Unekool

Rääkisime Helenaga üks õhtu meie pätude magamisest ja sellest, kuidas nad meil magama jäävad, eriti just ööunne ja siis saatis ta mulle väljavõtte ühest raamatust, mis jäi mind kummitama

Meetod: Jäta laps voodisse nutma üha pikemaks ajaks. Ka selle meetodi põhimõtteks on asjaolu, et lõpuks annab laps alla ja jääb magama.

Enne alustamis otsusta, kui pikakas ajaks suudad lapse üksi nutma jätta. Kõige parem, kui see oleks umbes viis minutit, kuid kasu on ka ühest minutist. Pärast lapse voodissepanekut lahku toast ja ära mine tagasi enne otsustatud aja möödumist. Pärast lapse rahustamist jäta ta üksi veidi pikemaks ajaks. Kõige parem oleks viie minuti võrra eelmisest pikem periood, kuid abi on ka vähemalt minut pikemast ajast. Korda protseduuri, kuni laps on saanud esimesel õhtul vähemalt 20minutit üksi nutta. Sarnaselt võib toimida ka järgnevatel õhtutel, kuid lapse üksi nutmise aja kestust võib ka järk-järgult pikendada. Seega ära mine teisel õhtul tema juurde enne, kui on möödunud 10minutit ning pikenda üksi nutmise aja kestust maksimaalselt 25minutini. Kolmandal õhtul ära mine tema juurde enne, kui on möödunud 15minutit ning pikenda intervalli maksimaalselt 30minutini jne.

Võimalikud tagasilöögid:
- Võid muretseda, et nutmise ajal teeb laps ehk endale viga. Kuid uuringute käigus pole avastatud ühtegi seda tõestatavat asjaolu. Hoopis vastupidi: kuni pole tegemist haigusega, valu või ebamugavustundega, on nutmine märk sellest, et laps on terve ja tubli ning võmeline suhtlema.
- Laps võib nutmise tagajärjel hinge kinni hoida või oksendada. Tavaliselt tehakse seda siiski vaid publiku olemasolul ning kui sa lapse juurde tagasi ei lähe, siis tal lihtsalt pole publikut. Hinge kinni hoides võib laps lõpuks minestada, kuid kui ka nii juhtub, normaliseerib see hingamise ja laps on mõne sekundi pärast taas normaalses seisundis.
- Laps võib end iiveldusse karjuda. Kui nii juhtub, mine ta juurde kahe rätikuga: üks okse pühkimiseks ja teine niiske koha peale laotamiseks. Puhasta lapse voodi sõnatult, ilma talle otsa vaatamata. Seejärel soovi tavapäraselt head ööd ja lahku toast.

Kui ma seda viimast osa lugesin, tekitas see minus ääretult ebameeldiva tunde. Kas keegi tõesti suudab oma lapsele nii teha? Ma ei kujuta küll ette, et ma laseksin oma lapsel nutta oksendamiseni, lähen tema juurde ilma talle otsagi vaatamata, teen voodi puhtaks ja jätan ta uuesti sinna üksi nutma. See tundub minu jaoks täiesti südametu, hoolimatu ja tundetu inimese käitumisena. Arvan samamoodi nagu Helena, et sellist meetodit kasutades hakkab lapsel magamisega seostuma oksendamine, minestamine ja see, et tema enda ema teeb seda kõike talle. 


Lenna on mul juba pikemat aega väga hästi ööunne jäänud. Söödan kõhu täis, panen ta voodisse, unemuusika mängima ja tulen ära. Ta kuulab oma muusikat, lutsutab rusikat ja sikutab tekki aga seda kõike ilma nututa, kuni ta lõpuks ära kustub. Alguses ma sain ikka päris mitutuhat sammu õhtuti teda magama kussutades teha kui ma mööda korterit temaga ringi kõndisin. Aga mul ei tulnud pähegi, et ma jätaksin ta üksi tema voodisse nutma. Laura jäi magama tissitades ja mul ei olnud ka selle vastu midagi, sest järelikult oli talle seda lähedust ja turvatunnet vaja ja kuna ma sain ta ilma teda äratamata, tõsta tema voodisse ei näinud ma selles probleemi. Kui ta oli juba piisavalt suur, hakkasime kõigepealt harjutama seda, et ta jääks oma voodis magama ja siis mõne aja möödudes seda, et ta jääks üksinda oma voodis magama. Mõlemad võtsid aega ja ka mõned närvirakud, kuid ma usun, et laps jäi ilma emotsionaalse traumata. Mäletan, et ma mõtlesin, et proovime ka seda, et laseme tal 10min nutta, kuid ma murdusin alati juba pärast paari minutit, sest lihtsalt nii raske oli tema nutmist kuulata. Praegu magab ta juba ammu oma toas ja magama jääb nututa.
Nagu ma juba eelnevalt mainisin, jääb Lenna üldiselt ööunne ilma suure nututa, kuid tihtipeale eelneb päevastele unedele kõva kisa ja aegajalt lausa nii kõva kisa, et ta on näost tumepunane ja läbimärg, kui ta mõistab, et ma ei võta teda siiski sülle, jääb rahulikuks ja mõne aja pärast magab juba sügavalt. Aga ma ei lase tal kunagi sedasi pikka aega röökida, võtan ta vahepeal sülle, rahustan maha ja alles siis panen uuesti vankrisse. 


Ma mõistan sellist unekooli, kus sa jätad lapse tema voodisse ja tuled ise ära ja ei lähe iga jorina peale sinna kussutama, vaid kui vaja, lähed sätid tekki vms aga ei võta last sülle ega ei hakka temaga rääkima aga see tundub ikka eriti julm kui lased lapsel oksendamise või minestamiseni nutta. Eriti julm on see kui nii käitutakse päris pisikese beebiga, sest temal ei ole veel tekkinud seda turva- ja kindlustunnet. 

Tean emmesid, kelle lapsed ei jää rahulikult magama ei süles, kaisus ega ka oma voodis, sellisel juhul ma näen unekoolil mõtet, kuid isegi siis mitte nii julmal meetodil nagu selles raamatus kirjeldatud on. Ja enne unekooli rakendamist peaks minu meelest kõik muud mured/probleemid, mis võivad seda õhtust nuttu tekitada, välja selgitama ja nendest põhjustest vabanema. Näiteks kui laps on haige või tal tuleb hammas, kui on parjasti toimunud või toimumas suur muutus lapse elus (kolimine, üks vanematest on ära, uue lapse sünd jms).


Mõistmatuks jääb see, kas selle raamatu autor on tõesti enda lastele sellist unekooli teinud ja tekib ka küsimus, kui palju on neid noori emmesid, kes samamoodi teevad. Kui laps ikka oksendamiseni röögib või lausa minestab siis, mis on lõpuks tähtis- kas see, et laps jääks oma voodis magama, maksku, mis maksab või on siiski oluline ka lapse heaolu, turvatunne ja ema hoolitsus? Ma olen selle poolt, et laps peaks magama oma voodis ja kui vähegi võimalik siis jääma iseseisvalt magama, kuid minu süda ei lubaks mitte mingil juhul sellist meetodit rakendada.