Minu hetke üks suurim mure on minu KAAAAAL. Esimese lapsega olin ma 19.nädalaks juurde võtnud 0,9kg. Ja nüüd, viimati oli juba 1,5kg, pole julgenud ennast juba 1,5 nädalat kaaluda. Kui nii edasi läheb siis ma olen raseduse lõpuks ju suur nagu maakera, kõht kasvab nagunii aga tundub, et seekord ka kõik muu lisaks sellele. Praegu on test-materjaliks ühed rasedateksad, mis on suhteliselt ümber. Kui nüüd päris aus olla siis ega ma ennast väga liigutanud ka ei ole. Enamasti toas istunud ja no see söögiisu
See on lausa ulmeline. 
Füüsiline aktiivsus- Kas kunagi tuleb taas see päev, kus ma õhtul jaksan veel ennast liigutada ka? Tahaks hirmsasti jalutama minna ja no natuke pean siiski tantsima ka, sest keegi peab ju uusi tantse ka mõtlema, ei saa päris nii lebosse jääda ja teiste peale loota. Ja jõusaali tahaks minna ja jooksma ja rullitama ja no üldse tahaks igasuguseid asju teha, mida ei saa praegu ja no enesetunne on ka selline, et ma vist umbses jõusaalis paneks pildi tasku peale esimest 5 minutit.
Emotsioonid- nagu ameerika raudtee lõbustuspargis. Issi on meil eelmise esmaspäeva õhtust saadik Poolas mängimas. Täna oli finaal, muidu oli neid ikka hästi läinud, võitsid järjest iga päev. Aga täna, täna nad kaotasid, FINAAALIS! See oli minu jaoks selline pettumus, et ma lihtsalt nutsin, isegi praegu tulevad pisarad silma. Laps siis lohutas, et "Emme, ära nuta, mina olen ju siin Sa ei ole üksi." Varem ma ka kurvastasin kui neil mängud halvasti läksid aga no praegune on ikka müstika. Vihale ajavad mõnikord täiesti tühised asjad, mis tavaolukorras jääksid märkamatuks. Temperamentne olen ma alati olnud ja emotsionaalne ka aga hetkel on kõik see lihtsalt veel mitu korda tugevam.
Isud- kas neist on üldse võimalik aru saada?
Iga päev erinev isu. Aga üks, mida ma olen iga päev tahtnud on õunad.
Mu onu korjab alati neid talveks ja need seisavad vanaema-vanaisa
juures, kuid meile on keeld peale pandud, et neid saab ainult talvel.
Nüüd ma siis iga päev mõtlen plaane välja, et kuidas ma neid õunu sealt
ikkagi saaksin. Nagu oleks mingil salajasel missioonil 
Hommikuti sööks kõike ja koguaeg aga õhtuti, siis kaob isu ära. Mis
iseenesest on muidugi ääretult hea, kui nüüd saaks veel neid õunu ka,
siis oleks eriti hästi 
Suhtumine rasedatesse- Mul oli nädala alguses üks väga naljakas kogemus. Pidin lapsega haiglasse minema, talle tehti väike op ja me pidime ööseks haiglasse jääma. Hommikul siis läksime kohale ja kuna meie osakond oli täis, siis pandi meid kõrvalosakonda. Seal oli ees üks tore naine, oma lapsega, mõlemal olid oma voodid. Me siis läksime sinna ja avastasin, et seal ainult laste voodi. Esiteks ma tahtsin lapsele võrevoodit ja no oleks tore olnud endale ka voodi saada, et päeval seal pikutada ja peale operatsiooni laps kaissu võtta. Kui läksin küsima, et kas lapsele saaks teise voodi siis nad vaatasid mind nagu poolearulist ja kui küsisin enda voodi kohta siis vastati, et õhtul saate välivoodi. Kuna nad olid nagu väikesed nähvitsad siis ma jätsin selle teema selleks hetkeks pooleli. Palatis aga tekkis selline natuke õnnetu tunne, et kas ma nüüd peangi terve päeva seal lihtsalt istuma. Mees siis astus minu eest välja, et tal naine ju rase ja kas saaks ikka korraliku voodi enne õhtut. Ja siis suhtumine muutus, kohe sain endale korraliku voodi. Vähemalt mingidki eelised on rasedatel
Unenäod- endiselt on 2 varianti- õudukad/ulme või seks. Ja see teine variant sisaldab tihtipeale väga imelikke osalisi, kelle vastu mul tavaelus sellist sümpaatiat ei ole kunagi olnud. Niiet mõnes seltskonnas on endal väga imelik viibida, tundub nagu kõik teaksid
Meie väike preili ootab juba hirmsasti tita tulekut. Täna hommikul ta rääkis vanaemale oma teooria- Tita tuleb kõhust välja, käib vannis ära ja siis saab vitamiine. (rasedate vitamiinid, ütlesin talle, et need on sellele titale, kes emme kõhus on).
No comments:
Post a Comment