Kui kõik ei ole päris nii nagu peaks

 26.okt 2011

Eelmine nädal sain kõne, mida olen kartnud. Double test ei olnud päris korras. Pean minema triple testi jaoks ka verd andma. Aga ma ei teagi, et alates, mis tulemustest loetakse seda korras olevaks?! Mina nendest numbritest suurt midagi ei tea. Ja nüüd on ikka hirms päris suur. Eelmise rasedusega selliseid muresid ei olnud. Siis alguses oli küll katkemisoht ja 15. nädalal toidumürgitus, kuid kõhuelanikuga oli kõik suurepärases korras.

Iga päev on nutuvõru suul ja raske on olla, sest ma ei tea, kas kõik on korras ja muretsen põhjuseta või ongi midagi pahasti ja siis peame vastu võtma otsuse, kas me ikka suudame hoolitseda lapse eest, kes vajab pidevat järelvalvet ja abi igapäevatoimetustes.

Räägitakse sellest, et tihti teeb loodus omad korrektuurid juba raseduse väga alguses ja meie ei saa siin midagi otsustada. Aga kui palju on neid vanemaid, kes peale sellist uudist loobuvad lapsest?

Mina olen vist väga isekas ja egoistlik ja vb ka natuke südametu, kuid ma ei suudaks hetkel oma elu ohverdada, sest ma olen näinud neid peresid, kus kasvavad need erilised lapsed. Ome elu pm kaob täiesti ära. Kuna ma tegelen aktiivselt tantsimisega, käin esinemas ja plaanisin peale teise lapse sündi minna kooli ja paar ideed teostada siis seoses erilise lapse sünniga peaksin ma kõik need asjad lükkama väga kaugele tagaplaanile. Kardan, et ma ei suudaks olla siis enam nii hea ema, sest ma tunneksin, et minu vabadust piiratakse sellisel moel, milleks ma valmis ei ole.

Minu suuur RESPECT nendele vanematele, kes on selle tee ette võtnud. See nõuab minu meelest ääretult suurt pühendumust ja ohverdust, sest kogu elu peab sättima selle lapse järgi.

Oma septemberis kolmeseks saanud preiliga ma olen kõike koos teinud. Arstide juures oli ta minuga kaasas, õppesõitu tegin koos temaga, koolis isegi olen käinud koos temaga, ta käib mul trennis kaasas ja ka issi trennides, kui issil on mängud siis on ta seal kaasas. Ma ei pea oma elu niipalju muutma, saan teha endiselt asju, mida varemgi tegin.

Aga kui palju ikkagi on neid emmesid, kes sellel hetkel loobuvad lapsest? Ma ei karda seda hukkamõistu, sest see on siiski minu elu ja ma arvan, et ka laps ei saa ju elada päris täisväärtuslikku elu. Ja ma saan ühel hetkel uuesti proovida ja siis saada terve beebi.

Kui ma suvel olin oma preiliga haiglas siis nägin seal ühte 10.aastast poissi, kellel minu meelest oli üsna rasek puue. Ta ei rääkinud, vaid häälitses ja karjus, ta ei suutnud iseseisvalt ennast riidesse panna ega süüa... Ja ma vaatasin seda ema, kes oli temaga nii rahulik ja mõistev. Minult nõuaks see üsna suurt pingutust, sest mul on vaja pidevalt midagi teha, midagi uut proovida, oma unistusi teostada. Selline elu oleks ääretult raske nii minu kui selle lapse kui mu ülejäänud pere jaoks. Me oleme liikuvad inimesed, pidevalt võistlused kuskil Eestis või välismaal, esinemised ja muud üritused.

Raske on ikka, sest see pisike on meil nii oodatud. See nädal ootamist on täielik piin. Aga loodan, et ka seekord on meie kõhubeebiga kõik korras ja nädala pärast näitavad analüüsid juba natuke paremat tulemust.

Küsiks seda ka, et kellel veel on sarnast muret olnud, mis Teie double testi tulemused olid? Ja kas sündis siiski terve laps? Tahaks kuskilt mingit kinnitust, et alati ei näita need analüüsid päris õigeid vastuseid ja et on inimesi, kellel vaatamata halbadele vastustele on siiski kõik hästi läinud.