Nüüd on mul kätte jõudnud see aeg kui ma kardan sünnitust ja kõike seda, mis on pärast...
Kuna esimene on mul veel siiani väga hästi meeles, siis on hirm päris suur. Mul olid ka esimesed sünnitusjärgsed nädalad nagu õudusunenägu. Enesetunne oli täpselt selline nagu oleks keegi bussiga minust üle sõitnud, mitu korda järjest.
Esiteks oli sünnitus nii kuradi valus aga ma ei kasutanud ühtegi valuvaigistit. siis kui oli pm täisavatus nõudsin ma seljasüsti aga siis ei tehtud enam midagi. Ja need pressid
Ma olin täiesti omas maailmas, sest see valu oli lihtsalt
väljakannatamatu. Ja kui selgus, et meie pisikese päikesekiire südametöö
oli halb siis hakati mind seal keerama ja pöörama ja lõpuks tehti
siiski vaakum. Pärast sünnitust oli mul tunne, et kogu 9 kuu ära jäänud päevad tulid korraga kohale. Ja sedasi pm nädal aega. Rinnad olin nii valusad ja lõhki, et isegi pluusi ei saanud seljas hoida, rääkimata siis rinnahoidjatest. Enne igat rindumist ma nutsin ja värisesin, sest see oli nii kohutavalt valus.
Kui me olime esimest korda arstil ära käinud selle rasedusega, siis ma küsisin mehelt, et kas ma tõesti päris ise ja päris vabatahtlikult olin nõus, et ma teen kõik selle uuesti läbi.
Ma loodan, et see hirm ühel hetkel ikka üle läheb või vähemasti väheneb. Lootus jääb, et lõpus, siis kui enam magada ja süüa ja kõndida normaalselt ei saa siis olen valmis mida iganes tegema, et see väike ime juba ruttu sealt kõhust välja tuleks
Seda väikest präänikut tahaks juba kaisutada küll ja nagu meie tulevane suur õde räägib, siis tema tahab juba titat kussutada
No comments:
Post a Comment