Väga paljud naised jätkavad vähemalt esialgu oma hobidega kui saavad teada oma rasedusest. Kuna mulle meeldib üle kõige tantsida ja üldse trenni teha, siis tahtsin ma sellega jätkata ka kogu raseduse ajal. Kui me hakkasime planeerima, et võiks nüüd teine laps tulla siis ma juba kujutasin ette, kuidas ma edasi oma tantsutrenne annan ja kuidas ma igasugustes rasedatele mõeldud trennides käin, sest Laura ootuse ajal ei saanud ma seda väga teha, kuna mul ei olnud veel lube ja Harkust oli bussidega reisimine sel hetkel minu jaoks üsna keerukas. Raseduse lõpus käisin küll Arcticus joogas aga see oli ka kõik. Seekord mõtlesin juba varakult kui mõnus saab see rasedus olema, sest mul on vabadus liikuda. Esialgu ma käisingi oma tantsutrennides edasi, joosta küll ei julgenud trenni alguses, kuid kõike muud tegin oma tüdrukutega kaasa. Augusti lõpus käisin isegi esinemas veel :) Aga üsna pea selgus, et Andro läheb Soome ja sinna kadus ka mu lootus seekord rohkem aega endale saada. Kuna tööpäevad olid väsitavad ja peale tööd pidin Laurale lasteaeda järgi minema, siis ei tulnud minu trennitamisest ka seekord mitte midagi välja.
Nüüd, kui Lenna on kohe-kohe 4 kuune, ei ole ma endiselt trenni tagasi saanud, sest mul ei olnud autot alates aprilli keskpaigast ja kuna praegu on Laural lasteaiast puhkus siis ma ei ole veel viitsinud seda ette võtta, et nende kahega trenni minna. Ja kui Andro kodus on siis tahan ikka perega koos olla, sest seda kvaliteetaega on meil nii kohutavalt vähe. Praegu on minu hobiks mänguväljakul käimine ja Lennale meeldib kui ma temaga koos peegli ees kükke teen, see paneb ta kõva häälga naerma, niiet vähemalt natukenegi saan ennast liigutada. Laura ajal oli see põhiline trenn, et käisin metsas kõndimas, panin aga jalaraskused külge ja muudkui kärutasin ja nii see kaal kadus. Lennaga oli varem see mure, et pidin koguaeg arvestama tema söögiaegu, et jõuaksin Laurale normaalsel ajal järgi minna, niiet tihtipeale jäi pikk jalutuskäik tegemata. Ja nendel päevadel tundsin ma ennast kohe eriti halvasti,sest värskes õhus liigutamine teeb enesetunde ikka alati palju värskemaks. Ja praegu ei saa ma neid pikki kärutamiseringe teha, sest Laura on ka koguaeg kodus ja tema ei jaksa ja ei viitsi nii pikalt kõndida või rattaga sõita.
Aga kuidas on Andro trennidega? Tema jaoks ei ole mitte midagi muutunud seoses Liisudega. Pärast Laura sündi tegi ta ise trenni ja andis lisaks trenne ühele naiskonnale ja ühele meeskonnale, niiet kodus teda pm ei olnudki. Päeval tööl ja õhtul trennides, nv möödusid mängudel. Ja nüüd ei ole ka palju muutunud, Soomes sai ta trenni teha ja nv kui ta koju tuli, möödusid endiselt mängudel. Mulle meeldib väga see, et Andro nii sportlik on, sest mulle meeldib ka sporti teha ja see on meie üks suur ühine kirg, kuid meil on tema saalihoki pärast ka palju tülisid olnud, sest tihtipeale rikuvad mängud meie plaane ja ühiseid üritusi. Ja eks ma praegu olen natuke kade ka, sest tema saab seal Soomes oma vaba aega kasutada täiesti enda äranägemise järgi ehk siis saab trenni teha siis kui tal selleks tuju tuleb. Aga minul ei olegi vaba aega, sest pean 24/7 olema olemas oma Liisudele, mis iseenesest ei ole ju midagi halba, sest sellepärast nad meil ju ongi, et oma aega ja armastust ja tähelepanu ja hoolt neile pühendada, kuid ma usun, et iga ema nõustub minuga, et vahepeal oleks vaja ka neid hetki vaid iseendale. Neid hetki, et tegeleda millegagi, mis viib meie mõtted kasvõi hetkeks mujale, mis laseb meil ennast välja elada ja annab juurde uut energiat lastega tegelemiseks. Mõne jaoks on see näputöö, mõne jaoks jälle kokkamine ja mõni tahab rahulikult vannis vedeleda. Minu jaoks on see energiat andev tegevus trenn, kõige parema meelega jätkaksin ma oma tantsutrenne, sest tants on see, mis aitab kõik mured unustada ja see annab mulle uskumatult palju energiat ja elurõõmu.
Mehed enamasti ei loobu oma hobidest pärast laste sündi, nad väidavad, et neil on vaja ennast välja elada, kuid millegipärast unustavad nad selle, et ka naised vajavad seda aega. Pärast Laura sündi hakkasin ma uuesti korralikult trenni tegema siis kui Laura oli natuke üle aasta. Siis hakkasin käima jooksmas ja liitusin Spartaga. Ma olin tõsine trennihoolik, Sparta oli nagu mu teine kodu. Tihtipeale algasid ja lõppesid mu päevad seal ja ka nv ei jäänud vahele. Ma tundsin ennast supperhästi, energiat oli palju ja nägin kuidas keha hakkas võtma mulle palju paremini meeldivaid mõõtmeid ja vorme. Nüüd plaanin augustis vaikselt jälle trennitamisega algust teha, sest see tunnike iseendale seal spordisaalis, annab uskumatult palju positiivset energiat ja veel suuremat tahet oma Liisudega aktiivselt aega veeta. Kõik sõltub muidugi sellest, kuidas Lenna seal lastetoas vastu peab, sest kui talle ikka üldse ei meeldi ja ta seal väga õnnetu on, siis jätan ma selle trenniplaani veel mõneks ajaks katki, sest laste heaolu on siiski esmatähtis ja küll mina ka ühel ilusal päeval jälle need hetked iseendale tagasi saan.
No comments:
Post a Comment