Kõik algas sellest, et Laura sai lasteaiast mingi imeliku viiruse. Kõigepealt tuli palavik ja järgmisel päeval tekkis ka jube nohu. Kuna Andro oli Soomes siis ei olnud muud varianti kui, et pidin teda ise ravima ja temaga ninapidi koos olema. Juba teisip tundsin, et hakkan vist ise ka haigeks jääma ja kolmap oli mul juba palavik. Enesetunne läks iga tunniga aina hullemaks kuni lõpuks neljap hommikul ei suutnud ma enam voodistki välja tulla. Terve mu keha valutas, kui liigutasin ennast siis tuli üle keha kananahk, mis tegi valu, nohu oli jube, palavik tõusis üle 38, magada ei saanud ja tunne oli nagu oleksin rongi alla jäänud-mitu korda järjest. Neljapäeva õhtul kutsusin kiirabi, sest ma ei suutnud enam olla ja kuna rasedust oli selleks hetkeks 35nädalat kartsin ma, et see haigus võib põhjustada enneaegse sünnituse. Kiirabi vaatas mu üle ja ei teinud midagi, soovitas võtta ibumetini ja jälgida palavikku, kui ikka alla ei lähe siis minna haiglasse. Siinkohal suur suur tänu mu armsale õele, kes meid põetama tuli, ilma kelleta ei oleks me küll hakkama saanud.
Kuidagimoodi suutsin 1 öö veel üle elada. Reedel tuli perearstiõde koju verd võtma ja kui vastused tulid, saatis perearst meid kiirelt Merimetsa haiglasse. Õnneks tuli reede hommikul ka Andro koju, ta aitas meil asjad pakkida ja viis meid haiglasse. Ma olin juba täitsa läbi ja ega Lauragi end just väga hästi ei tundnud, kuid nagu meie haiglatele kohane, saime me seal umbses ruumis oodata natuke üle tunni enne kui hakati pabereid vormistama, et meid haiglasse võtta, õnneks oli seal võimalus ka pikali olla, sest mul kippus pilt vägisi tasku minema. Meie õnneks sai ka Andro sinna jääda, Laura hooldajana, sest mina ei suutnud ennastki liigutada, rääkimata siis veel haige lapse eest hoolitseda.
Kuna ma polnud seal nakkushaiglas veel varem viibinud siis ma ei teadnud, et seal ei tohi üldse koridori peal liikuda, vaid peab nuppu vajutama ja siis õde tuleb, Andro sai selle eest ühe korra riielda. Mulle tundus esialgu kuidagi imelik sedasi õde kutsuda aga lõpuks harjusime ära. Toodi meie paberid, mida pidi täitma hakkama kellaajaliselt pidi panema sinna kirja kogu söögi ja joogi ja lisaks kõik wc käigud pidid ka olema kellaajaliselt seal kirjas :D Lisaks pandi meile mõlemale kohe ka tilguti ja see vaikselt tegi enesetunnet paremaks. Laural läks kiiresti paremaks aga minu põletikunäitaja tõusis 128ni (norm peaks olema 5 kui ma ei eksi), selgus, et mul oli äge põskkoopapõletik, tehti ka röntgen, mis minu teada raseduse ajal tegelikult väga soovitatav ei ole. Aga kohe kui sain õiged rohud, hakkas enesetunne märgatavalt paranema.
Ma lihtsalt ei mõista, miks peavad haiglates nii ebameeldivad söögid olema. Laupäevaõhtune piimasupp nägi välja nagu makaronipiimasupipuder, piima makaronide ümber ei olnud, see oli pigem nagu tarretis seal vahel. Võileivad olid äärtest ära kuivanud ja rääkimata nende kattest. Õnneks sai Andro käia vahepeal poes meile süüa toomas.
Õed olid seal üldiselt väga toredad ja arstid ka, välja arvatud üks. Pühap öösel vastu esmasp ei saanud ma taaskord magada. Nagu ikka oli metsapeatusi rohkem kui üks. Tavaliselt ärkas väike kõhuelanik üles iga kord kui ma ennast keerasin või wc käisin. Siis aga polnud ta juba mitu-mitu tundi ennast liigutanud. Jõin külma vett, keerutasin ennast voodis, togisin teda, rääkisin temaga aga ei midagist, ikka endiselt vaikus. Andro siis helistas kella, et õde või arst sinna tuleks, sealt oli kuulda, et meesarst oli valves. Õde tuli sinna ja me siis rääkisime oma murest, et pole juba mitu tundi lapse liigutusi tundnud ja, et kas arst saaks lihtsalt kuulata, kas tital ikka süda lööb, õde läks siis ära ja meie jäime ootama. Istusime voodi serval, minul muidugi pisarad voolasid ja hirm muudkui kasvas ja kasvas. Umbes 15min pärast tuli õde tagasi ja ütles, et arst ei tule, sest tema ei oska kuulata lapse südametööd :O No mida veel, isegi Andro oleks osanud seda teha ja selle asemel, et ise kohale tulla saatis ta õega mulle palderjani, et ma maha rahuneksin. Ma usun, et kõik, kes on kunagi rasedas olnud võivad ette kujutada kuidas ma ennast tundsin sel hetkel. Pidin ootama hommikuni kuni arst tuli oma ringkäigule, et tema siis otsustab, mis edasi saab. Vahepeal õnneks sain ma paar õrna müksu ka ikka aga kuna ta tavaliselt oli ikka korralik aktivist mul kõhus siis see mind ikkagi maha ei rahustanud. Arst oli supppper, sest ta võttis mu muret väga tõsiselt ja soovitas helistada mu ä/e. Hommikul helistasin siis ITKsse ja sain lõpuks rääkida Mailaga, kes käskis mul võimalikult kiiresti kohale minna. Õnneks oli meie pesamunaga kõik korras ja sain veel Mailalt kiita, et oskan jälgida ja usaldan oma sisetunnet, et midagi on korrast ära. Eks ta tundis ennast minu haiguse ja rohtude pärast ka natuke halvasti.
Kuna olime seal terve perega ei hakanud meil ka väga igav. Kui Laura ennast juba väga hästi tundis, muutus ta samasuguseks duracelli jänkuks nagu ta tavaliselt on. Mürasid ja möllasid issiga ja tantsisid Päikeseratta laulu järgi nagu baleriinid mööda palatit :D
Nii palju kui mina tean, ei meeldi lastele haiglas olla. Kõige vähem meeldivad neile tavaliselt igasugused nõeltega torkimised aga meie Laura on hoooopis teistsugune. Talle meeldib kui pannakse kanüül ja oleks te näinud tema pettumust kui talle polnud enam tilgutit vaja aga mulle toodi. Ta küsis väga õnnetu häälega, et aga kus tema oma siis on.
Koju lubati meid 21. märtsil.
No comments:
Post a Comment