Uus katse ehk tagasi haiglas

Reede (30.03) hommikul olid taaskord kerged valud, kuid ebaregulaarsed. Kuna ma olin otsustanud, et selle nv jooksul peab ta välja kolima kuna mees pidi muidu pühap õhtul Soome tagasi minema siis tegime kõik, et teda sealt välja meelitada. Jõin teed ja tegin kükke ja üks nendest SSS sai ka järgi proovitud :D Lõuna ajal läksime Harku metsa jalutama, seal "liivamägedes" oli päris mõnus jalutada, tempo oli ka taga ja mäest alla tulles hüpitasin seda preilit veel allapoole. Kui enam jalutada ei jaksanud, käisime Roccas ja ostsime õhtuks head paremat süüa, et seda pettumust natukene leevendada. Kui poest välja minema hakkasime siis tundsin taaskord valusid ja need ei kadunud ka autosse istudes. Seekord olid valud juba hoopis teistsugused, meenutasid esimest sünnitust ja taaskord tekkis hinge ärevus, et kas tõesti nüüd lõpuks?! 

Koju jõudes organiseerisime lapse taaskord mu tädipoja juurde, pakkisime veel viimased asjad haiglakotti ja tegin kiirkorras ka tolmuimejaga toad puhtaks. Läksime Laurale lasteaeda järgi ja saatsime ta ilusti Sigle auto peale koos poistega.

Haiglasse jõudes oli seal ees üsna pikk järjekord ja ootama pidime u 45min enne kui ktg tehti, valud olid regulaarsed ja üsna valusad juba. Väga hea pilt oli siis kui ä/e tuli küsima, et mis meil mureks on ja kui olin rääkinud, et ma juba 1 öö veetsin sünnitusosakonnas ja teine laps tulemas siis need teiste ootajate pilgud on mul siiani meeles. Nad vist arvasid, et hakkan kohe sealsamas sünnitama ja sain ka kaastundlikke pilke. Seekord mõõdeti avatust juba all vastuvõtus- 3cm, ei midagi märkimisväärset aga kuigi emakakael polnud ei lamenenud ega pehmenenud piisavalt, saadeti meid siiski sünnitustuppa. 

Õnneks saime suppertoreda ämmaemanda, kellega klappis kohe algusest peale. Ta lohutas, et enam meid koju tagasi ei saadeta. Nii ma siis valutasin seal, käisime dušši all ja jalutasin ringi. Ä/e käis iga natukese aja tagant uurimas, et kuidas on, kas valud lähevad ka valusamaks juba või kas eraldub limakorki. Valud valusamaks ei läinud ja midagi ei eraldunud ka kuskilt.

Kella 23 ajal kontrollis ä/e uuesti avatust ja ainult 4cm, ta natuke surkis seal, et asja kiirendada. Endiselt polnud emakakael täiesti lamenenud, ütles, et kui 2 tunni pärast edenemist pole siis teeb veed lahti. Nagu arvata võis siis ei edenenud midagi ja kell 00.40 tegi ta veed lahti, avatust oli siis endiselt 4cm. Ja vot siis läks alles valusaks. Kannatasin mõned valud ära ja siis läksime dušši alla, vahepeal seisin püsti ja vahepeal istusin, mees lasi vaheldumisi kõhule ja seljale vett. Valud läksid ikka aina hullemaks ja tegin juba üsna kõva häält. Lõpuks ronisin dušši alt välja ja istusin sünnitustoas toolil ja valu ajal pigistasin Andro randmeid, valu vaheaegadel ei jaksanud ma oma kätt ülevalgi hoida aga nii kui tuli valu, tuli ka meeletu jõud.

Ajataju oli totaalselt kadunud, valud olid meeletult valusad ja tundus, et see ei lõpegi mitte kunagi. Lõpuks saatsin Andro ämmakat kutsuma, et ma epiduraali saaksin, sest tundsin, et enam lihtsalt ei jaksa. Ämmakas tuli palatisse ja ta oli juba kohe Androle öelnud, et ei saa ma enam midagi, et ta juba koridori kuulis, et ma hakkan kohe sünnitama juba. Üks valu tuli veel ja selle ajal sättis ä/e juba järi ja asjad valmis. Ütles, et nüüd hakkame pressima, mul oli totaalne hämming, et mis mõttes nagu-mul pole ju presse, valud on ainult. Esimese valu/pressi lasingi pm mööda, sest mulle endiselt ei jõudnud kohale, et ma peaksin pressima. Teise pressiga lõikus pea ja vot see oli kogu sünnituse juures kõige jubedam hetk. Pea oli kinni ja pidin ootama järgmist valu. Ma tahtsin püsti tõusta ja lihtsalt minema jalutada, sest mulle aitas sellest valust. Andro ja ä/e hoidsid mind kinni ja õnneks tuli üsna pea ka uus valu, siis võtsin ennast kokku ja pressisin nii kõvasti kui jaksasin, tundsin kuidas sündis pea ja siis keha ja siis ta juba pandigi mulle sülle Kell 2.12, 2858g ja 47cm

Andro ja ä/e aitasid mu voodisse ja varsti sündis ka platsenta. Seda kartsin ma enne hirmsasti, sest olin kuulnud/lugenud hirmujutte kuidas platsenta ei taha kuidagi välja tulla ja siis trambitakse kõhu peale või tehakse lausa narkoos, et see kirurgiliselt eemaldada. Aga õnneks toimus kõik loomulikult. Issi lõikas nabanööri läbi ja saime meie väikest imelist preilit imetleda. Mulle tehti paar ilupistet ja jäeti meid sinna mõnulema. Lenna võttis ilusti rinda ja arvasin, et kõik on lihtsalt suurepärane.