Neljakesi oleks ju lõbusam

Mäletan hästi seda nädalat kui meil (minul :D) tuli mõte saada teine laps. Varasemalt olime me sellest lihtsalt rääkinud aga siis tundsime mõlemad, et just nüüd ongi õige aeg. Peale selle otsuse tegemist olime nagu uuesti armunud. Käisime koos lõunal ja see kuidas me teineteist vaatasime, need pilgud ja see kirg, mis vahepeal kaduma olid läinud. Kui ma praegu sellele mõtlen, tuleb siiani naeratus näole. Üle pika aja olin ma siis tõeliselt õnnelik, tundsin, et just see ongi see, mida ma tahan. Kuna Laura tuli meil kiiremini kui me lootagi oskasime siis seekord olin valmis, et võib kuluda kuid enne kui meil kõik õnnestub.

Mäletan kuidas ma uurisin ja otsisin internetist, et kuidas ikka kiriemini ja kergemini rasestuda, mida me sööma ja jooma peaksime jne jne. Ühel ilusal päikesepaistelisel päeval, kui me taaskord koos lõunatasime õues päikese käes, võtsin ma kaasa hunniku pabereid, kus olid kirjas asjad, mida me kindlasti sööma peaksime ja millest loobuma peame, lugesime neid koos ja ma muudkui märkisin ära neid asju, mis meid puudutasid ja mida me kas muutma peaksime või mida me juba nagunii tegime. Hirmus põnev oli, sest ma polnud varem sellistele asjadele tähelepanu pööranud, olin küll kuulnud ja kuskilt nii muuseas ka lugenud aga kuna vaja polnud läinud neid teadmisi siis olid need kõik ammu meelest läinud. Oli ka paar sellist asja, millest ma polnud mitte kunagi kuulnud, näiteks greibi-ja ananassimahlade joomine. Hakkasin siis veel tervislikumalt toituma ja tegin edasi korralikult trenni, väike ärevus oli algusest peale sees, et kas tõesti on meil varsti jälle üks pisike tita kodus :) Väga palju tuge ja teadmisi sain teistelt triibupüüdjatelt, kes on ütlemata armsad ja toredad, see teineteisele kaasaelamine ja vajadusel lohutamine andsid palju positiivset energiat juurde. Nii me siis elasime oma tavapärast elu edasi ja vaikselt hinges ikka lootsime, et ehk üsna pea on üks pisike tegelane minu kõhtu endale mõnusa pesa teinud.

Tarkade kalendrite järgi ma siis ootasin seda päeva kui test võiks näidata positiivset vastust. Kokku tegin ma vist 5-6 testi ja lisaks veel ka vereanalüüs :D Esimesed testid olid negatiivsed, siis äkitselt ilmus ühele u 10min pärast õhkõrn teine triip. Ma muidugi ei uskunud, et juba esimese korraga jälle õnnestus ja arvasin, et see ikka pigem see kuivamise triip.

Mul on veel väga hästi meeles õhtu enne vereanalüüsi andmist- Oli suvine neljapäeva õhtu (11.08.) ja ma pidin peale tööd trenni minema. Lõunal käisin apteegist läbi ja ostsin lisaks hommikul tehtud testile veel ühe. Pidin selle tegema järgmisel hommikul kodus enne vereanalüüsi andmist aga ei suutnud oodata ja tegin juba enne trenni algust ära, sest jõudsin nagu tavaliselt teistest varem kohale. Juba 2 min möödudes tuli testile õrn triip, mis oli juba natuke tugevam kui hommikune. Näitasin ka oma tüdrukutele seda, et kas nemad näevad sama, mis mina või hakkan ma endale seda teist triipu juba ette kujutama, minu õnneks nägid ka nemad seda heleroosat triipu. Ärevus muudkui kasvas.

Järgmisel hommikul läksime koos Androga Tallinna Diagnostikakeskusesse verd andma, suurest ärevusest oli süda lausa paha ja no see vere andmine oli seekord ikka jube valus ja ebameeldiv. Vastuse pidi saama teada alates kella 15st. Tööpäev venis rohkem kui tavaliselt, kohe kui kell sai 15.00 helistasin ma sinna tdk'sse ja vastuseks sain, et olemegi teise ootel. Ma ei suutnud on rõõmu varjata, olin nii õnnelik, et oleksin tahtnud seda kohe tervele maailmale kuulutada. Kui Andro peale tööpäeva mulle tööle järgi tuli, oli tema silmist näha samasugust rõõmu nagu minulgi. See kallistus, mille ta mulle siis kinkis on mul siiani nii hästi meeles.

Väljavõte minu postitusest Pereklubis 5.sept 2011

Seekord ma uurisin ja otsisin netist, et kuidas kiiremini rasestuda ja mida süüa ja mida teha ja kuidas teha jne jne. Esimest korda arvestasin meelespea.net abil, millal mul on nn "ohtlikud päevad" ja tegutsesime selle nimel, et varsti oleks meid 4. Kuna ma siin triibupüüdjates lugesin teiste lugusid, kuidas on üritatud kuid ja isegi aastaid, siis ma ei uskunud, et ka seekord esimese korraga õnneks läheb.

Kraadisin ennast siis iga päev ja temperatuur püsis, kõht oli selline imelik, kuid ikka kartsin, et lihtsalt kujutan endale seda ette. Paar päeva enne oletatavate päevade algust tegin esimese testi, õhkõrn triip tuli. Järgmisel õhtul tegin uuesti- ei midagi. Sellest järgmisel õhtul tegin veel ühe ja taaskord tuli õhkõrn triip. Samal hommikul kui pidid päevad hakkama, läksin verd andma, et see ikka ei valeta. Ja vastuseks sain, et on väike rasedus. Rõõm oli muidugi kirjeldamatu, kuid hirm oli ka, et kuna rasedus alles nii väike siis võib kõike juhtuda.