajaks kohale ei jõua. Üks oli kindel- mina üksi sünnitama ei lähe. Õnneks on mul olemas imearmas ja kallis Mammu, kes oli valmis tulema mind toetama kui juhtub, et Andro on sünnituse hetkel Soomes.
28.märtsil tuli Mammu mulle koos oma Miiaga külla, et saaksime kokku leppida, et mida ja kuidas ma tahan ja ootan jne.Tegime siis ahjus kalapulki ja küpsetasin isegi väikseid õunapirukaid. Juba paar päeva varem oli üks hammas valu hakanud tegema ja see valu läks aina hullemaks. Tükk aega mõtlesime, et mida teha ja lõpuks jõudsime kokkuleppele, et ma pean ikka seal Tõnismäel ära käima. Sõitsin meie autoga Mammu juurde ja tema kallis meheraas Tõnu viis mind hambaarstile ja pärast tuli järgi ka. Kuna ma kardan hambaarste väga siis oli mul üsna paanikaosakond, et mida nad selle hambaga teevad. Istusin siis seal kabineti ukse taga kui kuulen kuidas seal sees 2 naist ja 1 mees räägivad- naised küsisid mehelt, et kas tal on väga halb ja kas nad peaksin kiirabi kutsuma. Natukese aja pärast ütleb üks naistest uuesti, et ta ikka kutsub kiirabi, sest patsient tunneb ennast väga halvasti. Tundsin kuidas mul kõhus hakkas keerama, õhku jäi väheks ja pea hakkas ringi käima. Õnneks midagi väga hullu ei olnud, patsient oli süstiv diabeetik ja kõik sai korda. Selgus, et mul oli hamba all tugev põletik, nad puurisid selle hamba lahti, puhastasid kanalid ära ja käskisid võimalikult kiiresti minna enda hambaarstile.
Peale seda tuli Tõnu mulle järgi ja läksin Mammu juurde, kuna mul kodus polnud midagi teha ja me polnud ammu näinud siis jäin sinna jutustama. Kella 17-18 ajal hakkas kõht üsna tihedalt kõvaks tõmbama kui nii oli kestnud u tund hakkasin ma vahesid mõõtma- 3-4min. Rääkisin oma kahtlasest olekust ka Mammule, kes arvas, et peaksime ikka ära käima ITKs. Ootasin veel natuke ja siis helistasin ka Androle, et ta valmis oleks kui ma helistan, et siis viimase laevaga Eestisse tulla.
Kell 19 jõudsime ITKsse, kusjuures ma ise sõitsin sinna kohale :D Pandi mulle siis KTG külge ja nii ma seal istusin, emakas tegi juba korralikult tööd iga 3-4min tagant ja kokkutõmbed läksid vaikselt tugevamaks. Sain siis selle ilusa haiglakleidi selga ja läksin sünnitustuppa. Mammu jäi alla mu tädipoega ootama, kes pidi Laura Sakku viima.
Kellaaegadest ei mäleta ma enam midagi, igatahes üsna varsti tuli arst avatust mõõtma- 2cm :O Lugematu arv kordi pidin olema KTG aparaadi küljes. Püüdsin natuke puhata ja vahepeal ka ringi jalutada. Valud ei olnud väga tugevad ja sain need ilusti üle hingata.
Andro jõudis tänu oma kiiretele jalgadele viimasele laevale, jäin siis teda enda juurde ootama. Kell 22.32 sain temalt järgmise sõnumi : Nii kurb kui see ka ei ole, ei oska ma täpset saabumisaega öelda. Mingi kutt hüppas meie laevalt üle parda ja nüüd käib päästeoperatsioon :( aga loodan, et jõuan ikka õigeks ajaks. Musi sulle
See päev muutus iga hetkega aina ebareaalsemaks.
Mingil hetkel jõudis kohale mu ema, kes oli Sakust ka mu pakitud koti kaasa võtnud. Mammu läks siis koju ja edasi valutasin koos emaga.
Valud otseselt tugevamaks ja pikemaks ei läinud samas ära ka ei kadunud. Kuna alles reedel pidi saama täis 37 nädalat, ei tahtnud arstid protsessi kiirendada, sest ta oleks olnud 1 päev enneaegne. Siis anti mulle küünal,. mis pidi valud ära võtma ja seda see ka tegi, mitte küll 100% aga siiski. Sain vähemalt korralikult magada. Hommikul tuli uus vahetus ja no selliste krõnksudega ma ei oleks tahtnudki sünnitada. Pandi KTG ja sellepeale arst teatas väga ebameeldiva hääletooniga, et mina küll veel sünnitama ei hakka ja seega otsustas meid koju tagasi saata. Mina ei olnud sellest just erilises vaimustuses aga ei tahtnud väga vaidlema ka hakata. Kui see nähvitsast ä/e tagasi tuli, käisid mul ikka iga 4min tagant kokkutõmbed edasi ja siis hakkas paanitsema, et ta ikka läheb räägib arstiga, et mind vähemalt sünnituseelsesse jäetaks aga siis tahtsin ma juba koju ära minna. Võite ise ette kujutada minu pettumust, ma ei tahtnud see päev enam mitte kellegagi rääkida ega kedagi näha.
Kodus püüdsime puhata ja mina muudkui mõtlesin, et mida teha, sest ma tundsin, et ega ta enam kaua mul seal kõhus ei püsi ja enne pühap peab välja kolima, sest muidu läheb Andro Soome tagasi ja olen jälle üksi.
No comments:
Post a Comment