Nagu tavaliselt oli seal päris mitu inimest enne meid, niiet saime minu jaoks lõpmatuseni näiva aja oodata. Arst oli tore ja võttis natuke mu hirmu vähemaks kuni selle hetkeni kui ta UH tegi. Kõik muu oli korras AGA ta ei näinud loodet lootekotis. Ta küll lohutas, et kuna rasedus alles väike siis võib olla, et nädala või paari pärast on kõik juba olemas ja nii nagu peab. Maila (minu ä/e) juurde oli mul aeg pandud järgmiseks nädalaks niiet pidin siis veel nädala küüsi närima ja end hulluks mõtlema ja lootma, et kõik on ikka korras.
See nädal oli üks pikemaid mu elus. Lõpuks jõudis kätte see kauaoodatud päev, suur ärevus ja hirm hinges ootasime kabineti ukse taga kuni meid sisse kutsuti. Vaatasin siis pingsalt seda väikest ekraani ja ega mina ju sellest pildist seal suurt midagi aru ei saanud, seest läks õõnsaks, sest kartsin hirmsasti. Siis kutsus ta ka tulevase issi vaatama kuidas meie väikese ime süda lõi ja sellel hetkel tundsin kuidas hirm ja kurbus olid nagu peoga pühitud ja asemele tuli taaskord piiritu õnn :)
Väljavõte minu postitusest pereklubis 2. sept 2011
Kui nädalaid oli 5+ siis käisin veel ka esinemas, pärast küll oli veel suurem hirm, et mis siis kui... Ja kui nädalaid oli 5+4 siis hakkaski määrima beežikalt, mõtlesin, et nonii, oli mul vaja tantsima minna. Hinges oli nii suur hirm, et hästi ei mäletagi kuidas arsti juurde sõitsin. Seal siis tehti UH ja öeldi, et lootekott on tühi ja selline määrimine võib tähendada peetumist. Ei osanudki midagi öelda ega teha, kuna erilis tunnuseid ka polnud- ei iiveldanud, rinnad ei olnud tundlikud, isud olid tavalised... Laupäeval 27.08 hakkas iiveldama ja ikka korralikult, süüa midagi ei tahtnud paljas mõte toidust ajas südame pahaks, siis tekkis hinge lootus, et äkki ikka on korras kõik.
30.08 oli ämmaka visiit- võttis analüüsid ja siis tõi UH aparaadi, tükk aega otsis ja otsis, kartsin, et nüüd tuleb siiski kurb uudis, et loodet endiselt ei ole aga siis, näitas ta mulle seda pisikest täpikest ja südant, mis tugevasti lõi
sain juba isegi rasedakaardi kuigi nädalaid oli alles 6+4 :) Sain juba ka KV aja ja pean minema verd andma. Pean ennast selleks kokku võtma kuna enne seda ju süüa ei tohi... 
Nüüd siis iiveldan, väsimus on nii kohutav ja ma kardan, et varsti kukub mu pea kolksuga lauale ja siis nohistan vaikselt magada. Kannan PsiBand käevõrusid, võtan B6 vitamiini ja ingveri tablette ka, et see iiveldus talutav oleks. Kui kõht tühjaks läheb on terve päev rikutud, sest siis enam seda enam-vähem enesetunnet tagasi ei saagi. Öösiti on vaja teha vähemalt 2 pissipeatust ja natukene enne äratuskella nagu meelega, on veel kolmas peatus.
Isud on ka imelikud, poes käimine on piin, sest paljude asjade nägemine ajab südame pahaks ja kui näiteks hommikul on millegi isu, siis enamasti järgmisel päeval ei taha seda sööki enam nähagi
Ma loodan, et peale 12. nädalat läheb enesetunne jälle paremaks ja saan hakata seda imelist aega nautima 
No comments:
Post a Comment